Head uut aastat, kallid lugejad! :-) Loodan, et teie aastavahetus oli tore ja meeleolukas ning et uus aasta tuleb teil parem kui varem.
Loodan ka ennast ja oma peret silmas pidades, et me suudame oma seatud eesmärgid realiseerida ning iseendaga hästi hakkama saada. Peale selle loodan, et Hannaloorel tuleb põnev aasta ning ta on vähem haige kui praeguseni olnud on.
Tüüpilisele eestlasele kohaselt hakkan aga uuel aastal kohe "negatiivsusega" pihta. :D No mitte päris nii otseselt, aga kaudselt siiski. Räägin täna majapidamistöödest, mida mulle kohe üldse teha ei meeldi.
Kui me oma kodu ehitasime, siis oli meil algselt plaanis kööki sisse ehitada ka nõudepesumasin. Mida rohkem lähemale HL sünnitähtaeg tuli, seda kiiremini saime aru, et ega meile rahapuu kuskile nii lühikese ajaga (mul oli Mariole nõue, et enne lapse sündi oleks meil korter sissekolimiskõlblik :P) kasvama ei hakka, ning peame ilmselt leppima väheke odavama ja käepärasemate vahenditega ehitatud köögiga. Nii meil siis nõudepesumasinat polegi. Ja oi, kuidas ma praegu seda ikkagi nii väga tahaks! Kuigi praegu saaksime selle osta küll, siis selle praeguse köögimööbli sisse integreerimine eeldaks, et me peaksime oma kööki veidike ümber tegema (aka ehitama) ja seda e-tähega sõna ei taha Mario vähemalt järgmised 5 aastat kuulda (vihje: meie korterit ehitas ta non-stop poolteist aastat kõik argi- ja nädalavahetuse õhtud, sest see oli ikka väga-väga halvas seisus).
Ühesõnaga: nõudepesumasinat meil pole ja seetõttu pole harvad juhused, kui kraanikauss on pungil pesemata nõusid täis, sest mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta! Mariole kuhjas kraanikauss aga ei meeldi ja õnneks on ta seda tüüpi mees, kes lihtsalt ei kaaguta, vaid kui näeb viga laita, siis tuleb ja aitab. Mul on vedanud!
Teine asi, mis mul kopsu üle maksa ajab, on tolmu võtmine. No ei saa ma aru, kust kohast seda nii palju kogu aeg tuleb! Kui olen nt mõnel hommikul tolmu ära pühkinud, siis on see õhtuks salapäraselt taas omal kohal. Müstika! :D
Kolmas töö, mis pole tegelikult üldse kontimurdev, aga jube tüütu, on triikimine. Ma mäletan, et kooliajal mulle meeldis väga triikida. See oli kuidagi teraapiline tegevus minu jaoks. Sai vaikselt omi mõtteid mõlgutatud ja riided sirgeks. Aga praegu pean ma ikka mitu-mitu head päeva hoogu võtma, et triikraud kätte võtta. Teinekord on piinlik küll, kui mõnel üritusel näen, et Mario on selga pannud triikimata särgi. Paha-paha, Karin!
Neljas tegevus, mis mind lausa hulluks ajab, on prügi välja viimine. Mõtlete, et miks küll? Aga sellepärast, et ma iga jumala kord imestan, kui palju prügi võib üks perekond toota. Või on meil lihtsalt liiga väike prügikast köögis? :D No kogu aeg on see täis. Kuidas teised küll nii harva prügikonteineri juurde oma tee leiavad? (Ma näen köögiaknast prügikonteinerit, seega ei jää ka kahe silma vahele, kui keegi seda kasutab) :D.
Nii, ja viies ning mitte vähem tähtsam töö: vannitoa küürimine. Oeh! Siinkohal võib järjekordselt öelda, et mul on vedanud: Mario küürib vannitoa nii puhtaks, et pärast arvavad kõik, et me oleme seal remonti teinud. :D Okei, vast nii hull kontrast ka pole, aga endal on küll hea vaadata pärast. Aga miks ma ise vannitoaplaatide ja vetsupoti nühkimises midagi glamuurset ei leia, vaat see on küsimus! :D
Kuid mis töid mulle siis meeldib teha? Näiteks põrandaid pesta. Jah, mulle meeldib, kui pärast suurt segadust ma põrandad nii puhtaks küürin, et need läigivad ning ma võin mööda parketti, valged sokid jalas, niimoodi uisutada, et tallad alt puhtaks jäävad. :D Minu kiiksud!
Mis majapidamistööd teile meeldivad/ei meeldi?