Hüvasti, 2015!

Oleks ju hea, kui lõpetaks ka blogiaasta positiivse postitusega? :) Igatahes saime täna kätte kingituse kaugelt-kaugelt seitsme maa ja mere tagant Elinorilt, Jakolt ja Eliselt ning mis veel sobiks siia paremini kui mitte selle avamise video.

(Ma tean, et video kvaliteet on kohutav, kuid Blogger ei lase üle 100MB videoid siia importida. Lisaks tahtis Movie Maker mind lihtsalt ignoreerida ja salvestas faili kaks korda liiga suurena. Great! :))

 

Mõnusat vana aasta lõppu kõigile ning veelgi paremat uut aastat! Et kõik teie soovid täituksid!

Meie täname oma häid sõpru-tuttavaid ja pereliikmeid ning saadame soojad kallistused!

 

 

 

 

Meie jõulud

Meie pere jõulud on senini möödunud kiiresti, kuid väga vahvalt ja perekeskselt. 23. detsembri õhtu veetsime minu ema juures õhtusöögil. Jutustasime, sõime-jõime ja olime lihtsalt koos. Kõige naljakam osa õhtust oli see, kui otsustasime Kristiniga whisper challenge'i korraldada. No kõhulihased said küll kõvasti trenni ma ütlen. :D

 

Kuigi me olime öelnud, et suuri kingitusi me sel aastal teha ei saa, oli jõuluvana meie vastu väga hell. Mina sain endale kaks värvimisraamatut. Olen täiskasvanute värvimisraamatute kohta palju kuulnud ja mõtlesin, et kunagi võiks ju ise ka proovida nendesse kritseldada. Ju siis jõuluvana kuulis mind, sest kaks erinevat minu kingikotis olid. Nüüd oleks vaja vaid investeerida korralikesse pliiatsitesse, sest need pildid seal vajavad ikka miljonit värvivarjundit. Õnneks sain ka oma "isiklikud" pliiatsid (küll "vaid" 18 tk, aga siiski ühe pildi olen nende abil saanud juba värvitud).

 

 

Lisaks saime palju maiustusi, mille ma kodus ruttu-ruttu silma alt ära peitsin, sest palju korraga pole üldse hea, ning Hannaloore kingikott oli ka kuhjas täis.

 

Üks Hannaloore kingitustest oli üks vahva peokleit, millest ei saanud küll head pilti, sest Hannaloore ei püsinud üldse paigal, aga midagi aimduseks siiski. Ta lasi terve õhtu selles ringi ja ütleme nii, et suure peo tagajärjel kärises kleidi pealmine õhem osa natuke katki. :) Aga meil on kuldsete kätega vanaema, kes kõik ruttu 1-2-3 korda tegi.

 

 

24. detsembri õhtu veetsime traditsiooniliselt minu onu pere juures. No ma lihtsalt armastan seda seltskonda! Meil on alati nii vahva seal! Alati saab head toitu, jooki ja lihtsalt NAERDA! Meil on alati kombeks teha ka kuuse juures perepilte, et oleks hea võrrelda, heietada ammustest aegadest ja lihtsalt vaadata, kuidas varem keegi välja nägi. :) Nii ka seekord. Olgu juba öeldud, et mina pole peaaegu kunagi meie perepiltidega rahul, sest peaaegu alati on midagi "väga valesti". No nt sel korral otsustas Hannaloore, et tema ei taha pildi peal teksaseid kanda ja tuleb alukate väel. No okei, tule siis, kui nii tahad! Aga et sa poole pildistamise ajal oma pepu uppi ajad ja jalad veel tagatippu laiali ajad, ei ole okei! :D No mingid pildid ikka saime, aga no mitte selliseid klantspilte nagu ajakirjadest näha võib.

 

 

 

Kuskil südaöö kandis tuli meil äkkidee, et läheks õige Raekoja platsile jõulukuuske vaatama. No kibekiire tööle-poodi-koju-tempo juures pole pea kunagi lihtsalt aega minna ja jalutada! Mõeldud-tehtud.

Linnas ei olnud küll väga palju inimesi, kuid need inimesed, keda märkasime, olid kõik sõbralikud ja rahulikud. Nägime ka paari perekonda lastevankritega, nii et vahet polnud - kõik uudistasid ringi!

 

Õhtu oli soe (+6 kraadi), kuigi natuke tuuline. Meile aga meeldis! Polnud väga kaua aega lihtsalt vanalinnas ringi jalutanud, seda enam, et tavapäraselt kulgevad meie trajektoorid üldse mujal, mitte kesklinna piirkonnas.

 

 

Täna ehk 25. detsembril lähme aga Mario vanemate juurde õhtusöögile. Ka täna tõotab tulla lookas laua ja hea seltskonnaga õhtu! Lapsed juba ootavad ka jõuluvana!

 

Mõnusaid jõule teile kõigile, kallid! Hoidkem üksteist!



Mis päkapikk sussi sisse toob?

Mõtlesin, et kirjutan see aasta üles asjad, mida päkapikk HL-le sussi sisse on toonud. Nii on hea ülevaade endal ning äkki keegi saab ideid, mida nt kommi asemel lapsele soetada.

 

Mitte et me totaalselt kommi-/suhkruvastased oleksime, kuid HL saab niigi palju magusat igalt poolt, mille tarbimist ei ole mul võimalik kogu aeg jälgida (lasteaiast, vanavanematelt, õues sõprade käest jne) ning teine põhjus on see, et aeg-ajalt tekib HL kehale inetu lööve, mille olen oma mõistusega seostanud magusa söömisega. Nii kui vähendada koguseid, siis kaob ka lööve.

 

Me ei paku HL-le magusat spetsiaalselt (a'la pärast õhtusööki või preemiana), vaid sellistel juhtudel, kus tal endal meelde tuleb ja kui eelnevalt pole suurt "kommirallit" olnud.

Üldiselt eelistame puhtast šokolaadist maiustusi, kuid eks ta teinekord saab ka muid asju.

 

Okei, nüüd läks põhirõhk teemast kõrvale, aga hakkame siis pihta. Mis on siis HL sussi seest leidnud? Mainin veel ära, et need asjad ei ole päevade järjekorras ehk et oleme teemasid seganud (a'la järjestikustel päevadel ei saa nt joonistustarbeid või komme).

 

Õhupallid - No õhupallidest tunneb HL alati rõõmu! See on üldjuhul hea ja lihtne variant, kui ei taha palju raha kulutada.

Liimipulk ja värvilised paberid - Liimipulka soovis ta juba ammu ja mõtlesimegi, et see on ideaalne variant sussi sisse pistmiseks. Värvilisi pabereid lõikus ta päris mitu tundi, lisaks siis kleepis ja värvis. 12 points out of 12.

Maha pestavad vildikad - Vanad vildikad olidki juba poolkuivanud ning uued on natuke peenema otsaga, millega saab ka kirjutada. Kusjuures HL-le meeldib väga kirjutada. Kõigepealt alustab alati oma eesnime esimese tähega ning siis teeb kas O või I. :)

Värvipliiatsid - Ei vaja vist ka selgitust? :)

Kleepsu- ja värviraamat - No kleepsud on niikuinii meie peres totaalne hitt! Hannaloore võiks vist kogu aeg kleepida midagi. Naljakas on see, et nt isegi toidupoodidest saadavad kampaaniakleepsud tekitavad temas sellist eufooriat. :D

Erinevad kleepsulehed - Ta on saanud nt öökullide ja lumememmede/päkapikkudega kleepsulehti. Kuna tal on olemas ka hunnik kleepsualbumeid, siis saab ta alati neid hea meelega täiendada.

Peavõrud - Peavõru küsis ta ükskord lasteaiast tulles, sest tema ühel suurel sõbrannal oli see kaasas. No ja kuidas siis ühel printsessil ei ole peavõru? Ikka on!

Juukseklambrid - Do I need to say more? :)

Pikne McQueeni mudelauto - The Carsi multikas on üks Hannaloore suuri lemmikuid. Üks suurem Pikse mudelauto meil juba on, aga ta oli ka selle pisema variandi üle nii õnnelik. Kaks päeva ei võtnud seda ümbrisest välja. :D

Elektriline hambahari ja hambapasta - Tänu elektrilisele hambaharjale sujub hammastepesu nüüd ka paremini. Sel hommikul, kui HL selle sussi seest leidis, läks ta lasteaeda ja ütles õpetajale: "Tead, mis mina täna päkapikult sain? Hambaharja! Vajutan nuppu ja see ise peseb!" (endal selline lai naeratus näol, et hakkad ise ka naerma. :D)

Talvemüts - Veidike praktilisust ka! Vanad mütsid oli juba väikeseks jäänud ja nii sussi sisse uus tee leidiski.

Play Dohi plastiliinikomplekt - Plastiliin on järjekordne hitt meie kodus! Ja mitte ainult Hannaloore jaoks, vaid ka meie endi jaoks. Mulle endale meeldib täiega neid vorme ja asjandusi, millest plastiliini läbi ajada, kasutada. Win-win!

3 mudelauto komplekt - Kuna preilile meeldivad mudelautod ja tal hetkel neid ka ülearu palju ei ole, siis sai soetatud ka komplekt, kus sees on 3 Ferrari autot. Seda pole ta veel kätte saanud, ilmselt paneme selle sussi sisse 23. kuupäeval.

Elsa nukk - Hannaloore avastas ühel laupäeval, kui nad issiga kahekesi kodus olid, telekast "Lumekuninganna ja igavese talve" multika. No pärast seda pole Annadel ja Elsadel otsa ega äärt! Ta on saanud sama temaatikaga värviraamatu, kleepse ja üllatusmunegi. 24. kuupäeval leiab ta sussist Elsa (Barbie-)nuku.

Üllatusmuna (kokku 3 tk erinevatel päevadel) - Üllatusmunade juures meeldib preilile kõige enam selle muna avamine ja need instruktsioonlehed, mis seal tavaliselt kaasas on. Nt Minnie-teemalised riputas ta meile ka kuuse külge. :D Nii et šokolaadi ja pulgakommid, mis nendega kaasas on, võivad emme-issi ära süüa.

Kommid (erinevatel päevadel) - Sussi sisse on tee leidnud ka nt Tutti-Frutti väikesed kommikarbikesed, Pezi Daisy-teemaline kommitorn (selline asjandus, kuhu saab pisikesed Pezi kommid sisse panna, siis liigutad tegelase pead ja kommid tulevad seest välja).

 

Mainin veel ära, et üks vanaemadest tõi Hannaloorele novembri lõpus ka advendikalendri, mida me usinalt avame. Õnneks ei arva Hannaloore nendest šokolaadidest väga midagi. Talle pakub pigem huvi see akende avamine ja numbrite loendamine (mitu avatud ja mitu on veel jäänud avada).

 

Vaat selline on siis sellel aastal meie lapse päkapikusussi sisu. :)

 

Toredaid eelseisvaid pühi kõigile!

25. juubeli 5. aastapäev

Vahepeal on üks aastaring jälle täis saanud ja sellega seoses ka üks uus number vanuse ette kerinud. Veidike imelik on endast kirjutada, seda enam, et ma olen tegelikult üks suur introvert. Natuke naljakas on selle kõige taustal aga fakt, et ma blogin. Kuna ma tean, et minu blogi loevad väga vähesed ja see on eelkõige minu enda mälestuste talletamise koht (virtuaalpäevik), siis ma ei põe. Ja seda enam, et ma üldjuhul tean, kes siin lugemas käivad. Seega ei karda ma, et infot minu ja mu pere kohta kuidagi halvasti ära kasutatakse (vähemalt ma tõesti loodan nii!). Ja üldiselt ma ei kirjuta siia midagi nii konfidentsiaalset, et peaks lausa kapo endale koduukse juurde valvama paluma.:D

 

Ühesõnaga, sain vahepeal 30! :D Sellega seoses on peast läbi käinud erinevaid mõtteid. Alates sellest, et "Issand, ma olen vist tõesti vanemaks jäänud, sest ükskõik, kui kiiresti ma liigutada ei sooviks, midagi justkui takistaks... ahjaa, see on kõigest mu keha ja äravaevatud mõistus, mis tõrgub uskumast, et ma olen nüüd 30." lõpetades sellega "Ah, mis see siis ära ei ole! Öeldakse, et 30ndad on ju inimese parimad eluaastad. Ma ei tunne ennast üldse vanana. Misasja? Ma ei olegi vana! Ma olen 30! Lähen kohe ja vallutan maailma!"

 

Selle viimase lausega seoses meenus mulle üks naljakas seik. Mind on tavaliselt ikka peetud pigem enda tegelikust vanusest nooremaks ja korduvalt on dokumenti küsitud alkoholi ostes. Loomulikult ma näitan seda, ma ei tee sellest probleemi - seda enam, et müüjatel on kohustus dokumenti küsida. Aga viimane kord oli alkoholi ostmise ja dokumendi küsimisega seoses üks kentsakas vahejuhtum. Ulatasin müüjannale siis oma ID-kaardi ja jäin tema edasist tegutsemist ootama (et noh, pakiks siis mu veini ära või nii), aga tema vaatab ikka hindavalt mind ja siis mu dokumenti ning nendib pärast pikka mõttepausi: "Te olete tõesti hästi säilinud!"

Nojah,... selline kompliment, mis siis ikka! :D

 

Minu sünnikuupäev on 30. november ja sel aastal langes see vanusega hästi kokku. :) Päev möödus tööpostil ja õnnitlusi võtsin vastu nii telefoni kui ka sotsiaalmeedia vahendusel. Mu töökaaslased kuhjasid mu õnnesoovide ja kingitustega üle... vahepeal oli lausa piinlikult ebamugav nii suure tähelepanu osaliseks saada. :) Jah, mina ja mu kiiksud! Igatahes mulle kingiti üks megasuur kimp roose, Hedon spaa kinkekaart, kuldkõrvarõngad ja üks armas küünlahoidja. Ma olin/olen siiamaani väga liigutatud sellest žestist. Aitäh veelkord! :)

 

 

 

Oma perega tegin istumise juba 28. kuupäeval. Rahvast oli palju ja süüa-juua veelgi rohkem. Me sõime neid jääke pea nädal aega! :D Aga pere ja sugulasi on alati tore näha ning eriti hea meel oli mul selle üle, et minu andekas onutütar valmistas mulle imelise sünnipäevatordi! Aitäh, Karmen!

 

Igatahes pole mul kodus kunagi pärast ühtegi minu sünnipäeva nii palju lilli olnud. Mul on siiamaani 4 vaasitäit roose ja muid lilli! Nii äge! Aitäh kõigile! :)

Eile käisime sõbrannadega Mimosa restoranis ka minu sünnat tähistamas. Hästi lahe õhtu oli! Söögid-joogid olid suurepärased ja seltskond veelgi suurepärasem! Nii mõnus oli lobiseda ja naerda!

Nendest tähistamisest kogunes mulle põue nii palju head energiat, et jätkub kindlalt kauemaks kui aastaks. :) Järgmise korrani!

Mis toimub? Mängutubadest

Hei! Vaatasin üllatusega, et viimane sissekanne pärineb oktoobrikuust, aga praegu on ju juba novembri lõpp! Kohutav, millise kiirusega aeg lendab!

Meil on tegelikult olnud üsna kiire kuu ka ja kahjuks/õnneks ei ole november veel läbigi. (Hmm, mulle meenub vähemalt üks tore päev kuu lõpus, mis võiks mulle ju meeldida - seotud tordi ja küünalde ja kingitustega...)

Ühesõnaga, mis ma tahtsin kirjutada, on see, mida me sel kuul teinud oleme ja mida eelkõige Hannaloorele meeldib teha - see on mängutubades käimine!

Nimelt on meil nüüd selle kuu jooksul õnnestunud Hannaloorega kahel sünnipäeval käia, mida peeti mängutoas. Kui varem pole HL väga entusiastlikult õhinasse läinud, kui mainida talle sõnu mäng ja tuba, siis ajaga (ehk vanemaks saades) on asjalood muutunud. Talle väga meeldib mängutubades käia! Ta on igatahes silmanähtavalt õnnelik, kui neisse satub ja mängib ikka täie rauaga.

Elutempo on meil ikka päris kiire (kellel ei oleks, eks?) ja tegevust on palju.

Sel kuul avanes mul lisaks trennis käimisele võimalus end ka tööalaselt arendada: õpin nüüd järgnevad neli kuud vene keelt ning nt selle nädala lõpus õpin natuke juurde ka Photoshoppi. Lisaks sai novembri keskel tööasjus Tartus käidud, nii et vahepeal oli HL minu peale ikka päris kuri, et mind nii vähe näha oli. Seetõttu saigi kärbitud trenniskäimist kahelt korralt ühele. Loodetavasti nii klapivad meie graafikud paremini ja laps on ka rohkem rahul. :)

Tööl on mul küll kiire, aga väga tore. Meil käib aeg-ajalt üks hästi vahva kompanjon kontoris. Väike minitaks. Ta teeb tööpäevad kohe lõbusamaks ja on üks tore stressimaandaja. :) Aeg-ajalt võibki leida enda tooli kõrvalt sellise mõnusa tegelase, kas siis niisama olesklemas või magamas.

Vahepeal selle mängutoa teema peale tagasi minnes, siis mul tuli meelde nüüd mainida, et Hannaloore on totaalne tantsulõvi. Ta lihtsalt läheb nii leili, kui mängutubades diskosid tehakse. Kusjuures ma olen tähele pannud, et tal on üsna hea rütmitunnetus.

Aeg-ajalt meeldib talle ka kodus diskot teha. Palub siis oma "punast kleiti" selga ja laseb mul telekast mõne musavideo peale panna. Nii tore on teda vaadata. Vahepeal võtan teetassi kätte ja lihtsalt kihistan tema tantsusammude peale naerda. Mitte küll nii, et ta kuuleks... :)

Viimane nädalavahetus käisime ka Krissul külas. Nii mõnus oli üle pika aja näha ja üks tore päev veeta. Käisime ka Glehni lossi juures ja piilusime seal ringi. Üle pika aja saime ka kolmekesi koos pildile. :)

Ah jaa, kuidas ma sain unustada meie selle kuu paitusi maitsemeeltele. Nimelt kostitas Karmen meid oma imelise sushiga ja lõpuks-lõpuks käisime Marioga neid kuulsaid vahvleid söömas. Nämma!

Loodetavasti jõuan siia kirjutama õigepea, mitte siis, kui jõulud ukse ees, või veel hullem - uus aastanumber juba kalendris on! :D

Vahepeal jõudis meieni ka lumi (millest nüüdseks jää vaid alles on jäänud, aga asi seegi!). Seniks olge mõnusad!

Kui (vanematel) pole oma aega

Kes meid lähemalt teab, see teab ka meie lugu Hannaloore magamaminekutega/magamajäämistega. Ehk et Hannaloore on laps, keda võiks ideaalnäitena tuua juhtudel, kus laps võitleb viimse hetkeni rampväsimusega. Võitleb nii kaua, et on lausa hüsteerias! Ei aita siis emme, issi ega kellegi/millegi muu lohutus. Kui siis preili lõpuks unele alla annab, jääb ta konkreetselt paari sekundiga magama, jättes meid Marioga üsna loppis olekus "ärkvele". Ärkvele just jutumärkides, sest tavaliselt jääb HL magama väga hilja. Tema vanuse kohta ikka väga hilja. Ja me pole enam esimeses nooruses, et öösiti ärkvel püsida...

Kui tema esimesel eluaastal saime keskmiselt magama kell 1 öösel (jah, lugesite õigesti), siis praegu on keskmine kellaaeg vahemikus 22-23.30. Ja ma kujutan teie hämmeldust ja etteheitvaid pilke ette, et kuidas nüüd ei saa siis last "õigel ajal" magama!?! "Kas te seda-toda-kolmandat varianti olete proovinud? Aga meie omal ajal... Aga meie laps läheb kell ... bla-bla-bla!" õpetavad teised. No vaat, ei saagi ja kõik!

Oleme proovinud erinevaid viise, kuidas kogu HL unerituaali paremaks muuta. Oleme katsetanud nii, et ei pane teda lõunal magama. Ei tööta. Hüsteeritseb veelgi rohkem, sest on 2 korda rohkem üleväsinum võrreldes selle päevaga, kui magab lõunaund. Oleme katsetanud nii, et äratame hommikul varem üles, et lõunauni nihkuks varasemaks, lootes sellega, et ka ööuni tuleb varem. Jällegi ei tööta! Lööb kogu päeva sassi hoopis. Oleme katsetanud, et pikutame temaga koos õhtul tema voodis ja loeme talle (Nendel juhtudel, kui ta üleüldse on nõus oma tuppa koos meiega minema, ja veel voodisse, sest ega ta rumal ei ole! Ta teab väga hästi, miks me sinna läheme!). Ei tööta! Esiteks leiab ta sada muud tegevust või põhjust seal olles, miks on vaja hädasti oma toast välja saada. Kui ma aga teda takistan ja uuesti voodisse suunan, läheb ta nii hüsteeriasse, et meil on kiirabi vaja. Teiseks ei lasknud ta pikka aega meil raamatuid üleüldse tema läheduses lugema hakatagi, sest: "Mina lugen ise! Mina lugen ise teile!" Ja kui ma viitasin, et võiks ikka lasta meil lugeda, siis järgnes jälle totaalne "maailma lõpp".

Nende peaaegu kolme aastaga oleme aru saanud, et Hannaloore eripära ongi see, et ta läheb teiste eakaaslastega võrreldes hiljem magama. Ta lihtsalt justkui vajab vähem und. Samas võib ta teinekord päris pikalt põõnata (ilmselt tehes tagasi hilist magamaminekut ja varast ärkamist). Tema (või õigemini meie) kõige suurem probleem on, et ta ei taha magama JÄÄDA. Mitte segi ajada mitte magamisega - ei, magada talle väga meeldib, kui ta kord on magama jäänud, aga just ta ei taha magama jääda ehk see unele alla andmine on nii keeruline tema jaoks. Meie oleme sellega nüüdseks leppinud.

Eelneva kirjeldusega jõuame nüüd aga poindini, mida tahan siin välja öelda. Meil ei ole Marioga üldse vaba aega. Mitte et vanematel seda üleüldse väga palju oleks, aga kui ma loen/kuulen teisi vanemaid kirjeldamas oma "lastevabu" õhtuid, mis hakkavad 19.00 õhtul, siis ausalt, mu lõug vajub meie kodu keldrisse! Osade vanemate jaoks on see lausa katastroof, kui laps hiljemalt kella 19-20ks ei maga. Mis mõttes ta teil kell 21-22 veel ringi trallib?! Nojah, me oleksime seitsmendas taevas, kui meil oleks iga jumala õhtu kella 19.00st alates OMA AEG! Kus me lihtsalt saamegi jalad seinale visata ja olla! Aga meil ei ole nii! HL on 24/7 meiega koos. Põhimõtteliselt kogu meie ärkveloleku ajal on ka tema üleval. Me ei saa mitte midagi ilma temata teha. Ärge nüüd valesti aru saage - see on loomulik, et oma lapsega peadki kogu aeg koos olema ja tema eest vastutama, aga ma räägin lihtsalt paarist õhtutunnist päevas, kus saaks nokitseda oma asjade kallal. Ei ole sellist asja...

Ja mitte et see vähe pingeid (pere)ellu lisaks. Väga raske on kohati. Aga noh, nagu ma juba kirjutasin, siis me oleme sellega nüüdseks leppinud.

Mis mind aga just täna kirjutama ajendas, kuigi me nüüdseks juba oleme peaaegu 3 aastat niimoodi elanud, on see, et olen HL-ga hetkel kodus, sest ta korjas endale mingi imeliku viiruse külge. Seetõttu pole ta ka väga hästi maganud. Lisaks siis tavapärasele magamamineku trianglile. Nii et jah, võite ette kujutada, kui kurnatud me siin Marioga oleme. Lisaks olen ma nüüdseks paar päeva tema kõrvalt kodus tööd üritanud teha. Sellega ei jõua väga kaugele! Väga raske on.

Eile just rääkisime sellest omavahel ja Mario nentis, et peab ühe õhtu enda jaoks võtma ja sõpradega viina võtma. Et siis on tal õhtuks lihased pehmed ja uni tuleb hea. Mitte et ta praegugi (minu arvates) nagu nott ei magaks! :-D Aga jah, raske on lapse emana ennast "vabaks võtta", kui teatud takistused lapsehoidjate leidmisel on... Nii et jah, lõputu nõiaring!

Ma ei kerja selle postitusega mingit kaastunnet vms, lihtsalt kirjutan praegu endast välja, et kergem hakkaks. Eks kõigil vanematel ole oma lastega seoses erinevaid häid ja halbu külgi. Mõni maadleb lutist võõrutamisega, mõni potitamisega - meil sellised muresid pole olnud ja seetõttu oleme oma taagaks saanud magamisega seonduva. :-)

Väike naljakas HL lause ka siia lõppu, et liiga nutuseks see asi ei kisuks. Üle-eelmises postituses kirjutasin, et HL-le meeldivad näkileivad sulatatud juustuga. Eile siis nõudis ta mu käest jälle neid näkileibasid: "Emme, tahan näkileiba meretähega." (Merevaiguga)

Armas jutustaja

Ma ei tea, kuidas see aeg kogu aeg niimoodi käest libiseb, et kuidagi siia kirjutama ei jõua (aga samas teisi blogisid lugema jõuan küll, ata-ata iseendale ma ütlen! :D)

Igatahes mõtlesin, et näitan teile paari videot Hannaloorest, kus on näha, kuidas ta üldjoontes meie õhtuid sisustab. Just nimelt tema sisustab, sest ta on meil paras jutustaja ja dikteerija. Aga see on nii armas ja tore, kui asjalik ja tark ta on. :)

Olgu sissejuhatuseks öeldud, et esimeses videos on see naljakas sõna, mida HL ütleb, telefon (ja mulle nii meeldib, kuidas ta seda ütleb!). Teises videos on ta hambaarst.

Lisaks on nii uskumatu mõelda, et meil juba nii suur tütar on. :) Uuel aastal saame tähistada tema 3. sünnipäeva!

Kolm HL lemmikasja/-tegevust

Ja ongi juba oktoober käes! :)

Et mitte heietada sellest, kui kiiresti aeg lendab, siis panen siia kirja kolm asja/tegevust, mis Hannaloorele viimasel ajal eriti meeldivad:

1) Näkileivad sulatatud juustuga

Mingi aeg meeldis talle lihtsalt võileiba süüa, või õigemini "monteerida" võileib mitmeks osaks lahti: kõigepealt tomat üle vasaku õla, siis juust ja sink üle parema õla ning kõige lõpuks keelega üle või limpsida. :D Ma tean, et seda on jube ette kujutada, aga jah, nii oli... Kuid ühel hetkel, kui Hannaloore tegi tutvust näkileibadega, armust ta kohe! Talle meeldib näkileibasid süüa sulatatud juustuga. Tavaliselt ta lipsib juustu leiva pealt maha ja krõbistab selle siis rahulolevalt lõpuni. Mõnikord laseb ta leiva peale isegi sinki või tomatit panna, kuigi üldiselt pean peaaegu alati mina siis need lisandid ise ära sööma.

2) Seljakotiga ringi taielda

Tal on praegu mingi seljakotiga-ringi-kõndimise maania. Tal on kaks pisikest seljakotti: üks koaala-teemaline, mille Krissu saatis talle Austraaliast ja teine Lotte-teemaline, mille ta sai eelmisel sünnipäeval kingituseks. 

Kõigepealt tuulab ta mööda raamaturiiuleid, võtab sealt mõned "kergemad" raamatud, kuhjab need seljakotti ja siis palub mul koti talle selga panna. Siis käib ta mööda korterit ringi, käsutab issi endale koeraks (paneb talle keti ka kaela) ja siis jalutab koos koera ja seljakotiga veel ringi. Siis läheb ta vannituppa ja ütleb, et on saunas. Saunas käimine võrdub tema mõistes siis sellega, et ta sorteerib oma koti sisu vannitoapõrandale laiali ja siis jutustab seal. Pärast võtab asjad üles ja paneb kotti ning läheb saunast "koju".

3) Paljalt kodus ringi patseerida

Üldiselt on nii, et me oleme aru saanud, et HL on paras nudist. :D Nii kui mina teda riidesse panen, siis hiljemalt 10 minutit hiljem paterdab preili mulle uhkelt Eva-kostüümis vastu. Tal pidavat nii mugavam olema. :) Noh, mis seal siis ikka! Oma kodus (ilma külalisteta) oleme tal lubanud nii olla, mis me teda ikka riietega siis ahistame.

HL jutupärlid vol 4

Järjekordne Hannaloore jutupärlite update:

HL: "Emme, kus sul need käelingid on?"
Mina (hämmeldunult): "Ma ei saa aru, mida sa mõtled..."
HL: "No need!" (ja tuleb esikust kahe hantliga)

Sätime end HL-ga sünnipäevale.
Mina: "Mis pidudele selga tavaliselt pannakse?"
HL: "Tädid käivad kleidiga, onud käivad lipsuga."
Hästi kasvatatud laps! :)

HL-l on sõpruskonnas kaks Eli(i)se-nimelist ja kaks Isabelli-nimelist tüdrukut. Tal lähevad tihtipeale nimed sassi ja ma pean täpsustama, kellest räägin, lisades nimele ette kas väike või suur (viidates siis kas nooremale või vanemale "versioonile").
Mina: Kas sulle meeldis Isabelli sünnipäeval?
HL: Milline? (tema versioon sõnast millise - ehk siis peab silmas, millise Isabelli sünnipäeval)
Mina: Suure Isabelli
HL: Ma ei mäleta, neid on nii palju!
Vaeseke! Nii palju Isabelle! :)

My best friend's wedding

Eelmisel laupäeval saime tähistada üht ilusat sündmust: minu parim sõbranna E., kelle leidsin ülikoolist (sattusime juhuslikult ka ühele kursusele muide, hahaa! :)), tähistas abieluranda jõudmist. Imeilus pruut korraldas koos oma värske abikaasaga (kuna nad elavad Šotimaal, siis ametlikult abiellusid nad seal) väikese koduse aiapeo-stiilis vastuvõtu E. vanematekodus. Ilm oli hommikul üsnagi heitlik ja kartsime, et peame peole kummiülikondades minema, kuid kohale jõudes ja peo edenedes läks ilm ka õnneks ainult paremaks. Mida hing võiks veel tahta: hea seltskond, hea söök-jook ja hea ilm - ideaalne kombo!

Ühel hetkel sõnas E., et nad olid kodumaal olles soetanud endale kaamera, et oma pulmapeost ka pilte mälestuseks jääks. Say no more - haarasin ruttu kaamera ja hakkasin pilte klõpsima. Kuna kaamera oli uus ja mul sääraste kaadervärkidega pildistamise kogemus puudub, siis eksperdid leiavad neid pilte vaadates kindlasti palju vigu, aga peamine ülesanne sai täidetud: päev sai püütud ja pruutpaar oli rahul!

Siin ka mõned kaadrid teile vaatamiseks:

Cheese!

Väike käts ka!

Ninjas in the action!

HL jutupärlid vol 3

Enne, kui mul meelest ära läheb, kirjutan üles kaks hiljutist Hannaloore jutupärlit. Teile ei tundu need kindlasti üldse nii naljakad kui mulle, aga eks nende võlu tulebki välja konkreetsest situatsioonist endast: kui pole pilti  ja heli koos, siis pole nii suurt efekti. :-)

Hannaloore kõõlub trepil, käib edasi-tagasi, endal kaval nägu peas.

Mina: "Hannaloore, ole palun ettevaatlik, niimoodi võid alla kukkuda!"
Hannaloore tuimalt: "No mis teha!" Ja ronib edasi!
Hiljem sain ta sealt ikka ilusti alla. Kõik jäid terveks!

Hannaloore soovib plastiliinidega mängida, aga ei saa ise purke lahti. Palun tal ühe totsikutest minu kätte tuua, et tal aidata see lahti teha.

Hannaloore vaatab mind ja ütleb muigel suul: "Hmm emme, jälle sa käsutad!"

Pean vist siinkohal igaks juhul mainima, et ma kuulsin tookord esimest korda tema suust sellist sõna nagu käsutama. Ning ei, me ei kasuta teda lapsorjana! :-D

Tavaline joonistamine... The usual routine in our house!
Tegelikult ta tegi endale karvase kõhu. (Nagu issil noh)

Saaremaa tripp

Ei teagi, millest kirjutamist alustada - nii palju emotsioone on kogunenud selle reisiga seoses. :) Ühesõnaga (tegelikult ikka palju rohkemate sõnadega) käisime perega pisikesel Saaremaa reisil. Läksime neljapäeval ja koju tagasi jõudsime eile õhtul umbes kella 20.30 paiku.

Võin kohe alguses ära öelda, et reis oli väga tore ja mulle/meile väga meeldis!

Sellise perereisi (kaasas olid ka mu ema ja õde oma kaasadega) mõte tuli mulle juba kuskil maikuu lõpus-juunikuu alguses. Kujutasin ette, kuidas istume kuskil metsa sees palkmajas ja lihtsalt oleme... Hakkasin tookord siis netis ringi vaatama, et kas üleüldse minu ettekujutusele vastavat majakest leidub. Ja leidus! Saaremaal Mändjalas. :)

Bronnid tehtud ja võiski jääda ootama... augustit! :D Päris pikk ootamine võib öelda, aga see ootamine oli seda väärt: meil vedas ilmadega ja majaga/kohaga ka. Asusime päris metsa sees, kus läheduses oli ainult meile maja üürinud naise (teine) suvekodu (ta ei viibinud meie oleku ajal seal). Maja mahutas kuni 8 inimest: seal oli kolm magamistuba, avatud köök-elutuba, saun, lastele liivakast, batuut ja kiiged. Lisaks oli õues aiamööbel, kus sai mõnusalt hommikukohvi juua ning lisaks üks natuke päevinäinud võrkkiik, mida ikka paar korda testisin. Pidas ikka vastu! :D

Neljapäeval teele asudes mõtlesin küll, et oh issand, kui palju asju meil kogu aeg kaasas on, aga kuna Eestimaa suved on nagu nad on, siis peab igaks ilmaks valmis olema. Kokkuvõttes ei kasutanud ma pooli asju. :D Aga hea ikka, et asjad olemas on, kui peaks vaja minema.

Nii minnes kui ka tulles oli reisijaid päris palju ja neljapäeval juhtuski selline asi, et meie saime praamile, aga ema ja õde jäid teise autoga mandrile. Meie olime viimased, kes peale võeti. No ega siis midagi, tegime natuke Liival siis aega parajaks. Kondasime sealses Konsumis ja käsitööpoes ning lõpuks sõime natuke pannkooke kohalikus Muhu restoranis. Natuke maitsetud olid, aga õnneks hea moos korvas selle! :D

Niimoodi ootasime toitu Muhu restos. Musi- ja kalliaeg!

Lõpuks, kui teised ka üle said, siis kimasime oma ööbimiskoha poole. Kimasime, sest meil olid õhtuks ostetud Curly Stringsi kontserdipiletid ning me ei tahtnud sinna hiljaks jääda. Peamiselt mõtlesime kontserdielamust pakkuda Hannaloorele, kellel "Kauges külas" kõlab nii söögi alla kui ka peale. :)

Kontsert oli lahe! Kuigi ilm oli jahedavõitu ja ma oleks võinud meile kõigile natuke rohkem riideid selga panna, jäime kõik rahule! Hannaloorel võttis alguses muidugi aega, et aru saada, et laulja on päriselt tema ees ja laulab seda sama laulu, mida me mustmiljon korda arvutist vaadanud oleme. :D Aga üleüldiselt tundis ta end hästi ja tantsis lava ees.

Õhtul sõime natuke ja pugesime põhku.

Järgmisel hommikul seadsime sammud Mändjala randa. Valisime sellise koha, kus HL-l oli hea liivatorne ja kooke valmistada ja vee-kalda vahet edasi-tagasi joosta. Päevitada saime ka: nii mõnelgi olid randid peal. :D

Siis läksime edasi Kuressaarde sööma. Valisime söögikohaks Mönusa Villemi pubi, sest olen selle keti toidukohtade kvaliteediga alati rahule jäänud. Nii ka seekord. Hannaloore muidugi otsustas samal ajal oma iluund teha, aga ärge muretsega, söönuks sai ka tema!

Pärast sööki ostsime toidupoest grillimaterjali ning läksime tagasi oma mõnusasse kodusse. Õhtul grillisime ja tegime sauna.

Laupäeval käisime Sõrve Sääres. Meie kolmekesi polnud seal varem käinud. Mõnus tuuline ilm sattus meile jälle. Korjasime sealt kive ja tegime pilte, Mario käis HL-ga ka kohalikus militaarmuuseumis. Mina olin samal ajal käsitöölettide juures. :D

Pühapäeval oli meil viimane päev ja otsustasime enne praamile minekut teha kiire ringi peale ka põhjarannikule. Käisime kõigepeal Kipi-Koovi miniloomaaias (mille pilet oli vaid 0,50 senti inimese kohta; lapsed tasuta!). See koht jättis meile nii mõnusa koduse mulje ja Hannaloorele täiega meeldis! Saime seal toita ja katsuda (no mitte kõiki loomi muidugi) parte, hanesid, eesleid, ühte poni, jäneseid ja kitsi. 

Pärast loomaaeda suundusime edasi Lümanda toidutarre (vist oli toidutare-nimeline söögikoht). No millised toidud! See oli lihtsalt super! Me tellisime kalasuppi (mis serveeriti meile suures supitirinas), Mario võttis suure lestaprae, mis maitses väga hästi. Selle prae kõrvale toodi mõnusaid praekartuleid, värsket peedi- ja kõrvitsasalatit ning kodukootud leiba koos maheda võiga. Lisaks sai HL-le tellitud kartuliputru suitsuliha kastmega (portsjon oli meeletu!). Õde võttis ka supi ning lisaks koduse kartulisalati, mis oli ka nii hea (ja rammus - ise maitsesin! :D) 

Kohvi toodi pisikeses presskannus, mis oli nii armas žest (Mario palus natuke suuremat kohvitassitäit kohvi, kui tavaliselt kohvikutes kombeks on ja siis öeldi, et saavad tuua presskannuga). Lisaks lõpetasime oma söögikorra koduse punasesõstrakoogiga. Mmm!!! No nii head toidud ja superteenindus! Soovitan kõigile, kes sinna kanti satuvad ja keha kinnitada soovivad.

Pärast söömist seadsime autorattad Panga panga suunas, sest ka seal polnud me varem käinud. Väga äge koht. Poleks arvanud, et seal selline lai asfalteeritud plats on. :D Ja no pilte sai seal kõvasti tehtud. Linnuke kirjas!

Kiiresti jõudsime ka Tuhkana liivarannast läbi käia, sest Mariol oli kindel soov seal ujumas ära käia. Igatahes see sai tehtud. Rand on ideaalne peredele! Mõnus liivane ja pakub ka piisavalt privaatsemaid soppe, kui ei taha päris teiste kõrval pleesitada.

Siis oligi juba aeg nii kaugel, et pidime kiiresti suunduma Kuivastu sadamasse. Õnneks saime esimesele praamile ja ei pidanud kaua järjekorras ootama. Koju jõudsime enne üheksat õhtul ja olime ikka päris väsinud. Igatahes magasime sügavalt ja jääme ootama uusi suviseid seikluseid järgmisel aastal. :)