Esimene ÄE visiit + KV ultraheli

Nüüdseks on ka esimene ämmaemanda visiit seljataga. Otsustasin ITK kasuks ja ämmaka sain lihtsalt selle, kelle juurde aeg kirja pandi. Kui eelmise rasedusega käisin ä-e Leili Pärnpuu juures, siis seekord Merilin Kruminši.

Seekordne ä-e on noorem kui eelmine ja jättis mulle alguses natuke külma mulje. Tal oli ka palju infot mulle vaja ühe korraga edastada, võib-olla ka sellepärast jäi selline mulje, kuigi visiidi lõpupoole ta isegi juba natuke naeratas/naeris. :)

Rasedust on mul praeguseks ultraheli järgi (30.11 seisuga) 12+3. Kui äpi järgi vaadata, siis näitab 13+6, aga kuna mul on tavapärasest pikem tsükkel, siis on see vahe normaalne, nii vähemalt ämmakas ütles.

Vererõhk oli korras. Sain saatekirja vere- ja uriiniproovile. 30. novembril lähen esimesse ultrahelisse - vaat kui ilus kingitus sünnipäevaks! Teisele ämmaka visiidile olen oodatud alles 12. detsembril. Mul on esimesest rasedusest meeles meeletu ämmaka juures käimine ja analüüside andmine. Huvitav, kas see oleneb siis ämmakast, kui tihti ta soovib rasedat näha... Peaks olema ikka vist iga kuu üks visiit. Aga noh, pole hullu - ma ei vingu! :)

Enesetunde kohapealt nii palju, et mul iiveldab KOGU AEG! Nüüd on juba nii, et hakkab hommikust pihta ja veab tööpäeva lõpuni välja. Vahepeal, kui koju sõidan, siis võib olla nii ja naa - vahel on kõik okei, aga teinekord on nutumaik suus, sest nii paha on. Oksendanud olen ka mõned korrad kahjuks. 

Teine sümptom, mis on kohe viimasel nädalal eriti võimendunud, on LÕHNATAJU. Kohutav, millise narkokoera tunne on vahepeal. No täiesti suvalised lõhnad võivad mind öökima ajada. Põhimõtteliselt on mu nina nii terav, et ma tunnen nt liftis kõikide dušigeelide ja parfüümide lõhnad ära. Ja see ei ole meeldiv! Ma isegi olen enda lõhna kasutamise lõpetanud, sest liiga vänge tundub.

Muidu hetkel muid sümptomeid väga ei olegi. Ja ega ma neid juurde ei oota ka. :)

KV (kuklavoldi) ultraheli, nagu öeldud, sattus minu sünnipäeva peale ja pean ütlema, et oli päris tore kohtumine beebiga - vahepeal lehvitas mulle ja natuke pahandas, et me ta une pealt üles ajasime. Pööras kohe teise külje ja proovis edasi põõnata. Aga arst ei lubanud kohe. Kõik näitajad olid korras ja sellega langes kivi mu südamelt. Sest suhteliselt piinarikas oli seal oodata oma 15 minutit kuniks arst kõike kontrollib, vahepeal sügavalt sisse hingates ja uurides-puurides. No väike kahtluseuss puges põue, et no, kas on ikka kõik korras. :) Esmane sünnitähtaeg nihkus veidike hilisemaks ehk siis hetkel on see 11.06.17 (enne oli 8.06.17).

Kusjuures, ultraheli saatekiri oli mul kuulsa meesarsti juurde (kelle nimi mulle hetkel ei meenu), aga kabinetis vaatas mulle vastu hoopis naisterahvas. Ega ma ei kurda, lihtsalt selline väike seik.

Järgmise lobisemiseni!

Uudis ja esimesed nädalad

Kuna nüüdseks on kõik tähtsamad inimesed meie ringkonnast juba uudisega kursis, siis poetan ka siia killukesi sellest. :) Lühikeselt ja konkreetselt öeldes, on meie kauaoodatud teine beebi tulekul! Oleme teda nii-niiiii kaua oodanud ja nüüd on ainult rõõm, et ta on otsustanud meiega ühineda.

Ma hakkasin seda blogi pidama sellel ajal, kui olin Hannaloorega kodune ja ta oli nii umbes-täpselt vanem kui pool aastat, aga noorem kui aasta. Seega mul ei ole siia blogipessa talletatud mitte ühtegi tema ootusaja postitust ega ka sünnilugu. Oma mõtted ja erinevad märkmed kirjutasin üles vaid enda jaoks ühte faili, mille kujundasin ilusas roosas-sinises värvigammas, ja plaanin selle millalgi ka välja printida ning koos mõne selle blogi parima postitusega HL-st või HL-le ühte köita. Selline mälestusevaramu n-ö.

Ma ei ole päris kindel, kas minus on jaksu või tahtmist siia päris kõiki detaile kirja panna, aga midagi kindlasti. Hea on pärast lugeda ja meenutada. Eelkõige ise. Sest paljusid asju ei mäleta üsna pea (kummaline, eks?)

Mäletan HL ootusajast nelja põhilist asja: oksendamist (rapsipõlluhais, ajee!), kõrvetisi (al. 5. kuust kuni sünnituseni), raskusi enese duši alla vedamise ja sealt välja saamisega (oh, kuidas ma ei viitsi - tahaks parem magada, kõik šampoonid ja dušigeelid ajavad mind iiveldama), lõpus üliebamugavat ümberkeeramis-strateegiat voodis (see oli lihtsalt õudne, aga tänu sarvesaia-kujulisele (?) padjale sain hakkama). Mida jään ma meenutama seekordsest ootusest ja sünnitusest, näitab aeg. Igatahes olen ma üliõnnelik ja elevil! Kuigi on ka raskemaid aegu, tean ma, et neljakesi on veelgi toredam!

Ja kõik need nunnud beebiriided ja see kujutluspilt, kuidas Hannaloore koos oma pisikese õe või vennaga koos on. :) Oeh!

Lugedes (ja natuke ka mäletades) päris esimesi märkmeid HL ootusaja kohta, siis on praegu küll üks päris suur erinevus. HL-ga polnud mul 1. kuul mitte mingeid sümptomeid (peale ärajäänud päevade ja positiivse rasedustesti), aga sel korral tunnen lisaks neile kahele sümptomile kõhus ka aeg-ajalt valulikke torkeid või õigemini venitust... Emakas ilmselt valmistub vaikselt ning venib ja teeb kasvavale lootele ruumi. Ma ei tea, kas ma oskakski seda sümptomit tähele panna, kui ma ei oleks juba üsna varakult kahte triipu testile saanud. Ilmselt ikkagi oskaks, sest oleme ju nii suure õhinaga beebit nr 2 oodanud ning olen pidevalt oma keha jälginud mõttega, et "Aga äkki nüüd?". Kuid kes teab...

Praegu ma püüan võtta oma enesetundest maksimumi - mäletan, et esimese raseduse teisest kuust hakkasid pihta mu igaõhtused iiveldus- ja okserallid ning mind tabas totaalne jõuetus. Ma olin kogu aeg üliväsinud. Kui alates viiendast raseduskuust kadus mul iiveldus ja algasid igavesed kõrvetised (kuni sünnituseni!), siis ütleme nii, et ka neid ei igatse ma taga. Väga rõve igatahes on kogu aeg suus sapimaitset tunda. :-/

Olen põnevil ja samal ajal ka natuke hirmul: mis edasi? :)

Paar nädalat hiljem võin juba öelda, et iiveldusest ma pääsenud ei ole. Kui HL ajal oli mul süda pidevalt paha õhtuti, siis praegu on mul megajõuetus (ei saaks selle kohta nagu iiveldus öelda) peal hommikuti JA õhtuti... lõuna ajal isutab mind igasuguste mahlaste/vesiste/värskete asjade järele... Eile õhtul sõin nt sushit, ja pärast kahetsesin, sest oksemaik oli kogu aeg suus. :-/ Samas päris söömata nagu ka ei saa olla, sest siis on jõuetust topelt ja üleüldine olemine on kehv. Ma kipun aga vist liiga palju sööma. Pean ennast taltsutama! Aga ma ei saa, ma olen ju rase! :D

Oeh, keeruline! #rasedaelu

Tänaseks [28.11.16] on mul rasedust 12 nädalat ja võin öelda, et iiveldus on endiselt tihti külas ning lisaks on mul totaalselt ergas lõhnataju - mul võib täiesti lambisel hetkel hakata iiveldama "normaalse" lõhna peale (nt mingi toidulõhn, mis muidu on meeldinud vms) - nii et mul on kohati suhteliselt keeruline siin. :) Püüan end tagasi hoida ja ära kannatada.

Järgmise update'ini!