Tere, tütreke!

Me oleme 5-liikmeline pere! What?! 😄

Kasutan võimalust ja trükin siin haiglas olles mõned read meie tutika tütre sünni kohta. Kodus olles siia enam mahti tulla ilmselt pole. 🤔😊

Laupäeval, 12. septembril käisime Mimosas tähistamas mu ema 60. juubelit. Pidu oli tore ja täis head sööki-jooki. Peolauas istudes tundsin alakõhus sellist päevade-eelset pakitsemist ja ütlesin veel naljatades Mariole, et mõtle, kui ma siit otse haiglasse pean minema. Mario vastas rahulikult, et hea lähedale minna ju. 😁

Jõudsime siis ilusti peolt koju, kell oli kuskil 22.45, kui ma otsustasin, et mul on mugavam diivanil laiutada, kui oma (praegu) liiga pehmes voodis magada (aka pikutada).

Aga minu kõhuelanik ei arvanud sest pikutamisest midagi. Alates kella 23st kuni 4ni hommikul käis mu kõhus selline valulik triangel, et ma pole varem sellist asja näinud ega kuulnud. Kui ma siis kuskil paar tundi sõba silmale sain ja pissihäda peale end üles ajasin, voolas mul lootevett püksi. Siis sain aru, et TÄNA lähebki asjaks.

Vahetasin pidevalt sidet, sest lootevett ikka tilkus ja tilkus. Lugesin netist, et kui looteveed on puhtad, siis võib kuni 8 tundi kodus olla. No okei, veidike rahunesin, aga kuklas oli ikkagi mõte, et kolmas sünnitus ja võib jube kiireks minna.

Mario tegi veel viimased asjatoimetused ja kutsusime Rita meie poole lapsi hoidma. Kell 14.10 jõudsime ITK vastuvõttu. Mario alguses sisse tulla ei tohtinud ja ootas mind autos.

Pidin paari raseda järel ootama, et valveämmaemand saaks mu üle vaadata. Kui lõpuks minu kord saabus, katsus ta avatust, mis oli 3 cm, tuhud käisid u 5 min tagant, aga olid sellised kerged.

Kuskil kella 15 paiku saime sünnitustuppa. Küsisin küll vanniga varianti, aga ei saanud seda. No polnud hullu.

Minu peamine juhtmõte oli võimalikult palju liikuda või seista. Sest voodis lamades on suht võimatu valu üle hingata ja mäletan veel liiga hästi seda kogemust, mis mul Hengi sünni ajal oli. Ühesõnaga: seista, ringi liikuda, palju valu üle hingata ja vett juua. 

Seda mantrat mõtlesin kogu aeg. Lisaks motiveerisin ennast sellega, et saan lõpuks kõhu eest ära. 😄

Valud läksid tihedamaks ja valusamaks, kui järsku tundsin, et ma pean pressima. Ei osanud nagu seisukohta võtta, et kas tõesti on avanemine seekord nii kiiresti läinud. Ja tõesti, ämmakas tuli ja lubas pressida.

Seekord see pressimise osa osutus mulle ikka päris raskeks. No tagantjärele mõeldes polnud ka ime, sest laps oli kõige suurema sünnikaalu ja pikkusega senistest. Pressimisi üritasin ikka omajagu, ämmakas üritas omaltpoolt kogu aeg kaasa aidata ja kiitis mind, et olen tubli. Lõpuks beebi välja sai, kell oli 18.28. Mario panustas 19.30 kanti, mille lähedal Henk sündis. Mario ütles hiljem, et ämmaemand aitas ikka väljatõmbamisega kõvasti kaasa, lapse õlad olid kuidagi pahasti jäänud.

Igatahes ma jäin ämmaemandaga (Katrin Toomingas) väga rahule, ta oli sõbralik ja tähelepanelik. Ei käinud liiga peale ega jätnud unarusse. Täpselt selline nagu mulle meeldis! Lisaks tõi ta palatisse kaks aroomiõli, mille hulgast palus valida. Valisin sellise lõhna, mis pidi aitama kaasa emakakaela avanemisele. Nii et ehk see siis aitaski. 😃

Meie tütar Heete Heleen sündis 13.09 kell 18.28, kaalus 3846 g ja oli 54 cm pikk.

Me oleme väga õnnelikud ja põnevil - ei tea, kuidas see kolme lapsega elu meil kulgema hakkab, aga seda arvan ma küll: igav pole kunagi!

Homme saan koju teiste juurde. Igatsen neid juba nii väga.

Update!

Võtsin natuke aega ja mõtlesin, et annan märku, kuidas meil läheb ja mis uudist.

Praegu on mul käsil kodukontori/kontori (T, N veel kontoris) viimane nädal ja uue nädala esmaspäev on mu viimane päev enne dekreeti jäämist. Korrektselt öelduna, jään 2-nädalasele puhkusele ja alles siis algab dekreet, aga no teeb sama välja juba, eks? :)

Natuke kummaline tunne on juba 3. korda töökaaslastega hüvasti jätta ja uude elupeatükki sukelduda, aga elus vist vahel ongi nii vaja, et elukorraldus muutuks - kisub rutiinist välja ja õpetab uusi oskusi/annab uusi teadmisi.

Eks natuke hirmutav on mõelda, et septembris on meie peres vastsündinu, üks kolmene poisiklutt ja seitsmene koolijüts. Uhke tunne ka muidugi. Kogu see uus elukorraldus vajab palju harjumist ja uue graafiku väljakujunemist/katsetamist. Mis on seekord aga kogu selle dekreedi ja lapsehoolduspuhkuse juures erinev, on see, et ma teadlikult ei soovinud võtta töökohustusi. Ma olen nii Hannaloore kui ka Henk Evani kõrvalt teinud kodus lisatööd, aga see on alati tulnud laste või mu enda arvelt. Ja kokkuvõttes see lisaraha, mis ma olen teeninud, on olnud küll oluline, kuid ei kaalu ikkagi üles seda, et saaksin 100% pühenduda kodule ja lastele. Nad võtavad tegelikult ajaliselt enamuse meie päevadest ja ma ei taha seda lisastressi, mis tekib sellest, et olen andnud mõne töökohustusega seotud lubaduse, mida ma ei jaksa/suuda õigel ajal täita. Proovin seekord olla 100% kohal, teadlikult ja püüdlikult. :)

Mario rabeleb ka mitmel rindel, kuid õnneks vist hakkab ka see graafik kuidagi laabuma, sest oleme sellest korduvalt rääkinud, et vajan tema abi praegu ja tulevikus üha enam, sest kolme lapse kantseldamine ja nendega seotud logistika paika panemine pole üldse lihtne. Ta saab sellest väga hästi aru ja on iga vaba hetke juba praegu meie päralt. Õnneks praegu on ta töö juures vähemalt viimased kaks nädalat olnud juba 3-päevane töönädal, mis annab talle rohkem vaba aega kodus olemiseks. Loodetavasti see graafik niimoodi ka jääb - seda on oodatud juba üle aasta.

Sel suvel oleme nii palju, kui oleme saanud, käinud ka puhkamas - võimalusel oleme põrutanud kuskile randa ja päikest ning merd nautinud. Õnneks on meil ilmadega ikka väga vedanud. Vahetult enne jaanipäeva käisime Lõuna-Eestis, külastasime Nõiariiki (ööbisime seal), Laste Liikluslinnakut, Elistvere loomaparki, Tartut (ööbisime seal AirBnB korteris), Põltsamaad, Viljandit. Väga tore on olnud hoolimata sellest, et vahepeal lapsed ei soovi koostööd teha ja lasevad oma jorupillid valla.

Juuli keskel käisime korra ka Vormsil Karina sünnipäeva tähistamas. Seekord saime ise perega olla vaid ühe öö, teised sõbrad saabusid juba kas kolmapäeval/neljapäeval/reedel, aga õnneks ühispildi saime ikkagi tehtud. :) Meie külaskäik langes kokku ka Vormsi kohvikutepäevaga ja saime õnneks ühes väga toredas kodukohvikus kala ja kooki maitsmas käia. Korra käisime ka rannas ja kastsime end märjaks.

Dekreedi ajal soovin natuke kodus kõpitseda ja loomulikult teha ettevalmistusi beebi tulekuks. Kuidas see kõik õnnestub, seda ei tea, aga plaanid on head. :) Võib-olla jõuame mõne ilusama ilma korral ka veel lastega kodust kaugemal rannas käia. Ja no loomulikult tuleb ette võtta ka tulevase koolilapsega seotud ostureis - ranits, aktuse pidulikud riided ja trennideks spordiriided on vaja ära osta.

Tiksume vaikselt omas rütmis edasi ja ilmselt ilmub mu järgmine sissekanne juba siis, kui meid on siin peres VIIS! :)

Mõnusat suve jätku!

Selle aasta suurim üllatus

Kirjutatud 29. märtsil:

Praeguses isolatsioonis olles võiks ju arvata, et jääb megapalju aega üle, et tegeleda "oma" asjadega, aga võta näpust - nii see pole!

Hea, et nüüdki jõudsin end kokku võtta, et kirjutada meie pere elu-olust.

Ütlen ausalt, et meie pere 2019. aasta lõpp ja 2020. aasta algus ei alanud kõige paremini. Palju tehnikavidinaid ütles üles ja üks haigus ajas teist taga... Õudne! Ka praeguse koroonaviiruse pandeemia valguses võiks öelda, et see rotiaasta ei meeldi mulle mitte üks teps. Jääb vaid loota, et aasta teine pool pöördub paremaks ja annab inimestele uut hingamist ja elujõudu.

Jaanuaris korjasin endale mingi kahtlase kõhuviiruse külge ja mõtlesin veel endamisi, et see veel puudus siin lastehaiguste seas. Kui viirusemärgid kuidagi üle ei tahtnud minna, hakkasin kahtlustama rasedust. Selleks hetkeks olid mul ka päevad nädala tähtajast üle läinud.

Kupatasin Mario apteeki testi ostma ja tema sünnipäevahommikul, kui teda lastega koos õnnitlema läksime, oli mul talle lisaks üks uskumatu (üllatus)kingitus - positiivne rasedustest!

Ütlen ausalt, et kui viskasin selle võimaluse õhku, et võin olla lapseootel, olime mõlemad Marioga hämmelduses ja pigem "ei-ei-ei" suhtumisega. Aga selleks hetkeks, kui test oli tehtud ja vastus käes, hakkasid peas ka muud stsenaariumid käima - see polekski ju kõige halvem asi.

Mario oli ka saanud natuke seda kõike seedida ja ütles, et "Teeme ära!". 

Loomulikult paiskab see elukorralduse muudatus nii mõnedki meie plaanid segamini, aga siis plaanime need ringi. Rahaliselt on jah keeruline, sest emapalk tuleb mul miinimumi järgi ja see pole kuidagi rõõmustav. Mis teha, saame hakkama. 😉

Hannaloore ootab väga endale väikest õde. Kuklavoldi ultrahelis ütles ämmaemand, et 80% tõenäosusega on tegemist tüdrukuga. Nii et HL soov võib täide minna. 

Lisaks ootame väga Kristini beebitüdruku sündi, mis juba õigepea toimuma saab. Kahju ainult, et see viirus kogu tavapärase rütmi sassi on löönud ja esmarasedad üksi sünnitama peavad minema. 😕

Mõtleme vaid häid mõtteid ja pöörame selle aasta, mis nii keeruliselt algas, täiesti ümber - ainult paremaks!

Lastehaiglas

Eelmisest nädalast, s.t umbes 8. jaanuarist on Henki kimbutanud kõrged palavikud. Kolm ööd järjest olid palavikud, mis palavikualandajaga maha tulid.

Pärast neid öid kadusid palavikud ära, arvasin, et oli mingi külmetus ja Henk saab juba lasteaeda minna.

Käisime ka perearsti juures, kes kuulas kopse, mis oli puhtad, ja tegi vereproovi, mis midagi ei näidanud. Kahtlustasin ise kõrvu, aga kuna noormees ei arvanud sellest kõrvade vaatamisest midagi, siis asi sinna jäigi.

Kuskil teisipäevast tuli palavik tagasi ja ilmselt palju kõrgemana kui enne. Henk läheb üle keha punaselaiguliseks ja vapub palavikust - selle järgi saab aru, et on kõrge palavik.
Panime küll perearstile uuesti aja, aga asi läks neljapäeva õhtuks nii hulluks, et tulime Emosse.
Siin kuulati kopse, vaadati kõrvu ja kurku. Kohe sai selgeks, et tegemist on ägeda kurgumandlipõletikuga. Alguses oli ilmselt tegu viirusega, aga et palavik tagasi tuli, on ilmselt seotud lasteaias esinenud sarlakitega. Nimelt põhjustavat angiini ja sarlakeid sama steptokokk bakter.

Praegu oleme haiglas, Henk on tilgutite all ja magab ilmselt kogu selle aja tagasi, mis tal haigusega võideldes vajaka on jäänud.
Loodame, et väga kauaks siia jääma ei pea.

Update: täna on 19.01 ja meid kirjutati kodusele ravile! Jee!

Tänane öö oli esimene öö üle pika aja ilma palavikuta. Henk sööb ja joob ning on peaaegu samasugune krutskipoiss nagu enne.

Lastehaigla kohta ütlen nii palju, et meile sattusid kõik väga toredad ja inimlikud arstid (kohtusime kolme erinevaga) ja kolm väga toredat öövalveõde.

Teisalt oli kogu sealse aja jooksul üks väga ebameeldiva hoiakuga sanitar-söögitädi, kes on ilmselgelt liiga kauaks sellele ametile jäänud.
Palatites olid mõned nüansid, mis häirisid, nt polnud seal ühtegi tassi/topsi, et janusele tilgutite all olevale lapsele juua anda. Palatist välja ka hästi ei saanud, sest laps oli hüsteerias ja juhtmete küljes kinni.
Kõrvalpalatiga ühise wc-ga harjusin lõpuks ära (esimesel ööl unustati kõrvaltpalatist meie pool lukku ja ma pidin kella 22st kuni peaaegu 6ni jalad ristis olema.)
Meie voodi oli akna all ja õhtul tundsin, et akende vahedest puhub tuult, selg oli hommikul kange. Hea, et lastevoodid siis akna all ei olnud - ei kujuta ette, kui 40-kraadises palavikus laps seal lisaks külmetab.

Nüüd oleme kodus ja kuni 24.01-ni teeme antibiootikumi ravi. Kedagi külla ei kutsu ja ise külla ka ei lähe. Loodame, et see õudne haigus jäi esimeseks ja viimaseks korraks!

Update vol 2: täna on 26.01 ja haigus pole meie perest endiselt kuskile kadunud. Kahjuks korjas ka Hannaloore selle nõmeda kurguhaiguse külge.

23.01 tõusis HL-l palavik ja neelata oli valus. Pilk suhu kinnitas fakti, et ka tal on mandlid paistes ja punased.
Oleme nüüd talle sama rohtu andnud, mis Henkki sai, ja aeg-ajalt palavikku langetanud. Praegu loodan, et rohi aitab meid nii kaugele, et saame palavikust jagu ja sellest nõmedast nakkusest ka.

Mulle tundub, et selleks aastaks on meie pere haigustekvoot küll täis. Peaaegu kuu aega haigustega võitlemist kurnab kogu pere ära.
Ootame väga päikest ja kevadet!

Hannaloore 7. sünnipäev

Olen kirjutamisreest vahepeal lootusetult maha jäänud, aga õnneks lapsed annavad alati põhjuse sellele tagasi hüpata.

Nimelt pidasime eelmisel nädalavahetusel Hannaloore 7. sünnipäeva! Pidu toimus Super SkyPark'i Cometroni toas. Kohale tulid Hannaloore sõbrad nii lasteaiast, Järlepast kui ka mujalt.

Kingitusteks sai preili helistava kella, kaheksajalgade lauamängu, Anna ja Elsa tulukestega märkmiku, Lego Friendsi hobusetalli komplekti, kaisukate õmblemise komplekti, "Eia jõulud Tondikakul" raamatu, ilusa karvase vesti, mänguasjapoe kinkekaardi, raha ja ilmselt veel midagi, mis praegu meelde ei tulnud. 😁

Pidu kulges toredasti ja möödus helikiirusel. Kodus saime veel miniburgerite ja pitsadega end kostitada. Sünnipäevalaps jäi rahule.