Elu õied

Kuna käisime eile Henk Evaniga tema 1,5-aastaseks saamise puhul perearstil (oo, mis tore käik sünnipäevaks!), siis mõtlesingi tuleviku tarbeks natuke lastest kirjutada, muidu jääb ülipikk vahe sisse jälle.

Henk on päris pikaks sirgunud, eriti hästi näen seda selle järgi, et tema peanupp ei saa meie arvutilaualt enam tutaki-tutaki, vaid on täitsa arvestatavalt üle ääre. :D Kui te nüüd aru saite, mida ma mõtlen. Pikkust on 83 cm, kaalu 11 koma midagi. Muretsesin, et ehk on liiga pisike, aga täitsa normis ja kasvukõvera keskel on.
Ta on üliaktiivne ja muudkui jookseb ning turnib ringi. Meie oleme sellega harjunud, aga kui vahel seltskonda satume, siis imestatakse, et no kuidas tema jaksab ja kuidas MEIE jaksame. No ega ei jaksa ka kogu aeg, aga no mida teha siis. Puuri panna? Olge rahulikud, küll ta selle puuri ka ära lammutaks. :D

Uuest aastast plaanime ta lasteaeda ka panna. Koht on meil alates aprillikuust, aga eks näis, kuidas ja millal täpselt harjutama hakkame jne. Kuna osalesime siin vahepeal 4-kuulises vanemlusprogrammis Imelised Aastad, siis sai sellel ajal Henk ka väikse lastehoiu kogemuse. Igal nädalal 2,5 tundi oli teiste laste seltskonnas ilma vanemateta. Alguses ikka jäi suure nutuga, aga mida rohkem käis, seda vähem seda oli. Kuna ta oli seal lastest kõige väiksem, siis juhtus ikka seda, et ta sai rohkem haiget (jäi kellelegi ette, koperdas, mõni näpistas/kriimustas jne), ja see tegi mu natuke kurvaks ning viis mõtted sellele, et lasteaias ju hakkabki nii olema... Et ta on nii pisike ja veel ei adu seda värki. Oeh, emasüda! Muudkui muretseb! Aga kahjuks ei ole mul võimalik temaga kauem kodus olla, kuigi väga tahaks.

Hannaloorel on viimased kuu aega üks paha faas olnud - ta nimelt on välja hakanud näitama, et on armukade minu ja Henki suhte peale. Alles siis nüüd, 1,5 aastat pärast Henki sündi! Kuigi ma ise seostan seda sellega, et tema parimal sõbrannal sündis ka kuu tagasi perre pisike beebi, ja ehk nad on omavahel seda teemat arutanud, et emmel vähem aega ühistegevusteks, ning ilmselt on Hannaloore hakanud üle võtma selle sõbranna maneere/tundeid. Sest vahetult pärast Henki sündi ma ootasin selliseid reaktsioone ja emotsioone, aga õnneks läks meil siis kõik enam-vähem rahumeelselt. Praegu ta konkreetselt võib mulle virutada ja karjuda, et ma olen paha emme ja et mul pole tema jaoks aega. Ma püüan ennast selle kohapealt muidugi parandada, et pakun talle ainult tema ja enda kvaliteetaega, aga seda pole piisavalt, tunnistan.
Tulin ka selle mõtte peale, et Hannaloore faas võib olla seotud ka sellega, et Henk on nüüd juba nii suur, et oskab välja näidata, kui talle ei meeldi, et keegi peale tema nt minu süles istub. Ehk et Henk on tegelikult väga armukade ja Hannaloore tunnetab nüüd rohkem "konkurentsi" ja ebamugavust, kui Henk teda minust eemale tõukab. Ilmselt siin mingi iva on.
No vaatame, mis edaspidi saab. Kas see muudab midagi, kui Henk hakkab ka lasteaias käima. Sellest elumuutusest on kindlasti nii mõndagi toredat oodata! Igatahes ma püüan Hannalooret tavapärasest veel rohkem kallistada ja kuulata, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks.

Muidu on Hannaloore hästi nutikas ja jutukas, hooliv ja südamlik oma sõprade/lasteaiakaaslaste suhtes, Henki hoiab ja nunnutab; vahel on muidugi ka tujukas, soovib omaette oma toas nokitseda ja ei taha, et Henk tema tähtsaid asju näpib. Täiesti mõistetav, me kõik ju soovime vahel rohkem privaatsust. Endiselt on öökull, magama läheb teiste mõistes ülihilja, meie mõistes läheb natuke varem kui tema "noorusaegadel".

Henk muutis ka oma unerütmi nädal pärast seda, kui kella keerati. Kui varem oli kindel taks, et lõunauni oli 12-13 paiku ja ööunne läks 21.30, siis pärast kellakeeramist on kõik uppis! Ei tea enam kunagi, millal ta magama läheb. Õnneks saan tema kehakeelest kohe aru, kui uneaeg, aga sellegi poolest on õhtused magamapanekud täis rohket voodis ringi rullimist ja kilkamist. See võtab nii võhmale, kui pead 2-3 tundi last magama panema! Ja siis sellele järgneb terve öö tissitamist. Siit järgmine teema: kui Mariol on jõulupuhkus, hakkame Henki rinnast võõrutama, sest kokkuvõttes tahame jõuda selleni, et saame mõlemad lapsed ühte tuppa magama (alguses laiale madratsile, hiljem narisse). Aga seda ei saa enne teha, kui Henk pole rinnapiimast võõrutatud. Kokkuvõttes peaksime saama siis vahetustega üle ühe õhtu lapsi magama panna, s.t siis ühel meist on vähemalt õhtul natuke oma aega. Teoorias oleme tugevad, eks näis, mis tegelikult välja kukub... Sest olgem ausad: nüüdseks 6 aastat seda unetralli on meie jõuvarud täiesti ära kulutanud ja me taarume lihtsalt unepuuduses ringi. See ei ole tervislik ega jätkusuutlik.

Praegu ootan ma kõige enam Mario jõulupuhkust, et me saaksime perega rohkem aega koos olla. Lihtsalt olla ja nautida koosolemist. Teha piparkooke, kuulata jõulumuusikat, tantsida ja... pikutada. :D
Mõnusat jõuluootust!

Kuhu tõttad, aeg?

Kasutan Henki uneaega ära ja kirjutan kiiresti paar rida.

Viimases postituses mainisin, et pärast nii ilusat suve võiks sügis ka meid natuke poputada, ja tõsi ta on, et on ju täitsa helde teine olnud - sellekski nädalavahetuseks lubab päris arvestatavaid soojakraade, küll aga oleme sellest hoolimata suutnud juba haiged olla. 

Küll kimbutas lapsi mingi kummaline köhalaine (oli ka lähikondlaste hulgas sellist imelikku köha, mis iseenesest taandus - mingi viirus?), siis olime järjest hullus kõhu- ja okseviiruses (Mariol õnnestus teist korda pääseda, jumalale tänu, vastasel juhul poleks ma haigusest jõuetuna lastega üldse suutnud tegeleda - samas on Hannaloore tegelikult juba nii asjalik, et temast on ka suur abi), ja nüüd on "vana-hea" nohu platsis. Aga küll me selle ka seljatame! Lõpp veel ainult jäänud!

Hannaloore on tõesti nii suur ja arukas inimene, et mul tuleb hirm peale mõeldes, kui lähedal on aeg, mil ta läheb kooli, mil tuleb puberteediaeg, ülikooliaeg, oma elu aeg... siis me oleme vanad juba Marioga. 😁 Kusjuures Hannaloore ise ütleb, et tema ei taha kunagi ära kolida ja muutub lausa kurvaks, kui räägime talle tulevikust ja kuidas igaüks omale kodu valib ja sinna elama läheb. Aga sinnani veel õnneks aega. Minu õnneks. 😍

Hannaloorel on hetkel üks suur "õppimisfaas" peal. Talle nii meeldib täita igasuguseid kooliks ettevalmistavaid töövihikuid. Ta täidab neid nii usinalt ja hakkamist täis näoga, et vahel mõtlen, et võibolla tõesti võiks ta juba järgmine sügis kooli lasta. Ta ise muidugi nii tahaks, aga samas ma leian, et koolis saab küllalt käia, las käib vennaga ühe aasta koos lasteaias ka. Mul süda rohkem rahul. 😊 Praegu ta on Henkile ikkagi nagu tugisammas ja kui mind või Mariot lähedal ei ole, siis Hannaloore lähedus aitab palju kaasa sellele, et Henk on rahulikum ja lepib paremini teiste hoidjatega.

Hannaloore räägib palju sellest, et lasteaias on koolieelikud, aga tema veel ei ole koolieelik. Et järgmisel aastal tema on ka ja siis ta saab töövihikut täita. Tegelikult mul on plaan talle raamatupoest ise need töövihikud osta, mida nad lasteaias kasutavad, las siis proovib ka ja harjutab. Ta on praegu nii õhinas sellest temaatikast, et lasku käia! 😉

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ollas oma rühma kõige noorem, siis tahtsin ka väga koolieelik olla, sest nemad said töövihikut täita. Ja kui ma lõpuks siis sellises vanuses olin, et saingi selle kauaigatsetud töövihiku, siis milline rõõm sellest oli! Nii et oskan samastuda küll!

Aastalõpp hakkab ka juba lähenema ja nii õudne on mõelda, et pean varsti hakkama Henki lasteaeda harjutama. Praeguse seisuga võin öelda küll, et Henk on kordades klammerduvam minu külge, kui Hannaloore omal ajal oli. No eks tegelikult Hannaloorega me olime ses suhtes "karmimad" ka, et hakkasime kohe pikki päevi tegema (küll hoius, mitte tavalasteaias), ja talle see meist eemalolek ikka jättis jälje ka, aga praegu on Henk ikka palju klammerduvam. Ja me pole tegelikult temast väga kaua eemal olnud. Mõnel laadapäeval on ta olnud vanaemaga ja nüüd igal teisipäevaõhtul, kui me Marioga koolitusel oleme, pisema lastekollektiiviga hoius 2,5 tundi, aga ei midagi rohkemat. Eks isegi need mõned võõrad lapsed, võõram keskkond ja võõras hoidja (kes nüüd juba ju tuttavamad) viivad stressi, sest kõik on uus.

Lisaks on Henk lutimees (Hannaloorel ju polnud lutti, millest võõrutama oleks pidanud), tissimees (seda annab vast niimoodi sättida, et päevased imetamised jääksid ära), ning mähkumees (Hannaloore sai mähkmetest hoius kiiresti lahti tänu kambavaimule ja ülitoredale hoidjapreili Kristelile). Eks siis näis, kuidas noormehega läheb. Praegu igatahes meeldib talle oma pisikesse potti pigem jalgupidi sisse ronida. 😂

Ja aastalõpp tähendab muidugi päkapikke ja kingikotte... ja seda, et uuest aastast enam emmel raha pole, aga võtame praegu ühe päeva korraga. Sounds like a plan or what?

Update

See imeliselt soe suvi näitab taandumise märke ja tundub, et tahab juba sügisele teatepulga edasi anda. Aitäh, suvi, et lasid lastel üht tõelist suve nautida, koos marjade, suppsooja järvevee ja jäätisehunnikutega. 😊

Järvest rääkides, siis Hannaloore õppis üleöö ujumise ära. Suve algul vudis oma päästevestiga, aga iga päevaga üritas ikka mulle selgeks teha, et ilma on toredam. 😁 Ja ühel väljasõidul jäi vest koju ja HL lihtsalt ujuski. Nüüd juba hüppab sillalt ja sukeldub, ainult nina kinnihoidmisega on vaja veel harjuda. Vesi kipub ninna minema ja siis hakkab see teada-tuntud puristamine-köhimine pihta.

Henk näitab ka üha rohkem oma iseloomu välja - ja tundub, et see loom on tõeline puuslik. 😁 Nii kui aastaseks sai, on ta kuidagi nii nutikaks ja suureks saanud. Saab aru paljudest asjadest, tahab ise riidesse panna, kõik külaliste jalanõud inspekteerib läbi, on üks suur kallistaja-nunnutaja, aga kui midagi talle huvipakkuvat keelata, siis laseb tõelise jonnilooma välja. 😂

Suvi on olnud ka päris töine: oleme käinud paljudel laatadel ning niimoodi üsnagi mitusada kilomeetrit auto hodomeetrinäidule juurde vuranud. Lisaks jõudsime lastega ka Vembu-Tembumaale ning üle lahe Soome. Väga vahva oli!

 

Ilusat suve lõppu ja loodame, et sügis hellitab meid veel soojade ilmadega.

Pesamuna sai juba 1!

See nädalavahetus möödus meil peolainel, sest meie armas-täiuslik-nunnu-poeg Henk Evan tähistas oma 1. sünnipäeva! Ma ei suuda seda uskuda, et juba ta ongi 1!

Sünnipäeva pidasime kodus ja tegime seda aiapeona. Laupäeval oli küll tavapärasest natuke tuulisem ja jahedam, aga pühapäeval oli jälle imeliselt suvesoe ilm!

Mario grillis külalistele erinevaid lihasid, telgi alla oli meil kaetud laud erinevate salatite, juur- ja puuviljadega. Laupäeval sõime magusaks kodukootud rosinakringlit, mis oli pealt kaetud ohtra šokolaadi ja kookoshelvestega. Imeline! Pühapäevaks oli meil magusaks pisike martsipanitort.

Henk sai kingituseks Lego Duplosid, riideid, ühe juturaamatu, hõbelusika, muruniiduki, väiksed loomakujukesed mängimiseks.

Meil oli igati tore, sest kokkuvõttes olid ilmad suurepärased, seltskond veel suurepärasem ja sünnipäevalaps nautis pidu täiega!

Järgmise aastani, sõbrad! Aitäh teile!

Et külalised ikka õige teeotsa üles leiaks. :)

Issi veel suurem abiline :) Aitas jooke külma kaevuvette panna.

Issi suur abiline

Mõnus kodune kringel. Mmm... ila jookseb! :D

Emaks kasvamise teekond

Märkamatult on jälle üks kuuke möödunud ja ma polegi midagi siia kirjutanud. Ja tundub, et kui ka kirjutan, siis pigem negatiivsest ja halamis-võtmes. Seda tegelikult üldse ei tahaks, aga mis teha, kui  kõige halva välja kirjutamine teinekord teraapiliselt mõjub ja kuidagi kosutab. Loodan, et tulevikus on mu kirjutised ikka pigem positiivsed.

Tegelikult tahan seekord kirjutada lastest.

Henk Evan saab järgmise kuu alguses juba aastaseks ja see on nii uskumatult tore aasta olnud! See emaksolemise kogemus on olnud hoopis teistsugune kui Hannaloorega. Hannaloorega pidin ma kõike õppima algusest ja esimest korda. Ei olnud ma veel nii osav oma sisetunde järgimises. Kahtlesin-kõhklesin palju ja ei nautinud kogu seda protsessi 100%. Lasin endale kõrvalt liiga palju õpetussõnu jagada.
Seekord on lihtsalt ka selles suhtes erinev, et mul ei ole nii palju aega kahelda ja kõhelda - nüüd on kaks last, kes minu tähelepanu vajavad. See on küll väsitav, kuid samal ajal hea, sest nüüd on võimust võtnud tõeline go-with-the-flow-mentaliteet. Pole aega väga süveneda ja paljudes asjades peab usaldama oma sisetunnet. Läheb kuidas läheb! Mõningate eranditega.

Hannaloore paljud beebiea probleemid olid põhjustatud minu kogenematusest. Seda kõike olen muidugi mõistnud nüüd, mil ta on juba 5-aastane. Ja siiamaani saan aru, et olen tegelikult lapsevanemana nii toores ja roheline ning vajaksin paljudes asjades n-ö järeleaitamist. Aga no selle endale tunnistamine on juba pool võitu, eks? No igatahes olen nüüd Henk Evaniga kodus olles avastanud, et kuivõrd erinevad on lapsed (üllatus-üllatus, Karin!) ja kuivõrd erinevalt saab lapsehoolduspuhkust veeta (jätame siinkohal kõrvale kõik lisakohustused, mis ma otseselt või kaudselt endale selleks ajaks kanda olen võtnud) ning mida nendest kahest täiesti erinevast kogemusest õppida.

Henk on sünnist saati andnud silmade hõõrumisega märku, et ta tahab magada. Ta on sünnist saati olnud rõõmsameelne ja rahulik. Nutab ainult siis, kui haiget saab. Naerab südamest, kui oma suurt õde näeb. Sööb peaaegu kõike, mida pakutakse (hetkel ei soovi midagi kuulda tomatitest ega mustikatest). Armastab vett ja liiva; silitamist-sügamist ning tähelepanu. Talle meeldivad teised lapsed. Eriti väiksemad. Armastab muusikat ning kui mõnda rütmikat lugu kuuleb, hakkab tantsuliigutusi tegema. Lehvitab minejatele. Plaksutab. Naerab, kui teised naeravad (teinekord saab naljast liiga hilja aru. :D) Chillib tihti emme või issi süles ja vaatab muusikavideoid. Täielik idüll-beebi.

Vastukaaluks meie esimene kogemus, kus preili Hannaloore ei lasknud meil 2,5 aastat üldse magada. Kussutasime Marioga teda kordamööda öösiti-varahommikuti magama (põhiliselt jäi magama kell 2-4 hommikul). Hannaloore ei tahtnud 1 aasta ja 1 kuu mitte midagi muud süüa kui rinnapiima. Ta vihkas lutti. Ta ei maganud oma voodis, ainult kaisus. Ta sai šoki, kui pidi hakkama käima lasteaias, kus koos temaga oli veel 15+ last. Ta oli heas mõttes emmekas ja mu süda purunes igal hommikul ja õhtul kildudeks, kui pidin ta aeda jätma. Oeh, kõik need erinevad etapid, kogemused, aastad. 

Nüüdseks oleme aga Marioga aru saanud, et Hannaloore ongi Hannaloore. Ta pole hommikuinimene - armastab põõnata nii kaua, kui torust tuleb. Talle meeldib, kui mina või Mario talle õhtujutte loeme. Talle meeldib arutleda maailmaasjade üle. Tal on kõige kohta oma arvamus. Ta küsib julgeid küsimusi. Ta on armastav ja hell; samas teinekord suslik ja jäärapäine. :D Ta ei sobitu raamidesse. Raamidesse, mille on täiskasvanud seadnud. Tal on oma maailm, milles talle meeldib elada ja see ei tähenda, et ta ei saaks raamides maailmas hakkama. Vastupidi - ta on kõige ideaalsem laps, kellega aega veeta. Seniks, kuni ta saab oma vanematega ja omas kodus kõik emotsioonid turvaliselt välja elada. Nagu teisedki lapsed.

Need kaks nii erinevat kogemust on mulle õpetanud veel kord: never judge a man on a mission! Sest et sa ei tea kunagi, mis eluetapis üks inimene võib olla ja miks ta teatud asju teeb nii, nagu ta teeb. Proovigem mõista selle asemel, et hukka mõista. Ja lapsevanema(te)ks tuleb ka kasvada. Sest kohe ju ei oska. Nagu kohe ei oska jalgrattaga sõita, autot juhtida ega ujuda. Kõike tuleb õppida. Ma loodan, et tulevikus oskan ma olla nõu ja jõua abiks näiteks oma õele, kui tal peaks minema vaja minu nõuandeid lapsevanemaks olemise kohta. Ja et ma ei annaks hinnanguid ja ei suhtuks tema valikutesse eelarvamustega. Seda kõike on vaja õppida. Ja kui see on selge, on teisel poolel nii palju lihtsam usaldada enda sisetunnet, kuid samas olla kindel teadmisele, et kui vaja, siis saab alati head nõu ja abi.

Minul on igatahes see lapsevanemaks/emaks kasvamise teekond alles poole peal (kui sedagi!) ja ma loodan, et ma jõuan kunagi vähemalt selle tõdemuseni, et nii vähe aega, aga nii palju teadmisi oleks vaja veel omandada! :D

Mõnusate soojade ilmade jätkumist!

Tervisejutud

24. aprilli veetsime Henk Evaniga PERHis keelekida lõikusel. Haiglasse pidime minema vahemikus 7.15-7.30. Jõudsime ilusti õigel ajal kohale ning õnneks Henk magas autos kogu aja, kui linna sõitsime.

Enne oppi ei lubatud vähemalt 4 tundi süüa. Henk sõi enne oppi viimati rinnapiima kell 3.20 ja u kell 10.40 sai ta alles opisaali. Õnneks läks enne lõikust kõik ülihästi - Henk ei teinud tühjast kõhust hädakisa ja oli kuni lõikusele minekuni väga heas tujus.

Kõige rohkem muretsesin narkoosi pärast ja ausalt öeldes oli väga vastik tunne vaadata, kuidas anestesioloog talle maski näkku surub. Sellest hetkest muidugi saadeti mind opisaalist välja, sest no ma poleks suutnudki seal rohkem olla. Vastik tunne.

Mind saadeti ooteruumi istuma ja öeldi, et opp kestab 15 minutit. Ma ei tea, kui kaua reaalselt see opp kestis, aga mind kutsuti Henk Evani juurde kuskil 30 minutit hiljem. Henk oli vaikselt narkoosist ärkama hakanud, aga oli siiski veel une ja ärkveloleku vahepeal. Möirgas hästi haledalt. Vähkres voodis ja otsis tugipunkti. Üritasin teda sõnadega lohutada ja küsisin medõelt, kas ma võin ta sülle võtta ja talle rinda pakkuda (ta oli ju viimased 7 tundi söömata olnud). Õnneks võisin.

Vaeseke proovis rinda haarata, aga kogu see paistetus ja valu ilmselt ei lasknud. Ta lasi rinna lahti ja möirgas (ma ei oska paremini seda häält kirjeldada - see polnud ka päris puhas nutmine) edasi. Nii kahju oli teda sellisena näha. Proovisin kussutada, rääkida, kaisutada, uuesti rinda pakkuda... kuni lõpuks mõtlesin, et proovin lutti pakkuda. Ja ta õnneks võttis luti ja jäi magama.

Siis viidi meid palatisse (kus Mario ootas) taastuma. Henk magas kuskil 1,5-2 tundi (enam ei mäleta, sest ajataju kadus ära) ning ärkamishetkest oli aru saada, et tal on kõht tühi, aga paistetus ei lase imeda. Palusime talle valuvaigistit manustada. Tal oli kanüül jalas ja valuvaigisti manustamine oli ka omaette ooper. Henk siples ja nuttis, aga niipea kui rohi verre jõudis, oli ta justkui äravahetatud. Valu enam polnud ja "vana hea" Henk oli tagasi. Naeris ja naeratas ning otsis tähelepanu.

Kuskil kella 16 paiku õhtupoolikul saime haiglast välja ja asusime koduteele. Autos jäi ta uuesti magama.

Õhtul jäi ta suhteliselt hästi magama, aga kuskil 1.30 paiku, kui ta juba korduvalt nuttes üles oli ärganud, kasutasime paratsetamooliküünalt, et ta valu leevendada ning saime niimoodi hommikuni magada. Tol ööl ta rinda ei saanud, ta küll üritas võtta, aga ei suutnud ilmselt ebamugavuse tõttu. Samuti ei soovi ta pärast oppi enam nii varmalt lutti kui varem. Ta on muidu meil ikka suur lutisõber, aga praegu laseb luti korra suust läbi ja sülitab välja. Ma ei tea, kas midagi on suus siis nii teistmoodi, et lutt tekitab ebamugavust, või ta enam lihtsalt ei näe selles mõtet... Kes teab.

Eilseks olid talle näkku tekkinud ka punetavad põsed, mis pärast narkoosi saamist pidi loomulik reaktsioon olema. Üleüldse ta kuumas üle kogu keha, kuigi palavikku polnud, ja juba haiglas hirmutas see mu ära. Aga sealne medõde ütles, et pärast narkoosi on see loomulik reaktsioon kehas ning üldjuhul palavikku ei teki. Kontrollisime üle ja palavikku tõesti polnud.

Tänaseks (ehk siis kaks päeva pärast oppi) on Henk Evanil olemine juba parem. Ta magas juba öösel paremini ja kusjuures sõi vaid korra (muidu niheleb ikka tihti ja haarab rinna järele). Lutti ta endiselt väga ei soovi. Tänase lõunaune ajal kärutasin temaga väljas ja unustasin luti maha. Ta küll jauras kauem ja tegi lühema une kui tavaliselt, aga suutis ka ilma lutita uinuda. Eks näis, kuidas selle lutiasjandusega siis tulevikus on. Võibolla jättiski selle harjumuse maha.

Igatahes loodame, et nüüdseks on kõik korras ja enam haiglates olema ei pea!

Tahtsin Hannaloore kohta ka kirjutada.

Hannaloorel juhtus siin eelmisel nädalal selline seik, et ta sai mänguväljakul õnnetul kombel kiigega vastu esihambaid ja selle tõttu hakkas tal üks esimestest alumistest hammastest logisema. Helistasin ruttu hambaarstile ja sain aja paar päeva hilisemaks, aga üks õhtu enne arstiaega tuli hammas ise ära. Nojah, ma kartsin, et ehk murdus kuidagi poolikult ja jäi mõni kild sisse vms, aga hambaarst rahustas ja ütles, et kõik on ilusti välja tulnud ja et kõrvalolev hammas ka logiseb, ning on vaid aja küsimus, millal ka see ära tuleb. Niisiis olevat meil vedanud, et nii kiiresti hammastest lahti saime. Nojah, ma ise küll ei arva nii, sest Hannaloore alles sai viieseks, aga no kui arst on rääkinud, siis arst on rääkinud. :D Ma ei taha, et ta nii kiiresti suureks kasvab! Koolilastel vahetuvad ju hambad, mitte minu pisikesel 5-aastasel preilil! :D

Igatahes pani Hannaloore oma hambakese padja alla ja sai hambahaldjalt oma elu esimesed kaks eurot. Oh seda rõõmu! Nüüd ootame vaid, millal see teinegi hammas ära tuleb, et saaksime uue ringi teha.

Hannaloore on ühest küljest küll kange ja trotslik, kuid samas nii hell ja südamlik. Kui me hambaarsti juurest tagasi sõitsime, siis Henk hakkas turvahällis jaurama ja kuna ta enam lutti meeleldi ei võta, siis oli tal raskusi uinumisega. Hannaloore aga võttis tal käest kinni ja hakkas talle improviseerides laulma. Küll sellest, kuidas õde teda armastab kuni selleni, kes tal lasteaias käivad ja kellega ta mängib. Seda oli nii tore kõrvalt kuulata. Üritasin seda ka filmida, aga autoroolis ja esikaameraga polnud see väga lihtne.

Sellised terviselood siia veebipäevikusse, et kunagi hiljem, kui ma juba kõik ära olen jõudnud unustada, saaksin siit järele lugeda. Sest tegelikult on see kõik nii huvitav ja põnev. Selline me elu ongi. Ja kui arvate, et ma seda laste-üleskasvamis-tempot mängleva kergusega võtan ja sellega lihtsalt sammu jõuan pidada, siis te eksite, aga ma tõesti üritan kogu südamest. Õnneks on mul Mario, kes mind toetab ja aitab! Olen talle selle eest ütlemata tänulik!

Olge terved!

PS. Hannaloore on tõesti juba nii suur, et talle tuli uus ja suurem ratas osta. Siin väike videomeenutus sellest hetkest, kui ta ratta kätte sai.

HL jutupärlid vol 8

On taas aeg paar jutupärlit üles märkida enne, kui need unustusehõlma kaovad. :D

- Hannaloore istub vetsus ja järsku kuuleme võidukat lauset: Lõpuks sain selle kaka välja, siuke purakas!

- Henk kisub midagi, mida ei tohiks. Hannaloore pöördub õpetussõnadega Mario poole: „Ütle talle KONKREETNE EI!“

Vaat sulle siis: konkreetne EI! :D Ma nii naersin selle väljendi peale, sest ma olen ise kõrvalt sedasi öelnud ja niimoodi lapse suust kuulduna kõlab see kuidagi... liiga täiskasvanulikult? Ei taha ju ometigi, et meie "beebid" nii kiiresti kasvaksid!

Täna lähme Hannaloorega Raplamaa Laulukarusselli eelvoorust osa võtma, nii et hoidke pöidlaid! Eelmisel aastal ei olnud ta nõus laval laulma, seekord aga on tahtmist ja julgust täis küll. Eks näis, mis kohapeal toimuma hakkab. :)

Ilmad lubasid nüüd ka väheke kenamaks muutuda, nii et loodetavasti läheb tuju ning olemine ka kevadiselt positiivseks.

Üks teraapiline lobapostitus

Tundsin, et ma pean blogi lahti võtma ja siia kõik mõtted, mis hetkel peas tiirlevad, kirja panema. Enne, kui ma hulluks lähen.

Ma ei hakka salgamagi, et mul on hetkel emotsionaalselt üpris raske aeg. Me oleme umbes aastakese (või isegi juba rohkem) pidanud rahaliselt vähemaga hakkama saama, kui enne seda harjunud olime, ja see kõik kurnab mind/meid. Miks oleme pidanud vähemaga hakkama saama, puudutab eelkõige Mario töökohta, ja ma ei hakka sellel siin pikemalt peatuma, aga selge on see, et see olukord näitab, et vähegi keerulisemas situatsioonis saame väga vähest aega oma rahaliste kohustuste täitmisega hakkama. See on mõttekoht ja vajab parandamist! Me juba tegelemegi sellega.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma (peamiselt) rääkida. See lihtsalt on taustteave, millelt edasi kirjutada ja mis mind on pannud viimasel ajal mõtlema nii nagu mõtlen ja tundma nii nagu tunnen.
Kõigi nende asjade koosmõjul (raha planeerimine, unevõlg, igasugused muud argipäeva-mured), mis meil siin igapäevaselt teemaks on, olen ma tundnud, et ma ei suuda teatud (stressirikkaid) olukordi enam mängleva kerglusega võtta (mitte et ma kunagi neid nii mänglevalt võtnud olekski :D), vaid kogu see pinge ja kohustuste koorem (lisaks UNEVÄHESUS) on mind muutnud ülilühikese süütenööriga inimeseks, kelle käitumist ma kõrvalt vaadates taunin ja õigeks ei pea. Ma vajan und, puhkust, restart'i! Aga kuidas seda kõike teha, kui sa oled EMA ja peaksid olema ka hea NAINE?!

Üks nüanss siin juures on ka see, et kõigil teistel emadel (see on ka meelevaldne arvamus mul siin, sest ma TEGELIKULT ju ei tea, kuidas kõigil teistel on) tundub, et on nii ideaalsed lapsed, kes lähevad vastuvaidlemata juba kell 19 magama, jättes emmele-issile ka omaette olemise aega õhtuti. Kes on mu blogi juba varasemast lugenud, teab, et meie kallis Hannaloore on meil paras öökull ja tema ööuni algab üldjuhul kell 00 või isegi hiljem. Kuigi me ise oleme kogu päevast rampväsinud ja tahaksime palju varem magama jääda, siis viimased 5 (!) aastat pole meil seda luksust olnud. Mis on ka normaalne, kui sa oled lapsevanem. Aga lihtsalt see nüanss, et HL meil selline öökull on, ei ole meile asja lihtsamaks teinud. Ja kõigile peavangutajatele - jah, me oleme igasuguseid meetodeid proovinud, kuidas saaksime oma tütre päeva- ja öörütmi paika, aga tema ongi teise rütmiga inimene lihtsalt. Meil võttis see ka aega, et sellest aru saada. Sest kõik teised ju ütlesid, et see pole normaalne! Te peate saama ta kell X või Y magama, sest nii on normaalne! Ta ei saa ju muidu oma öötunde täis. Jne. Jne. Jah, me teame seda. Aga me teame ka seda, et ta on indiviid, kes ei ole sellise klassikalise päeva- ja öörütmi-inimene. Lihtsalt ei ole ja kõik. Vangutage nii palju päid kui tahate, meid see ei aita. Tulge ja aidake parem me lapsi hoida! :D

Siit sujuvalt edasi. :D Oleks vaja mingit restart'i, oma aega, kohta/tegevust, mis laseks ennast laadida ja olla/tunda end normaalse inimesena. Aga siis me jõuame ringiga tagasi teise lõigu juurde - raha! Okei, jalutamiseks ei ole raha vaja - jalutamas ma käin ka päris tihti, kuigi võiks muidugi rohkem, aga mingiks hobiks oleks ju raha tarvis? Teine probleem: mis hobi see võiks olla? Raamatute lugemiseks keskendumisaega hetkel ei ole, sest kui ma plaanin kodus raamatut lugeda, ja lapsed teavad, et ma olen teises toas, siis jõuavad nad hiljemalt 5 minuti pärast meie magamistoa ukse taha ja vajavad midagi. Ja ma ei saa keskenduda. See hobi/tegevus peaks olema midagi, mida ma saan teha kodust väljas, mis ei nõuaks (vähemalt hetkel) suurt väljaminekut (kuu lõikes) ja mis aitaks mul ennast maha laadida ja siis uue (parema) energiaga täis laadida - hea laadimise jutt - nagu telefoniaku oleks. :D

Viimastel päevadel olen ma Hannaloore suhtes ka nii ülekohtune olnud. See juhtub alati siis, kui ma olen ise üleväsinud. Keelan ja pahandan temaga ilmaasjata. Või noh, mitte päris ilmaasjata, aga ütleme siis nii, et liiga intensiivselt. Et kui võiks teadlikult seletada ja üritada temaga arutada, et miks üks või teine olukord on tekkinud, siis ma lihtsalt plahvatan ja kärgin. See pole õige, saan sellest aru. Aga lapsesse jätavad need ebaõiglased kärkimised jälje. Ja sedasi ma ei taha.

Ja eile oli meil kodus üks kohutavamaid olukordi, mis ühe lapsevanemal ette võib tulla. Nimelt oli Henk Hannaloore toa põrandalt midagi endale suhu saanud (ma ei teagi, kas see oli paberitükk, põrandamatitükk või midagi muud), aga igatahes ta hakkas LÄMBUMA! Ja mida tegin mina?! Ma läksin paanikasse! Kuigi ma olen korduvalt lastelt suust mingeid tükke kätte saanud ja olen alati suutnud rahulikult asja ära lahendada (olen ju mitmeid kordi saanud ka koolitusi, kuidas käituda), siis seekord mitte. Süüdistan magamatust ja stressi. Ma läksin paanikasse ja selle asemel, et Henki aidata, ma lihtsalt karjusin Hannaloore peale, et ta peab kõik väiksed vidinad oma toa põrandalt kohe kokku korjama. Hannaloore muidugi oli šokis ja hakkas nutma. Lõpuks saime asja nii kaugele, et Henk öökis selle tüki (või misiganes see asi oli) endal kurgust alla, jõi vett peale ja rahunes. Kui mina olin rahunenud, läksin Hannaloore juurde, seletasin ja vabandasin ta ees, võtsin ta sülle ja kallistasin. Ka tema rahunes. Aga pärast seda hetke ma sain aru, et ma vajan puhkust. Aga kust EMA selle puhkuseaja võtab? Kogu selle vastutus- ja kohustuskoorma juures? Kuidas teised (emad) seda teevad? Ulme! Samas siin on ka see pool, et kes meist ikka tunnistada julgeb, et raske on?! Ma tean väga väheseid (emasid).

Oleme Marioga arutanud korduvalt, et kuidas neid asju lahendada (just seda oma aja ja koosolemise aja teemat), aga meil jääb justkui järjekindlusest puudu või ma ka ei tea, millest. Meil oli plaan, et ühel ööl nädalas jääb Hannaloore oma vanaema juurde. Paar nädalat nii oligi. Siis jäi jälle katki. Ma isegi ei tea miks. Vanaema on pakkunud, et kärutab Henki, kui mul on vaja midagi kodus teha. Jah, kõik on tore, aitäh, aga minu jaoks kuidagi see abi palumine on nagu lisapingutus, mida ma sel hetkel, kui ühe käega kantseldan lapsi, liigutan kulpi ja teisega imen tolmu ning trükin arvutis, ei viitsi teha... Ma ise ka ei tea. Ja ma justkui ei taha paluda abi. Tunnistada, et mul on raske. Sest (see toob jälle tiiruga tagasi 10 aasta tagusesse aega, kus mulle öeldi mitte-just-kõige-ilusamaid-asju ja ma ei ole ilmselt sisimas ikkagi andestanud ja üle saanud) siis mul tekib tunne, et tal on õigus ja ta saab parastada. Mis on jube lapsik mõtlemine ja destruktiivne pealekauba, aga kuidas ennast lahti harutada? Selleks oleks vaja profi abi ilmselt. Lapsed ja Mario ei ole ju süüdi, et ma nii tunnen ja nende peale plahvatan. Aga sel hetkel ma tunnen, et mul on lihtsam ISE kõik ära teha, kui abi paluda. Nojah... Kas teistel on ka nii?

Ja kui ma neil hetkedel mõtlen asjadele-inimestele, mille-kelle eest ma vastutan, siis ma saan aru, et ma pean kiiremas korras end lahti harutama.
Marioga neist asjust rääkides saan ma tuge ja arusaamist, et jah, peame midagi muutma-lahendama, aga mingil kriisihetkel, kus sa saad aru, et no nii, nüüd sõidab katus ära, on ikka väga raske inimeseks jääda. :D Oeh, ma ei tea, kas mu mõttelõng üldse selge tundub. Liiga palju mõtteid ühes lauses koos ilmselt.

Ühesõnaga: on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Ja ma vaikselt püüangi.

Rõõmsamal teemal edasi: Henk kõnnib! Esimesed sammud tegi ta juba vahetult enne 9-kuuseks saamist, aga nüüd, kui ta on 9 kuud ja 13 päeva vana, ta täitsa kõnnib! Ma ei oleks never uskunud, et ta nii varakult kõndima hakkab. Füsioterapeut ütles kunagi, et tavaliselt kulub 3-4 kuud käputama hakkamisest, mil võib oodata kõndima hakkamist ning et see on samas ikkagi väga individuaalne. Ja Henk käputas ilusti 6-kuuselt, nii et meie puhul pidas see paika. Hannaloore hakkas kõndima u 10,5-kuuselt. Mis minu meelest on ka pigem varem. Aga see selleks. See polegi oluline, millal keegi midagi tegema hakkab/hakkas, aga emasüda ikka rõõmustab!

Hannaloore on väga tragi ja suur tüdruk. Ta ise ütleb, et ta on suur (eriti siis, kui ma ütlen, et ta on emme pisike tütar) ja et Henk on väike. Henki ta hoiab ja nunnutab nii mis jaksab! Mingit kadedust ega negatiivsust Henk Evani suunal ma küll täheldanud ei ole. Pigem vastupidi: vaid suurt armastust. Vahel Hannaloore õhtuti ütleb, et: "Ma armastan Henki kuuni ja tagasi, päikeseni ja tagasi, maani ja tagasi, tuhat-miljon korda!" Ja siis ma tunnen, et kõik on hästi, ma olen õnnelik!

HL jutupärlid vol 7

Olen unustanud jagada killukesi Hannaloore naljakatest ütlemistest. Need kaks, mis siia alla eraldi kirja olen pannud, on juba päris "vanad", aga nii tore on, kui need ka kirjalikult olemas on, sest nii naljakas ja tore on hiljem neid lugeda.

- "Emme, las ma vaatan, kas su kõht on täitsa normaalne või ikka veel selline nagu Henk oleks seal sees." Keeran küljega Hannaloore poole. "Aa, täitsa normaalne on!"

- "Kuule, kui kaua see juhe seal teleka taga peab veel olema, aku peaks juba ammu täis ju olema!"

Tegelikult lendab neid kilde ikka omajagu, aga lihtsalt ununeb õigel ajal kirja panna ja nii need unustuse hõlma jäävadki. Aga eks üritan ikka end parandada ja õigel ajal reageerida. Varsti on ju lisaks Hannaloorele veel üks pisike tegelinski oma suuvärgiga platsis. :D

Hannaloorega saab pidada maha ikka päris pikki ja filosoofilisi vestlusi. Neil on Marioga õhtuti traditsioon, et pärast unejuttu räägivad "maailmaasjadest". Näiteks üks õhtu küsis HL, et miks maailmas on sõjad. Eks Mario üritas talle siis seletada, aga asi kiskus ikka väga emotsionaalseks. HL nuttis ja Mario püüdis siis teda lohutada. Minu suure südamega tütar! Vähemalt midagigi oleme õigesti teinud, et ta maailmaasjadest huvitub ja teistele kaasa tunneb, kes raskemas olukorras on.

Järgmiste jutupärliteni!

Veebruar... tuulerõugetekuu

Ma olin siia blogisse sisselogimiseks mõeldud parooli pea et ära unustanud! Aga viimane kuu aega haigustelainel seilata selliseid asju vist põhjustab.

Nimelt algas veebruar meie pere jaoks nii, et Hannaloore jäi tuulerõugetesse. Juba jaanuari keskpaigast saime lasteaiast kirja, et need seal ringlevad. Eelmisel aastal õnnestus Hannaloorel neist pääseda ja ka paar aastat varem, kui paljud mu sõbrannade lapsed selle "imelise" haiguse läbi põdesid, sai preili "vabastuse", aga kolm on ikkagi kohtu seadus ja seekord ta need läbi põdes.

Haigus algas ühe punniga. Ma ei osanud alguses tegelikult väga sellele tähelepanu pöörata, sest see oli sellise peidus koha peal ja alles siis, kui HL kurtis, et üks punn sügeleb, hakkas mu pea kohal häirekell lööma. Pärast selle ühe punni tekkimist jäi üks päev vahele (reede), mil ta oli lihtsalt kodus ja ma ei osanud eelseisvat aimatagi. Laupäeva hommikul aga ärkas ta üleni punnilisena. No ja sellest edasi muudkui neid punne aga tuli ja tuli ning HL silmad valgusid väga tihti pisaraid täis, sest paljud sügelesid ja ebamugav oli olla. Lisaks ei saanud ta aru, miks ta õue ei või minna. Mõnel korral oli tal ka väike palavik.

Kuskil nädalaga oli asi juba kontrolli all, aga igaks juhuks hoidsin ma teda veel nädala kodus.

Haigus alles algusjärgus. Kusjuures täiesti täpilisena HL endast pilti teha ei lasknud.

Ja no siis haigestus Henk! Ma teadsin ju kogu aeg, et on võimalus, et ta nakatub (sest olgugi et ta saab veel rinnapiima, ainuüksi sellest enam ei piisa), aga ikkagi lootsin, et ehk ta seekord veel pääseb. Selles suhtes ta pääseski, et me käisime ju iga päev Hannaloorel lasteaias järel, ja ta puutus teiste lastega kokku, aga lõpuks sai siiski oma õe käest nakkuse.

Vaene Henk! Tal algas haigus samamoodi ühe punniga, aga 3. ja 4. päeval tuli punne nii palju juurde, et kehal polnud ühtegi kohta, kus neid poleks olnud. Lisaks oli tal päris mitu õhtut-ööd kõrge palavik (kraadida kahjuks ei saanud, sest ta rahmis ringi, aga kehaga tundsin, et kuumas) ja ta ei saanud üldse magada. Kaks ööd olime poolärkvel kogu aeg, sest ta keha nii sügeles. Henk kiskus läbi une kogu aeg kõrvataguseid (hästi palju punne oli seal) ja mähkmepiirkonda (seal oli veel rohkem punne). Kahju!

Üleüldse jäin ma mõtlema, et see on ikka üks jube ja mõttetu haigus minu meelest. No milleks on vaja sellist haigust, kus lapsed lihtsalt kratsides piinlevad?! Ja eriti veel sellised beebid.

Aga nüüdseks on ka Henk paranemas, jäänud on veel oodata, millal kõik kärnad ilusti ära kukuvad. Otsa ees on tal eriti suur "kraater" (see oli ka kõige esimene punn), millest ma loodan, et ta pääseb ilma armita. Aga noh, kui arm, siis arm. Need pididki ju mehi ehtima.

Olge terved!

Hannaloore juba 5!

Eelmisel reedel sai meie Hannaloore juba 5-aastaseks! USKUMATU! Ma ei taha siin heietada jälle sellel teemal, et aeg... ja kuhu see kaob, aga tegelikult ka: kuhu see siis kaob? Kas sinna mustade nõude ja riiete triikimise vahele, sisse, alla? Ilmselt. Selline see elu on. Aga ma olen selle kõige sees nii tänulik ja õnnelik, et mul on selline tütar! Koos oma heade ja vähem heade omadustega, aga ikkagi nii minu, ikkagi nii MEIE!

Ta on terava suu ja taibuka mõistusega; ta oskab olla siiralt õnnelik ja sügavalt solvunud; ta oskab koputada su südametunnistusele ja küsida õigeid küsimusi just õigel hetkel; ta oskab nakatavalt naerda ja sind hullumiseni väsitada; ta oskab ilmekalt jutustada ka kõige pisematest asjadest, mis tekitavad temas pulbitsevaid emotsioone; ta oskab sind piinlikku olukorda panna; ta oskab sind panna end MAAILMA parima (vana)vanemana tundma, kelle süda tahab uhkusest lõhkeda; ta oskab sind närvi ajada ja mitte "õigel" ajal magama minna; ta oskab olla lahke ja väga armastav; ta oskab olla LAPS!

Hannaloore 5. sünnipäeva teema oli "Printsessid ja printsid". Kuna tal on see aasta eriline armastus printsess Rapuntseli vastu, siis sai ta endale selga Rapuntseli kleidi ning peole tuli mängima Rapuntsel. Lisaks otsustas Mario viimasel hetkel tellida ka printsessi-teemalise batuudi. Et oleks ikka kirss tordil. Oli ka. Hannaloore siirast üllatust ja rõõmu ei saa sõnadega edasi anda. Aga ma võin kinnitada, et see nägu, kui ta seda batuuti nägi - hindamatu!

Näitan veidike pilte ka. Kuna mul olid käed-jalad sagimist täis, siis ei saanud väga ise pildistada, kuid midagi ikka. Loodan, et ehk õnnestub ka varsti jagada pilte, mis sai väheke parema kaameraga tehtud. Eks näis.

Note to myself: Järgmisel sünnipäeval, Karin, pole vaja teha 8 kg (!) kartulisalatit! Jää vaid viineripirukate ja morsi juurde. Tundub, et laste põhimenüüsse kuulub siiski vaid mäng!

Henk maitseb õde. The usual.

Ühtegi "paigal" pilti ei õnnestunud saada. :D

Siin on näha ka Hannaloorele tehtud kingitused:

Roosa kelk. Seda nõuti söögi alla ja peale.

Lukuga märkmik. Minu jaoks nostalgia, sest minul "noorena" neid ikka kulus.

Üliäge kalapüüdmise mäng. Me tegime siin juba esimesel õhtul pärast pidu ühe turniiri:
minu ema, õde, Mario, mina ja Hannaloore vastamisi - peaks mainima, et tekitab sõltuvust!

Monster High nukk. See on väga teemaks praegu! :D

Frozeni õlakott, mille kohe järgmisel päeval ära kaunistasime.

Väga praktiline ja kasulik kingitus! Aitäh! Ma loodan, et varsti saame seda mängida ka.

Järgmine Monster High.

Meigiarsenal. Kusjuures HL proovis juba esimesel õhtul end meikida. Vahepeal oli tal hullem meikimise-
tuhin peal, nüüd siis sai taasavastada. :D

Käeliseks tegevuseks kõike head ja paremat.

Ühe vanaema kingitus: Muumi tass ja kauss. Kauss oli juba
pildi tegemise hetkeks mitmendat korda pesus, sest läks kohe käiku!

Teise vanaema kingitus: kleidid. Mina palusin, et vanaema teeks kingituseks mõne kleidi,
millega on hea lasteaias käia.
PS. Mingil ajal otsisin HL-le nagu tikutulega taga neid n-ö PoPi keerukleite.
Ja nüüd minu imestuseks näen, et vanaema on leidnud sellise H&Mist. Tore!

Ja mõned klõpsud veel:

Maailma parim õde ja tädi. Aitäh, et oled olemas!

Printsess. Korraldusi jagamas. Nagu alati. :D

Kogu kamp.

Nimetähed paistavad koduseinalt palju paremini välja, sest
ega emme ju ei taibanud, et peopaiga valgetelt seintelt VALGED
tähed välja ei paista. :D #emmeaju või kuidas see teemaviide oligi?

Ilusad tulbid sai ka kingituseks.

Oeh, selleks korraks siis pidu peetud. Nüüd poole aasta pärast juba uus. Henk Evanil siis. Aga praegu oleme küll südameasjaks võtnud, et teeme grillipeo. Nii et juunis paluks VAID väga häid ilmu!

Piltide abil uude aastasse

Pikemat aega olen mõelnud, et pole siia ühtegi värskemat pilti laadinud. Ükskord ei tööta arvuti ja siis otsustab telefon niimoodi katki minna, et piltidest võib vaid und näha. Aga siin ma nüüd olen! Ja pildid on ka täitsa olemas! :D Kirjutan siis vaikselt juurde, kes-kus-mida. Siis on vähemalt ka mõni teema, millest kirjutada. Peas vuhiseb aina tuul, sest... #emmeaju nagu kaasajal öeldakse. :D

Käisime Henk Evaniga minu töökoha korraldatud jõululõunal. Nagu näha, siis

söömaajast võttis osa ka meie täieõiguslik kolleeg - taksikoer Volke -, kes on, muide,

suur lastefänn. Nii suur fänn, et kui Henk otsustas magamamineku vastu protestida ja hädakisa

tõstis, siis Volke "laulis" solidaarsusest kogu aja kaasa. Nii kui uni lapse murdis,

rahunes ka kutsu maha.

Tegime väikse selfie. Tegelikult üritasin ma meid kuuse taustal pildistada, aga jah... :D

Meie teine "kuusepuu". Tegelikult pisike kingitus äialt.

See on mõeldud välitingimustesse, nt rõdule, aga kuna meil üks

rõdudest särab juba tuledes, siis ei hakanud seda lisaks sinna panema.

Tegelikult neid oksakesi saab suhteliselt laiali vedada, nii et

järgmistel jõuludel võib seda vabalt kuusepuu asemel kodus "pidada".

Igas mõttes kasulik: jääb metsa üks päris kuuseke alles ka!

Hannaloore palus, et ma temast pilti teeks, et ta näeks, kas

emme ikka värvis tal lauvärviga "silmad pähe". :D Värvisin, aga hästi

vähe. Psst! Ärge talle öelge!

Siin väike seeria jõulupiltidest. Meil on ikka kombeks iga aasta onu juures

kuuse all pilte teha. Proovisime, mis me proovisime, aga perepilti me ei saanud!

Küll ei sobinud ühele ja siis teisele. Aga minu meelest ilusad pildid ikka. :)

Mõnus õuetudu jätkus toas kuuse all.

Valmistasime Hannaloore tulevaks sünnipäevaks kutseid. Ma ei suuda

siiamaani uskuda, et preili saab juba 5! VIIS! No kuidas see aeg nii kiiresti läheb?

Henk Evan on kibekiiresti uusi oskusi õppinud - nüüd meeldib talle igal võimalusel

toe najal end püsti ajada. Lisaks istub ta juba päris hästi. Seljahoiak vajab veel aega, aga muidu

on täitsa nagu suur poiss juba.

Kahjuks mul rohkem kirjutada ei lubata (see sama pisike kutt ronib mööda jalga üles), nii et järgmise korrani! Millal iganes see ka ei oleks. :D