HL jutupärlid vol 6 ja minu kiiksud

Jälle on minu viimasest postitusest palju aega möödunud, kuid suvel kuidagi ei ole motivatsiooni siia kirjutama tulla. Mitte et poleks millestki kirjutada - on, ja kuidas veel! Näiteks langes meile sülle õnn külastada ühe väga hea sõbranna küünipulma, mis oli nii peensusteni läbi mõeldud, et mul vasardas pidevalt peas küsimus - kuhu siit veel edasi? Kõik oli lihtsalt nii täiuslik! :) Ja enne seda korraldasime sellele samale imekaunile neiule ühe vägeva tüdrukuteõhtu, kuid ma arvan, et K. hindab kindlasti privaatsust neid puudutavates asjades ja pole minu otsustada neist kirjutada (kuigi väga põnev oleks kirjutada sellest, kuidas me paljast meesmodelli savikojas voolimas käisime). :D

Aga igatahes, totaalne teemamuutus: vaatasin, et ma pole ammu-ammu siia üles märkinud Hannaloore jutupärleid. Eile ta taaskord meenutas mulle, kui vahva võib ühe 3aastase loogika olla. :)

Sõitsime üks päev autoga ning järsku preili küsib: "Emme, aga miks need nööridega bussid enam ei sõida?" Mina tummalt: "Nööridega... emme vist ei saa päris täpselt aru, mida sa mõtled." Tema: "No jaa, need nööridega."

Ja siis mul plahvatas: ta mõtleb trolle! Me olime ükskord varem rääkinud erinevatest transpordiliikidest. Et linnas saab sõita bussi, trolli ja trammiga - troll on selline sarvedega buss. Aga ilmselt tal sõna "sarved" ei jäänud meelde ja asendas selle nööridega. :)

Teine olukord (sama autosõidu ajal): "Emme, tead, Eliise on väga tark tüdruk - ta tunneb kohe mu ära, kui mind näeb. Vahel tal on teised riided seljas, siis ma kohe teda ei tunne. Aga tema tunneb."

:D No lihtsalt nii naljakas!

Viimasel ajal on Hannaloorel komme õuest tuppa tulles (välisuksel), kuid siis, kui ta soovib veel õue tagasi minna, tähtsalt teatada: "Emme, ma veel ei tule tuppa, aga..." (lisa põhjus, miks üks 3aastane võiks tuppa tulla ja sealt soovida).

Eile seletas ta mulle tähtsal ja tõsisel toonil, et mänguväljakul oli olnud üks poiss, kes lõhkus oma mänguauto ära ja kes pärast Hannaloore palvet tükid prügikasti panna, oli lihtsalt ära kõndinud. Vähemalt selles suhtes on meie preili küll tubli, et teab, et asju maha ei loobita ja endast maha ei jäeta (prügi). Imestasin, et ta julges endast suuremale poisile käsklusi jagada. :D Aga noh, hea ka - tuleviku tarbeks või nii. :D

Et see positus veel "põnevamaks" teha, siis teen siin ka kolmanda täispöörde: räägin oma kiiksudest.
Seoses soojemate ilmadega oleme rohkem sattunud ka veekogude äärde. Ja mul plahvatas eile seoses liivaste jalgadega üks minu kiiks: ma ei kannata liivaste jalgadega plätusid jalga panna. Veel hullem: mulle ei meeldi, kui ma pean nende samade liivaste jalgade ja jalanõudega autosse minema. Et teile nalja ka ikka teha, siis viimane kord toppisin oma liivased jalad väikestesse läbipaistvatesse prügikottidesse ja sõitsin niimoodi koju. No ega ma ei viitsinud ju hakata autot uuesti koristama, (sest alles eelmine päev olin seda teinud). Mario juhtis ja muudkui itsitas, kui "kaval" ma enda meelest olen. :D Te mõtlete, et miks ma jalgu siis ometigi puhtaks ei pühi. Mul tulevad külmajudinad, kui ma peaks seda tegema. See kuiv ja tolmune liiv ning siis mina oma rätikuga jalgu nühkimas... :D

Lisaks meenus mulle, et minu lemmikmaiuste hulka (see teema ei seostu kuidagi liivaste varvastega!) ei kuulu igasugu tarretised/želeed... No kuidagi ei kutsu üldse sööma neid võdisevaid olluseid. :D Ja mis iganes maitsega see ka poleks - minu tuim tundetu keel ei tunne seda! Ps. Selle asemel limpsan siin keelt oma kohupiima-ekleeri peale, mille just lõunamaiuseks ostsin.

Millised on teie kiiksud? :)

Vormsil

Kapten Karin raporteerib jälle: oleme taas õnnelikult koju jõudnud ühelt toredalt pere-nädalavahetuselt. Seekord käisime Vormsi saarel oma hea sõbranna 30. juubelil. Oleme ka korra varem Vormsil suvitanud ning nagu ka siis, ei pidanud ka seekord pettuma. Me ööbisime hästi armsas palkmajas, mis meeldib mulle oma avaruse ja planeeringu tõttu nii palju, et koliks kohe sisse! 😊

Ilm vaheldus kogu aeg: saime nii vihma, müristamist kui ka väga kuuma päikest.

Hommikune vaade maja tagant. Saime natuke vihma.

 

Valmistasime kõik koos süüa, mängisime vanu häid mänge (ukakas, mädamuna, heeringas-heeringas), tegime nalja ja meenutasime vanu aegu, õhtu poole vaatasime kõik koos juubilarile valmistatud videot Justin Timberlake'i loost "Can't stop the feeling" - kõik sünnipäevalapsele olulised inimesed "laulsid" Justini häälega ühe lause, nii et kokku tuli vahva video. ☺ Juubilarile igatahes väga meeldis.

Igatahes magama saime umbes 2 paiku öösel, sest jutte jätkus kauemaks. 😆

 

Kodune küpsisetort päevakangelannale

Partners in crime ehk neil kolmel jätkus vempe kogu reisi ajaks.

Parimad sõbrad ja reisikaaslased

Nupsud

Naised (+1 pisike mees)

Mehed

Nupsud vol 2

Hommikusöögil

 

Tagasi mandrile saime varasema praamiga kui olime algselt arvestanud. Alguses tundus, et jääme maha, aga autosid manööverdati nii palju ümber, et õnneks mahtusime. 😊
 

Tagasi koju!

Nüüd algab meil puhkuse viimane nädal ning püüame natuke kodusemalt asja võtta. Üritame Hannaloore mänguväljaku lõpetada (liivakast + kiik) ning kodus raamaturiiuli ära paigaldada.

Naljakas on see, et ujuma pole ma see aasta ikka veel jõudnud. Kuigi oleks juba maikuus saanud ujuda - Mario suples nagu vana kala ennemuiste. Aga tundub, et ma suure külmavaresena ei suuda ennast piisavalt kokku võtta, et karmauhh! vette hüpata. 😉

Igatahes uue nädala ilm ei tõota midagi väga head, aga meid see ei heiduta - saame vähemalt koos olla.

Mõnusat uut nädalat! Ps. Tallinlased võiksid igaks juhuks kummipaadid pagassi panna - no nii 100 erinevaks juhuks, kui jälle Ülemistesse ei saa! 😅

Kaks päeva Soomes

Ahoi, oleme taas tagasi järjekordselt perereisilt (kui nii võib öelda paaripäevase kodust eemaloleku kohta). :) Käisime Mario vennaperel Soomes külas.

 

Hommikul tuiskasime kell 6:30 kodust välja (kusjuures vaatasin täpselt 6:30 autos kella ja imestasin, et me tegelikult ka stardime plaanitud ajal) ning võtsime suuna sadama poole. Kuna olime hommikusöögi koos laevapiletitega ostnud, siis ei hakanud kodus midagi sööma - lihtsalt et saaks aega kokku hoida ning selle arvelt väärtuslikke uneminuteid juurde.

 

Õnneks ärkas ka preili ilma igasuguse vingumiseta hopsti! üles ja kõigil oli tuju hea. See on vist alati nii, et kui ärkama peab puhkuse ajal mingi tavapäratu olukorra tarbeks, siis pole jonni ega und kuskil. :) Vähemalt seegi hea, eks?!

 

Varastest hommikutundidest hoolimata oli maanteel üsna palju autosid. No tegelikult oli ju esmaspäeva varahommik ja ega kõigil ka ju korraga puhkus ole. Igatahes jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale ja nii kui laevale saime, sammusime hommikusöögilauda.

 

Laeval hommikusöögil

 

Hannaloore sõi muidugi oma väljasõitude-lemmik-hommikutoitu: maisihelbeid piimaga. :D Temaga on selles suhtes lihtne: mingid erilised road teda ei paelu (aga eks siinkohal pean ka endale tuhka pähe raputama, et teda mingite kulinaariasöökidega väga tutvustanud pole) ja väga hea on panna ta laua taha sööma, ise sel ajal buffet-valikust midagi juurde valides. Olgu öeldud, et HL-le pakume ka alati erinevaid maitseid sellest valikust mekkida ega hoia teda näljas, kuid üldjuhul sööb ta siiski juba teada-tuntud asju. :)

 

Õnneks saab lapsi tegevuses hoida mängutoas ja lihtsalt lummavate vaadetega merele, nii et üldiselt lähevad need 2,5 tundi nagu linnulennul.

 

Tegelikult oli algselt meie plaan külastada Puuhamaad, aga kuna ilm oli vihmane ja jahe (14 kraadi), siis ei võtnud me pikka reisi ette. Otsustasime spontaanselt ümber ja läksime Serenasse (sest seal saab ka halbade ilmaolude korral sees veemõnusid nautida). Kuigi olgu etteruttavalt öeldud, et Mario trotsis külma ja suples 14 kraadi juures ka õue-atraktsioonidel. :)

 

Serenas olen varem käinud (põhi)kooliajal ja mingid kohad tulid seal ka tuttavad ette. Eks kogu see paik vajaks tegelikult natuke värskendust, aga midagi väga hullu ka polnud. Kõik töötab ja on puhas-korras.

 

Käisime kõik 4 sisetoru läbi (ühes isegi koos Hannaloorega) ning möllasime veekeskuses kokku u 6 tundi. Pilet maksis 25,50 nägu (kuni 3aastased (k.a) on tasuta) ja oli ajapiiranguta. Mõelda vaid, kui vahva oleks õueatraktsioonidel lõbutseda eriti palaval suvepäeval. Aga me ei kurtnud ka selle kogemuse üle!

 

 

 

 

 

 

Laps väsis ära ja tegi oma lõunaune nii.

 

 

 

Pärast veekeskust läksime Mario venna juurde ning suundusime kõik koos välja sööma. Kuna väidetavalt Soomes on valida vaid kalli restotoidu ja kiirtoidu (kebab, hamburger, pitsa) vahel, sest meie mõistes pubisid ei eksisteeri (a'la nagu meil on Mönusa Villemi kett), siis läksime seekord Burger Kingi. Tean jah, et halb valik, aga võin öelda, et järgmisel päeval kompenseerisime selle Hannaloore jaoks restos, kus ta sai lihapalle ja kastet-kartulit. :D Tema põhivastus küsimusele, mis su lemmiktoit on, on "Kaste ja kartul!" :D Maalaps ma ütlen.

 

Toitu oodates tegi Hannaloore issist pilti. No nii umbes 1000 kaadrit. :D

 

Õhtul vaatasime mingit õudukat Marioga (Hannaloore ei vaadanud!) - ma küll ei tea, miks meile satuvad alati seal külas olles ette mingid thrillerid ja õudukad, mille tõttu ma järgnevad aasta aega normaalselt olla ei saa (ma ei vaata üldse õudukaid - nõrganärviline noh!), aga igatahes nii juhtus. :D Õnneks magada sain enam-vähem normaalselt.

 

Järgmisel hommikul võtsime ette Ikea-tuuri. Oh sa issand, kus seal läheb aega - me väljusime 5,5 tundi PÄRAST poodi sisse astumist ilmselt mingi miljoni võrra vaesemana. Mitte et meil oleks nii palju raha, aga no you get the point, eks? Tahtsime tegelikult uut köögilauda ja toole saada, aga need variandid, mis me netist välja olime valinud, ei olnud reaalsuses üldse sellised nagu me soovisime... ja me jätsime selle plaani katki. Hea, et nii tegime, sest tegelikult poleks üldse kindel olnud, et me need asjad ka kõik oma autosse oleks mahutanud. Aga no see ei takistanud meil siiski kogu autot täis pakkimast nagu mustlaste hobukaarikut - hea et HL hingata tagaistmel sai. :D

 

Pakkimise meistrid. Ruumi isegi jäi üle natuke. :D

 

Eks ma teen teile mingi aeg ka väikese ülevaate, mida head (peamiselt) Hannaloore oma tuppa sai, aga sellega lähen aega, sest juba see nädalavahetus peame jälle oma kodinad kokku pakkima ja ette võtma uue peretripi... kuid seekord vahvale Vormsi saarele. :)

 

Tagasi tulime viimase laevaga ja olin panused pannud sellele, et õhtusel laeval (nagu ka eelmisel korral), saab Hannaloore niimoodi ennast välja elada nagu soovib. Seal oli siis nukuteater, lastedisko, erinevad auhindadega mängud ja pildistamine laeva maskott Viking Villega. No igatahes Hannaloore nautis kogu õhtut, kuigi sel korral ta ei julgenud ilma minuta tantsida nagu eelmisel aastal. Eks see mingi koos vanusega kaasnev häbenemine ole... Minu jaoks polnud probleemi koos lapsega nt tantsima minna, kuigi ma olin kamba peale AINUKE. :D 

Meie armas lapsuke. Loomalapsuke. :)

 

 

 

 

Nägöšš ja järgmise korrani!