Eile käisin ämmaka vastuvõtul ja nüüd võib öelda, et ametlikult on sünnitähtajani jäänud vaid kuu! See on nii lühike aeg. Kui arvestada seda, et olen praeguseks pea kuu aega juba puhkusel olnud (mis on kui linnutiivul möödunud), siis ilmselt möödub ka järgnev kuukene sama kiiresti.
Mõnes mõttes on see hirmutav, teisalt ka ärevust tekitav. Eks ikka ju mõtled, et kuidas elukorraldus muutub ja kuidas tuleb uuesti harjuda uue pisikese inimese soovide ja eripäradega. Millist tüüpi beebi ta on? Kas ta magab ja sööb hästi? Kuidas ta gaasidega hakkama saab? Kas ta on omaette chillija või pigem emme/issi-kõhul-magaja? Oeh, neid küsimusi on palju, aga samas on seekord meil natuke parem ettevalmistus, sest HL-ga oleme oma esimese kogemuse kätte saanud.
Peamine õppetund, mida mina olen enda arvates saanud, on see, et oma lapse eripäradega tuleb leppida (nt HL puhul magamisajad) ja mitte suruda teda raamidesse, mis on teiste paika pandud. Eks see raske on ja sööb nii mõnegi närviraku seest, aga lapsed on nii vähe aega pisikesed - küll selle lapseea saab koos elukaaslasega kõige paremal viisil läbi kulgeda. Pärast niikuinii ei mäleta neid magamata öid ja dilemmasid, mis olid. Meelde jäävad ikka muud asjad!
Suuremad beebiasjad on meil tellitud ja peaksid selle nädala jooksul saabuma (vanker, turvahäll, voodi, vann jm). Riideid oleme varunud parasjagu - hetkel on selline tunne, et ilmaennustustele väga toetuda ei saa, et neid varuda. Kas tuleb soe või pigem külm suvi? Olen ostnud nii ja naa asju: küll varrukateta heledaid bodisid, et kuuma ilmaga päris üle ei küpseks ja samas ka kampsikuid ning ühe softshell-kombe külmemateks ilmadeks. Eks näis. Kõike saab õnneks ka jooksvalt ja vastavalt vajadusele varuda. Saadame issi poodi šoppama. :)
Suur õde käib ja musitab mu kõhtu aeg-ajalt ning räägib natuke juttu ka pisivennaga. Eks talle jõuab alles siis kohale, mis see venna-jutt tähendab, kui näeb reaalselt liikuvat elusolendit kodus. :) Loodan ainult, et ta ei tunne end kuidagi kõrvalelükatuna ning ei hakka seetõttu beebit kuidagi tõrjuma. Õnneks saab Mario päris pikalt meiega alguses kodus olla (ptüi-ptüi-ptüi, et nüüd midagi tööl ei muutuks) ning sellega meie uut elukorraldust toetada. Üksinda oleks muidu raske ja HL suhtes ebaõiglane - loodetavasti on selleks ajaks ikkagi soojad ilmad ja kui tema sooviks nt rannas ujuda või kuskil mänguväljakul möllata, siis aitab issi ka ilusti "hädast välja". Ja lisaks on mul hea meel, et Mario saab võtta pikema puhkuse, sest ta on pidevalt tööga hõivatud ja "oma aega" või teistmoodi pereaega ei olegi olnud.
Selliste suurte elumuutustega koos käivad (vähemalt meie peres) ka igasugused muud koduse elu muutused. Nt võtsime nüüd end käsile ja oleme palju investeerinud koduasjadesse. Tellisime lõpuks ära vist umbes 1,5 aastat tagasi katki läinud magamistoa ruloo (milline progress ja laiskus!). Sest noh - beebi tuleb ju! Kuidas ta saab valges magada! Jess, vähemalt see tehtud. :)
Teiseks tellisime ära uue söögilaua koos toolidega. Ma olen nii rahul ja õnnelik! Kui korterisse kolisime, siis ostsin oma töökohast ühe ilmselt-ligi-kümme-aastat-vana laua ja toolide komplekti, mis on oma ülesannet väga truult täitnud, kuid nüüd on aeg edasi liikuda. Väheke mugavamate toolide poole näiteks. :D
Praegu oleme uue tolmuimeja otsingul, aga see on nii keeruline! Need näitajad ja energiaklassid! :D Ma loodan selle nädala jooksul ka selle teemaga ühele poole saada. Siis saavad mu armsad lapsed enam-vähem puhta õhu sees chillida, kui ma koristan. Sest olgem ausad, meie truu Philipsi tolmuimeja on vaja saata pensionile. Ta on mu ema ja meie pere truult teeninud kindlasti juba ligi 15 aastat ja ta enam ei jaksa. Tubli masin on/oli!
Mario otsib endale uut vana-ja-head-kuni-1000-eurost tööautot, millega oleks hea soodne sõita ja vajadusel ka tavaari kaasas kanda (ning mis kohe ära ei roostetaks). Hetkel ta ütleb, et pole väga midagi võtta ja kui on, siis napsatakse see loetud tundidega nina eest ära. Nii et sellel teemal peame ka kätt kogu aeg pulsil hoidma. Ma loodan, et hiljemalt juuliks on ikka teine auto peres ka olemas. Sest meil on aeg-ajalt (ja ilmselt siis palju rohkemgi, kui ma kodune olen) kahte autot vaja.
Aga meie "kirstunael" - LIISTUD! Mul on seda juba lausa piinlik siia kirjutada. Ja mul on tunne, et neid liiste ei tulegi siia korterisse. :D Aga tegelikult ikka vist hakkab midagi liikuma ka loodetavasti. Sest Mario midagi uuris, et kuidas mulle meeldiks, kui ta vahetaks välisukse juurest parketi plaatide vastu (praktilisem ja parem puhastada) ning siis paneks liistud. Nii et mees mõtleb midagi. :D Tubli!
HL on minu puhkuse ajal käinud ikka lasteaias. Küll mitte täiskoormusel, vaid 9-16ni ja mitte kõik päevad. Olen talle alati kas 1 või 2 vaba päeva teinud nädalas. Nende vabade päevadega oleme teinud kuidas kunagi: kas olnud lihtsalt kodus või käinud ujumas/kinos. See nädal vist on jälle kino kord. HL ütles, et ta tahaks uuesti Smurfe vaatama minna, aga sain ta ümber räägitud ja ilmselt vaatame siis "Boss beebit". Eks näis. Võibolla tuleb meil veel mõtteid.
Meie siis kulgeme aga vaikses rütmis edasi ja ma usun, et õigepea saame tervitada oma uut pereliiget. :)
Kirjutamiseni!
