Nüüd on SEE siis ametlikult alanud!

Jah, pean kurvastusega nentima, et kolmapäeval leidis juuksur mu esimese halli karva! Vananemine on ametlikult alanud! Oh issand-issand, kuidas see võimalik saab olla?! :-D

Kui nüüd ennast teis(t)e inimes(t)e õnnetus(t)ega lohutada nagu eestlastele kombeks ning see teine eestlane on juhuslikult su ema, siis pole mu seis nii hull midagi, sest väidetavalt läksid tal juuksed halliks 20ndate eluaastate alguses. Kui nüüd jämedalt võtta nagu Mario armastab öelda, siis olen ma ka ju alles 20ndate alguses. :-D

Mis viib mu nüüd järgmise teemani: köögikapi kokku panemine. Kohe saate aru, kuidas mu esimene hall karv ja see seotud on. :-)

Me oleme oma kööki siin jupi kaupa pea aasta aega kokku pannud, aga siiamaani on veel osad asjad poolikud ja tegemata (peamiselt ikka raha tõttu). Ühel õhtul mõtlesime siis, et noh paneme järjekordse kapi seina. Kell oli kuskil 22-23 vahel vist, kui proovima hakkasime. Mario ostis selle kapi minu öeldud mõõtude järgi. Ütlesin, et seina ja teise kapi vahel on täpselt 80-sentimeetrine vahe, et mine palun osta üks sellise laiusega seinakapp veel. Okei, rõhutasin veel mitu korda, et kui nüüd ma midagi valesti mõõtsin, siis oled ise süüdi, et üle ei mõõtnud. :-D Tüüpiline naine, eksole - teised on ikka süüdi!

No olime tol õhtul ilmselgelt mõlemad totu-lotud ja üleväsinud, sest kui kappi sinna vahesse proovima hakkasime, kuhu see mõeldud oli, siis vahtisime nagu lollakad üksteisele otsa ja pidime tõdema, et SEE EI MAHU sinna! Ok, võtsime mõõdulindi: kapp on 80 cm, seinal olev vahe on 80 cm, aga kapp ei mahu. :-D Mis mõttes?

Otsustasime sel õhtul selle asja katki jätta ning järgmisel päeval uuesti proovida. Ja üllatus-üllatus - kapp oli ilmselt öösel dieedil olnud, sest seina ta mahtus! Jipikajeee! Vähemalt see läks hästi. Mario hakkas siis suure hurraaga kapiuksi ka pakenditest välja kraapima. Ise läksin ma samal ajal Hannaloorega midagi asjatama. Natukese aja pärast kuulen, kuidas Mario mind kööki vaatama kutsub. Kapiuks oli vales mõõdus! Ehk et liiga lai kapiuks oli meile poest antud. (Siinkohal küsimus suurele ringile: mis teema meie perel nende ustega siis õigupoolest on? :-D)

Nojah, ei jäänud muud üle, kui jälle see lugu pooleli jätta.

Praeguseks on kapp ilusti seinas ja õiged uksed ka ees. Aga ütleme siis nii, et ega kahest vanurist paremat loota saagi, kellest üks ei ole veel toibunud šokist, et tal esimene hall karv peas on! :-D

Üritage nüüd seda postitust uuesti lugeda. TÕSISELT! :-)

Vaat sellised asjad juhtuvad tädi juures (tegelikult ikka kodus ka).

Kardinate taha peitu pugemine on teemaks praegu.

Mis pättust siin annaks korraldada?



Kõige parem ajaviide autosõidu ajal! Järele proovitud ja töötab 100% ilma nututa!

Lastekasvatusmeetodid nõukaajal

Hiljuti tuli mul eredalt meelde, kui erinevad on nõukaaja ja tänapäeva lastekasvatusmeetodid. Saan aru, et vanasti mindi kuu pärast sünnitust kohe tööle ning last kasvatati n-ö graafiku alusel: ühel ajal magama, ühel ajal sööma jne. Kui oli vaja tööle minna ja kedagi last valvama polnud jätta, pandi titt lihtsalt aedikusse ja mindi tööle. Ma ei kujutaks seda praegu absoluutselt ette!

Kuna aeg on ju praeguseks totaalselt muutunud ja lapsi kasvatatakse täiesti teisiti, siis võiks ju naiivselt loota, et ka veneajal kasvanud ja oma lapsi kasvatanud inimesed lähevad uute suundumustega kaasa. Aga ei - kus sa sellega! Siin väike valik tõekspidamisi, mis ka mulle "õpetussõnadena" pärast sünnitust kaasa anti:

- Väikest beebit ei tohi tihti sülle võtta, sest muidu hellitad ta ära!
See on minu meelest kõige jaburam väide üldse. Mis mõttes ei tohi tihti sülle võtta? Beebi on ju nii lühikest aega beebi! Ta vajabki emme-issi lähedust ning seda talle mitte pakkuda on suurim viga, mida saab üldse teha. Ma suudan selle väite põhjenduse kirjutada vaid selle arvele, et tööle oli nii varakult vaja minna. See vist "lohutas" noori emasid, kui nad kodust ära olid. Who knows?!

- Iga "pisema" nutu peale pole vaja last lohutama minna - las ta karjub, kopsumaht suurenebki!
Okei, kui tita tõesti korra vääks-vääks teeb, siis tõesti võiks lasta tal endal rahuneda või siis korra teda silitada-lutti pakkuda, aga kui beebi sõna otseses mõttes röögib, siis mis kopsumahu suurendamisest me räägime? Esiteks on see  kopsumahujutt loll jutt ning titat tulebki ja peabki lohutama! Muidu ta arvab, et ongi hüljatud ja tema kutsetele keegi ei reageeri.

- Müts peab lapsel toas KOGU AEG peas olema. Pane igaks juhuks kampsun ka veel selga! (Olgugi et toas on +23 kraadi).
Vaat sellest kubujussiks riietamisest ma aru ei saa! Meil on toas kogu aeg 22-23 kraadi sooja ja kui mul tital mütsi peas ei olnud, siis vaadati imelikult. Ma ütlen ausalt, et kasutasin toas mütsi vaid pärast vannitamist. Ja üleüldse on ülekuumenemine beebide puhul väga (elu)ohtlik seisund, mis võib kiiresti tekkida. Miks ma pean teda soojas toas ülepakkima?

- Jälle annad tissi? Alles ta ju sõi! Vähemalt 3 tundi peab söötmiste vahele jääma!
Oi, kuidas mul vererõhk tõusis, kui ma pidin ennast iga kord justkui õigustama, kui tita jälle rinnale küsis. Jah, laps võib süüa tahta ka tihemini kui iga 3 tunni tagant. See on vägagi normaalne ja talle ei tohi seda keelata!

- Sul piima ikka jätkub? Mul kadus pärast ühte kuud üleöö ära!
Ilmselt, kui sa tööle läksid ja enam rinda ei andnud, siis võõrutasid sa lapse rinnast. Sellepärast sul piim ära kaduski. Mingi seos võib ilmselt olla ka eelmise punktiga, kuna kui lapse piimatellimisperioodile positiivselt ei vastata, ei teki ka piima juurde. Fakt on see, et piim ei kao rindadest üleöö.

- Ikka veel tissitad? Ta nii suur juba ju! (kommentaar kerkis eriliselt päevakorda, kui laps oli vanem kui 6 kuud).
Oeh, mitte kellegi asi ei ole see, kui kaua ja miks keegi oma titat imetab. See on igaühe enda otsus. Ja pealegi - emapiim on kõige parem toit, mida beebile pakkuda (kindlasti esimesed 6 kuud, soovitatavalt kuni 2. eluaastani).

Milliseid "pärleid" on teile öeldud? Kas nõustute nendega või mitte?

"Piinlikud kehad" ehk kui kaua ja millise tervisehädaga oled nõus piinlema?

Vaatasin just saadet "Piinlikud kehad" ja mul lihtsalt ei ole sõnu! Või noh... mis ma valetan, on ikka küll sõnu! :-D Minu pähe lihtsalt ei mahu, milliste (tõsiste) tervisehädade ja/või haigustega on inimesed nõus kuid, kui mitte AASTAID vaevlema. Nagu mis mõttes?

Nt ühes osas oli mees, kes saabus sinna "Piinlike kehade" arstibussi ja ütles, et tal jalg natuke valutab, et tal on jala peal väike auk, kuna 6-7 kuud tagasi lõi jala ära. No arst siis natuke küsis ja uuris, et mis ja kuidas ning siis palus sel mehel oma jalga näidata. Mina mõtlesin, et kui mees ütleb, et tal on väike auk, et no mis seal siis väga hullu saab olla. Aga ma unustasin selle, et ta on ju MEES. Ja mehed ei tunnista never ever, et asi on tõsine. No ühesõnaga, see mees kraapis siis oma püksisääre üles ja saate aru - KOGU tema SÄÄREMARI vohas mingi bakteri all. Hea, et see jalg polnud tal selleks ajaks küljest ära kukkunud!!! Seda oli ainuüksi vaadatagi rõve, ma ei kujuta ette, mis põrguvalu see põhjustada võis. Aga no, tegu oli ikkagi MEHEGA ju. Ega neil valus pole! :-D

Tänases osas oli üks vanem naine, kellel enda sõnul on 8 aastat jalataldadega probleeme olnud. KAHEKSA AASTAT! Arst siis vaatas neid jalgu ja need samuti vohasid mingi bakteri all, olid täiesti valget ja paksu bakterimöga täis. See naine ei saanud normaalselt kõndida, kuna "justkui kivid on taldade all". No halloo! Kus sa varem oled olnud?! Kuidas sa elada saad niimoodi?

Ma ise ka mingi pisikese tervisehädaga (köha, nohu) kohe arsti juurde ei jookse, aga nt angiini või mõne muu põletikulise haigusega küll. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin mitmeid kuid lihtsalt mingi bakteri vohamist vaatama või veel hullem: selle mitte-midagi-tegemise tõttu maha surema.

No samas mis ma siin ikka imestan: mehed on üleüldse "kõrgema" valulävega või lihtsalt kauem eitamisfaasis? Nt Mario oleks enda arvates vabalt võinud "pisikese augukesega" tööl käia, kui jätta kõrvale fakt, et tegemist oli 4-5 cm läbimõõduga haavaga, mida oli vaja õmmelda (summutiots riivas säärt).

Mis on teie jaoks n-ö viimane piisk karikas, mil paanikas arsti juurde jooksete? Või olete teie ka pigem "vaikselt kannatajad"? :-)

16 kuud

Meie Hannaloorel on täna pisike tähtpäev - 1 aasta ja 4 kuud siin päikese all olemist. :-) Tips on jälle palju asjalikumaks muutunud ning pikemaks sirgunud. Siin mõned pildid lähiminevikust:

Ega ma nüüd nii suur ka veel pole, et titekärru ära ei mahu! :-D



Annan kompensatsiooniks väikese musi, kui lubad mul siin veel natuke istuda.

Hmm... nii näeb ju paremini, mis meil siin on!

Kõige lemmikum tegevus toas - teki peal mööda põrandat "kelgutamine"

Esikust on vaja võtmed võtta ning neid ilmtingimata oma võrekasse monteerida.

Proovisime sel aastal esimest korda "väljamaa-maasikaid". :-D

Tänane mängukooli meisterdamise tulemus: kepphobused (meie oma on see kõige parempoolsem)

Kus on...?

Kuskil kuu aega tagasi avastasin, et Hannaloore oskab väga hästi küsimuste peale n-ö vastata. Hakkasin siis erinevaid asju ta käest pärima ja pidin imestusest pikali kukkuma. Vähe sellest, et ta oskab palumise peale nt mähkud prügikasti viia, tule kustu panna ja uksi lahti teha-kinni panna, oskab ta väga edukalt ka näidata, kus on silmad, kõrvad, nina, juuksed jm. Kõige ägedam on see, kuidas ta oma naba taga otsib, kui seda küsida. Kuna selles videos on tal bodi seljas, siis seda naba ma tal taga ajada ei palunud. :-)

 

 

Video kvaliteedi pärast pean küll vabandama, aga kuna olen videomontaaži-kauge inimene, siis ei oska seda ka kuidagi paremaks muuta. Ehk annate andeks. (Ja minu häält seal videos võite ka natuke ignoreerida. Ennast on nii nõme kuulata kõrvalt. :-))

 

 

 

Vajalikud ja ebavajalikud beebiasjad

Beebiootuse ajal mõtlesin tihti, et kas mul ikka on kõik vajalikud lapseasjad olemas. Käisin mööda poode ja muudkui avastasin uusi „vajalikke“ asju. Tegelikkuses saab hakkama ikka palju vähemaga. Kirjutangi lähemalt, mida beebitarvikutest kasutasime tihti, mida vähem ja mida üldse vaja ei läinud. (Siinkohal ei ole ma puudutanud vankri-käru ega igapäevaste kreemide-salfade-mähkude-riiete teemasid.)
 

Mida kasutasime väga tihti?

Mähkimisalus (kasutusaeg u 6 kuud) – meil oli mähkimisalus võrevoodi peal ja väga mugav oli seal titat puhastada, kreemitada, mähkida ja riietada. Saime seda alust kasutada umbes pool aastat, sest Hannaloore kasvas kiiresti ja muutus ju üha liikuvamaks. Lõpuks ei püsinud ta seal üldse paigal ning seetõttu see alus ka seisma jäi.

Vann jalgadel (kasutusaeg u 9 kuud) – päris alguses oli see titavann ikka taevakingitus, sest ma poleks ette kujutanud, et oleks pidanud preilit meie hiiglaslikus vannis, duši all, kraanikausis või jumal-teab-kus vannitama. Eriti mugav oli see, et vann oli jalgadel, nii ei pidanud seal kohal väga küürutama ja sai ruttu ära mulistatud. Vanni saime kasutada kuskil Hannaloore 9kuuseks saamiseni, sest lõpuks oli ta juba nii pikk, et pea oli vastu vanniäärt ning enamus veest vannist väljas. J

Lamamistool – kui mul oli vaja natuke toas ringi asjatada ja ma tahtsin kindlasti oma KAHTE kätt kasutada, siis panin Hannaloore lamamistooli uudistama. Meil oli kasutuses BabyBjörni lamamistool, mis on lihtne, kuid geniaalne. Mida rohkem laps seal sees sapsis, seda rohkem see tool n-ö vibreeris. See aitas mind ikka päris mitmel korral „hädast“ välja, kui oli vaja kiiresti kas või nt endale süüa teha.

Voodikarussell (kasutusaeg u 6 kuud) – samamoodi nagu lamamistoolist oli palju kasu, nii ka voodikarussellist. Alguses ei osanud Hannaloore sest midagi arvata, kuid mida vanemaks ta sai, seda rohkem hakkasid teda karusselli küljes rippuvad loomad ja sealt kostuv muusika huvitama. Kuna meil oli üleskeeratava muusikaga versioon, siis kuskil 2-3 minutit see mind aitas, siis pidin uuesti minema seda üles keerama. Kui tulevikus peaks teine laps sündima, siis eelistaksin ikka puldiga versiooni, mis mängiks natuke kauem ning millel oleks ka nt mitu erinevat lugu valikus.

Imetamispadi – ostsin selle padja juba enne sünnitust, sest sellega oli hea suurt kõhtu magades toetada. Hiljem kasutasin siis seda imetamispadjana ning tita toetamiseks nt magamisel või istuma õppimisel.

--

Mida kasutasime väga vähe või üldse mitte?

Võrevoodi – kui nüüd tagantjärele mõelda, siis me oleksime võinud vabalt võreka osta alles siis, kui Hannaloore sai aastaseks, sest reaalselt magas ta esimesed 12 kuud meie külje all. Nüüd magab ta esimese osa ööst õnneks oma pesas, kuid hommikuks on ikka sujuvalt meie külje alla keerutanud. J Kui nüüd mitte arvestada seda, et meil oli voodi peal mähkimisalus, siis tõesti oleks võinud voodi ostmise ette võtta alles selle aasta alguses.

Mängukaar – aeg-ajalt ikka panin Hannalooret mängukaare alla. Natuke ta seal vaatas, kuid päris alguses ta neid mänguasju haarama niikuinii ei ulatanud (ilmselt olid liiga kõrgel need loomakesed) ning hiljem, kui ta juba suurem oli, oli tal rohkem tegemist kõhuli-selili keeramisega/olemisega ning ta rapsis niisama need loomad sealt kaare küljest lahti ja oli lihtsalt selle üle õnnelik. J

Kõhukott – Need mõned korrad, kui me Hannaloore kõhukotti panime, ta lihtsalt rabeles ja nuttis. Kuna meie kasutada oli ainult variant, kus laps peab olema seljaga liikumise suunas, siis tegime järelduse, et talle ei meeldinud see, et ta ei näinud „välja“. Teistpidi varianti me proovida ei saanud ning seetõttu jäigi kõhukoti kasutamine soiku. Tassisime lihtsalt süles või kärus, kui vaja oli.

Beebimonitor – mina noore ja rohelise esmaemana (hea sõna, eks?) ostsin poest sel hetkel kõige paremaks tembeldatud monitorid (Britton BC-228) ning olin ülirahul. Lubati 800 m leviulatust ja temperatuurinäidikuid jms, kuid mida näitas reaalsus? Reaalsus näitas seda, et kui mul oli tegelikult ka väga monitori vaja, siis ta lihtsalt näitas, et olen levialast väljas (kuigi tegelikult ei olnud) ning muudkui piiksus ja vääksus, et ma levialasse tagasi läheks. Ma ei saanud paari sammu ka eemale minna, kui juba näidik vilkus. Temperatuuri ka ei näidanud õigesti. Mul oli teine termomeeter kontrolliks alati kõrval. No mina ei tea, ilmselt oli see toode lihtsalt tehasepraak, aga mina seda kaadervärki enam mingi hetk ei kasutanud ja ei tundnud ausalt öeldes enam puudust ka. Harjusin ümber. Praegu mõtlen, et tulevikus ostaks kaameraga variandi, et siis ei peaks iga sahina peale kohale jooksma. See Britton sahises mul jube tihti. Ja muudkui jookse siis jälle kortermajast välja õue, veendumaks et laps ikka magab. Tüütu värk ma ütlen! :D

Lutt ja lutipudel – vot luttidest ja lutipudelitest ei tea mina mitte midagi, ausalt! Nii moepärast, kui kõik ümberkaudsed inimesed imestasid, et miks tital lutti pole, üritasin talle seda suhu toppida, aga ta vaatas mind sellise näoga, et mida helli sa pistad seda kummijullat mulle suhu??! Ma ei taha!!! No ja nii ta jäigi. Ilma lutita on ta kasvanud ja tundub, et oleme kõik sellega rahul.

Küll aga on Hannaloorel ilus lutikett, mis ilmselt tulevikus leiab kasutust helkuri-hoidjana. :D

Söögitool (kasutusaeg u 6 kuud) – söögitooli ostsime kuskil 7 kuud tagasi suure hurraaga. Aga kuna meil on selle preili söömisega pidevalt väiksed probleemid olnud, siis pole seda tooli väga kasutada saanudki. Nüüd, kui Hannaloore väga hästi sööma on hakanud, tahab ta hoopis meie kõrval „õigetel“ toolidel istuda ning söögitooli võib tema meelest üldse toast välja visata. J

--

Mis oleks võinud olla?

Kiiktool või istumiskorv – sellistest asjadest tundsin puudust Hannaloore esimestel elukuudel, kui ta ööunne alles kuskil 2-3 ajal jäi. Kiiktoolis või istumiskorvis oleks nii mõnus olnud kiikuda ja tukkuda.

 

Milliste asjadeta teie beebikese esimesi elukuid ette poleks kujutanud? Millistest asjadest ei osanud puudust tunda? Milliseid asju oleksite soovinud?

Totakad reklaamid

Kindlasti on reklaamipausid ühed kõige tüütumad asjad telekavaatamise juures. Kuna miskipärast on enamike filmide algusaeg, mida tahaks vaadata, sätitud üpris hilisele õhtutunnile, siis ajavad need reklaamipausid kohe eriti närvi! Tahaks ju ometigi selle filmi lõpu ära näha ja magama sättida, aga no ei - vaja on ju vaadata miljon korda Vanishit, Alwaysi, Fastum geli ja Galgoniti. Prrrr!

Viimasel ajal häirib mind eriti see Skittlesi reklaam, kus ming afromees lüpsab kaelkirjakut. Esiteks on kaelkirjak mu üks lemmikloomadest, sest ta on in real life jumala armas loom, kuid see reklaam... Miks peaks üleüldse kaelkirjakut lüpsma? :-D Ja neid komme ei taha ma nüüd kohe üldse mitte!

Samas on olemas ka väga geniaalseid ja naljakaid reklaame, mida on kohe lust vaadata, KUID mitte öösel kell 1, kui tahaks filmi lõppu juba näha, eksole?! :-D

 

 

Teine asi, millest kirjutada tahaks, on loto. Õigemini sellest diktorihäälest, kes neid võidunumbreid teatab. Kas olete märganud, et see naine hääldab neid numbreid kohe kuidagi eriti ebardlikult? "Vii-iiii-skümmänd vii-iiii-s... KORDAN Vii-iiii-skümmänd vii-iiii-s!" Järgmine kord, kui lotot mängite, siis kuulake. ;-) See diktsioon ja hääletoon on minu jaoks väga eemalepeletav, seetõttu vaatangi võidunumbreid lihtsalt netist.

 

Millised reklaamid teid häirivad ja millised meeldivad?