Kuidas meil läheb?

Aeg on vahepeal JÄLLE nii kiiresti läinud ja pean tunnistama fakti, et uuest nädalast olen kahe lapsega üksi, st Mario puhkus on läbi. Küll aga pean üksi "hakkama saama" VAID paar nädalat, sest õnneks on M-l veel kaks nädalat puhkust juuli keskel. Jumal tänatud!

Oleme mingi rütmi juba kätte saanud, kuid pean tõdema, et üsna raske on siiski. Mitte üldse beebi pärast - tema on väga chill-kutt - kuid just HL pärast, kelle ees on mul/meil väga suured süümepiinad. On ju selge, et väikese tita kõrvalt ei ole alati võimalust suurema lapsega nii palju tegeleda kui varem ja see võib lapses trotsi tekitada. HL-l on üldse olnud kuskil paar kuud selline enesekehtestamise periood, kus ta tahab näidata, et tal on ka oma arvamus ja paljud asjad peavad käima nii nagu TEMA ütleb, mitte nii nagu vanemad soovivad. Ja nüüd pisivenna sünniga seoses on ta hakanud minu ja Mario suhtes trotsi üles näitama. Tihtipeale küsib ta, et miks meil pole aega enam temaga mängida ja et "Emme ütleb alati, et ta ei saa tulla." (ehk siis, kui parajasti beebiga tegelen ja tal midagi vaja on ning ma palun tal oodata).

Loomulikult saame me aru, et tema jaoks on see suur elumuutus ja me püüame talle võimalikult palju tähelepanu pöörata. Nt praegu, kui Mario on puhkusel, veedab ta enamus oma aega HL-ga - nii et päris nii ka ei saa öelda, et me oma vanema lapse looduse rüppe oleks unustanud ja temaga üldse ei tegeleks. Aga jah, kurb on niimoodi, kui laps täiesti tõeseid asju küsib/ütleb ja sa pead seletama, et kahjuks tõesti ei saa emme/issi kohe reageerida. Ehk siis HL-l on nüüd lihtsalt VAJA iseseisvuda rohkem ja ise asjadega hakkama saada ning eks see ole igale lapsele keeruline.

HL armastab väga oma väikevenda ja käib teda kogu aeg musitamas, paitamas ja sülle palumas. Ta on vennakese üle rõõmus ja ma ei kirjuta seda lihtsalt suusoojaks, vaid me oleme mitmeid kordi sel teemal temaga rääkinud ja arutlenud. Jumal tänatud, et vähemalt hetkel (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole ta Henki vastu kuidagi negatiivne olnud ja teda nt näpistanud/löönud vms.

Pisike Henk Evan on väga mõnus ja rahulik kutt ning me oleme tohutult õnnelikud tema üle. Hetkel küll on tal suuremad gaasivalud, mis ei lase tal rahulikult olla, kuid püüame ta olemist võimalikult mugavaks teha. Ilmselt algasid tõsisemad gaasid D-vitamiinist, mida hakkasime andma, sest tema kaka ja olemine muutus pärast sellega alustamist. Kuigi D-vitamiin oli koos Gefilusega, kardan ikkagi, et see variant talle ei sobi (vähemalt praegu). Hetkel pole me D-vitamiini talle mõned päevad andnud ja tundub, et kaka muutub endiseks tagasi (vahepeal oli puhta vesine) ning püüame tema gaase leevendada ühe gaasirohuga (vaatame, kuidas see talle mõjub).

Mario on kogu oma puhkuse mulle toeks olnud ja ma olen talle selle eest nii tohutult tänulik. Mul on hea meel, et ta saab aru, et lapsed ei ole vaid naise "teema" ning kodused majapidamistööd ei tee end võluväel ise ära. Ta on ISA suure algustähega ning väga hea mees mulle. :)

Tahaksin blogida tihemini ja põhjalikumalt, aga tihtipeale jookseb aeg nii käest, et ei jõua kuidagi siia. Aga ma püüan vähemalt korra kuuski mingi kokkuvõtte teha. Ega see full-time-mommy-life pole kerge, eks? :D

Kirjutamiseni! Nautige neid väheseid päikesepaistelisi päevi, mis meile kingitud on. :)

Tere tulemast, pisike!

Sel ajal, kui üks imeline pisike inimene minu süles piima juua nohistab, saan kirja panna tema sünniloo.

 

Kõik algas meie jaoks juba 7. juuni õhtul, kui mul limakork eralduma hakkas. Teadsin kohe, et nüüd läheb asjaks, sest ka HL sünnitus algas mul limakorgi eraldumisega. Erilist paanikat ei tekkinud, pigem oli see ärevus. Käisin veel oma haiglakoti sisu kriitilise pilguga üle ning kobisin magama. Öösel ärkasin meeletu selja-kõhu-külje-ja-teab-mis-veel-valu peale ja mõtlesin, et see ei saa olla niisama. Tõmbasin endale Contractions'i rakenduse, millega mõõtsin valude vahet ja pikkust. Selle järgi käisid valud lainetena peal kord 5-minutilise, kord 10-minutilise vahega. Kuna need valud algasid kell kolm öösel ning kella 13-ks käis asi samas rütmis edasi, siis otsustasime ikkagi igaks juhuks haiglasse minna. Kuskil 13.30 olime haiglas. Veetsin ITK alumise korruse läbivaatustoas oma tund aega, et regulaarseid valude vahesid "kätte saada" (Mario arvas, et olen juba läbivaatustoas ära sünnitanud), kuid ega midagi regulaarsemaks ei läinud. Selleks hetkeks olin ma pea 12 tundi valutanud ja avatust oli vaid 4 cm. Klassika! mõtlesin mina, sest ka HL sünnitusel ei avanenud ma üldse "õpiku järgi" aka 1 cm tunnis. Siis pandi mulle avanemist soodustav tilk, mis sünnitust kiirendas. Igatahes, meid suunati Marioga sünnitustuppa ja lasti mul seal veel paar tunnikest valutada. Kuna mul aga veed polnud ära tulnud, avati need, et saaksin aktiivse sünnitusega peale hakata. Pärast vee avamist hakkas mul nii põrguvalus, et ma ei mäleta esimesest sünnitusest pooltki sellist valu. Ämmaemand pakkus valu leevendamiseks dušši, järi, hernepatja ja käpuliasendit, aga mulle ei sobinud neist ükski. Ma üürgasin valust nagu aurulaev ja üritasin igal võimalikul moel Mario külge klammerduda. Õnneks ma ta käsi päris katki ei närinud. :D Aga ma olin sellele lähedal.

 

Igatahes... kuna olin kodus juba nii kaua valutanud ja oma viimsegi energia kulutanud, siis konkreetsete presside ajal oli mul jõud raugenud. Ma lihtsalt ei jaksanud pressida. Ma sain mõistusega kõigest aru, mis ma tegema pean, aga mu keha lihtsalt keeldus koostööst. Selles suhtes olin endas pettunud, kuid ämmaka abiga (ta konkreetselt tõmbas lapse mu seest välja - või noh - aitas sellele suuresti kaasa, et ta välja saaks) sain ma hakkama. Seda kergendus- ja rõõmutunnet ei saa sõnadesse panna. See valu sai hetkega läbi ja ma lihtsalt tänasin jumalat, et lapsega on kõik korras ja et ma enam seda valu tundma ei pea. Veits isekas, ma tean. :D

 

8. juuni õhtul kell 19.28 pandi mulle rinnale 3810 g kaaluv ja 51 cm pikk beebipoiss, kes on lihtsalt nii ilmatuma armas, et ma ei või! Me armastame teda esimesest hetkest nii palju, et süda tahab lõhkeda. Hannaloore on suure õena väga hoolitsev ja küsib tihti venna kohta. Kõige armsam on siis, kui ta ütleb, et armastab vennat ja tahab talle suure kalli teha. :)

 

Praegu kosume ja oleme kõik koos kodus, sest õnneks on Mariol terve juunikuu vaba. Ma ei tea, mis ma ilma temata teeksin - ta on nii suureks abiks!

 

Saage tuttavaks: postituse peategelane Henk Evan Aedma, kelle lemmiktegevuseks on söömine ja magamine. Õnneks laseb ta ka emmel-issil natuke hinge tõmmata ja suurema õega tegeleda.

 

 

 

Kohtumiseni!

Ärevus kasvab

Hei-hei! Mõtlesin, et kirjutan väheke mõtteid enne peatset pudenemist üles, et hiljem oleks hea (ja naljakas) lugeda, kui jaburalt ma mõelda suudan.

 

Emotsioonid on laes ja närvid on läbi - võib vist kokkuvõtvalt öelda. :D Vahepeal on mul Mariost lausa kahju, et ta minusugusega koos peab elama. Ja kõiki mu tujusid taluma. Aga noh, mis teha, sellistena me üksteist valinud oleme. Jumal tänatud, et tema see rahulikum pool on. (Mario, kui sa seda kunagi loed, siis anna mulle andeks mu tujud!)

 

Igatahes, üks teema, mis mind juba üle kuu aja närvi on ajanud, on beebitarbed. :D Jah, just nii! Me nimelt tellisime ühest Saksamaa e-poest kõik suuremad (ja ka väiksemad) asjad korraga ära - vankri, turvahälli, turvahälli aluse, vanni, voodi, kandekoti, mängumati jm nipet-näpet. Peamised argumendid sealt poest tellimisel olid need, et oleme sealt ka varem tellinud ja kauba (minu mäletamist mööda) kiirelt kätte saanud, hinnad on soodsamad kui Eestis ja valik on teistsugune kui meil pakutav. Kõik ilus-kena, aga kui sa pead asju ootama üle kuu (!), kuigi tellimuse kinnituses lubati 9 päevaga kaup kohale toimetada, siis paneb natuke auru välja laskma küll. Ja lisaks häiris mind kohutavalt puudulik kommunikatsioon - kui ma ise poleks oma tellimuse kohta uurima hakanud, siis ei teaks ma siiani, et nt voodi, vanni ja turvahällile mõeldud adapterid, millega saab hälli vankriraamile kinnitada, saan ma alles ma-ei-tea-millal-kätte. Ilmselt alles siis, kui beebipoiss on sündinud.

Tegelikult olen ma praeguseks juba maha rahunenud, sest vanker ja häll on olemas, nii et me saame lapse koju sõidutada ja ka sobivate ilmade saabudes (sest no mis talveilm see praegu on, eks?) temaga küla vahel ringi rallida. Aga jah, emmede probleemid. :D Aa, aga kas ma seda mainisin, et meilt kasseeriti veel transpordi eest lisaks, sest väidetavalt olevat vann liiga suur. Ilmselt nad mõtlesid ikkagi voodit, aga no sakslased ja nende inglise keel, eks!? :D No maksime siis natuke juurde (kuigi sellise summa juures, mis meie sinna poodi jätsime, oleksid võinud nad meile vastu tulla, ja selle 20 eurot ise tasuda, aga no... jällegi... sakslased!)

 

Ärevaks teeb mind ka minu aina kasvav kaalunumber ja fakt, et varsti ma omal jõul küll voodis ringi ei pööra ega kuskilt istuvast asendist püsti ei saa. Aga no see ei takista mind HL-le rattale järele jooksmast ning teda lasteaeda viimast... ning loomulikult igatpidi teenindamast. Kuigi ma olen talle korduvalt seletanud, et emme ei saa, emmel on suur kõht või sa oled juba piisavalt suur tüdruk, et ise a) vetsus käia, b) enda järelt koristada, c) õuest tulles riideid seljast võtta, aga ta on lihtsalt nii mugav ja teab, et kui ta piisavalt abitut mängib, siis kõik aitavad. Aga see peab lõppema! Ja see ilmselt lõppebki siis, kui beebi on kodus, sest ma ei saa lihtsalt füüsiliselt kahes kohas korraga olla. Ning jah, ma tean, et mu omad vitsad siinkohal mind peksavad, aga no mis teha... Proovin!

 

Öösiti käin sada-miljon korda vetsus ja oigan, kui pean külge vahetama, sest no nii paganama ebamugav on selle suure õhupalliga manööverdada. :D Oeh, peaasi, et beebil kõik korras on! Vahepeal mul on selline tunne, et ta ägab mulle meelega ribidesse, et ma saaks aru, et kõik on hea eesmärgi nimel. Ja lisaks on see beebi mind säästnud kohutavast okserallist, mida vastupidiselt ei saa öelda tema eelkäija kohta. Nii et on lootust üks džentelmen majja juurde saada. :)

 

Vahepeal näen unenägusid ka. Ütleme nii, et erootilised unenäod on asendunud sünnitus-/haigla-unenägudega. Päris hea progress, jah? :D Väga mitte, kui ärkad poolhigisena ja saad aru, et kurat, nii palju vaeva, aga last ikka pole. :D

 

Mu sisetunne ütleb, et järgmise nädala jooksul hakkab midagi toimuma (ja kui ei hakka, siis ettevaatust, mu kaal plahvatab) ning mu (ootus)ärevus saab rahuldatud. Meie igatahes ootame sind, pisike pojake!

 

Uus postitus on ilmselt juba meie uue pereliikme kohta. ;)