Eile käisin lasteaias Hannaloore arenguvestlusel. Täitsa naljakas mõelda, et nii pisikese inimese puhul tuleb arenguvestlusel käia, aga tegelikult natuke süvenedes saad aru, et pole midagi naljakat. Sellises eas areneb laps päris hüppeliselt, eriti õppetegevusi tehes ja kollektiivis viibides.
Rääkisin Hannaloore õpetajatega üleüldiselt, kuidas HL sööb, mis tujuga ta lasteaeda tuleb, kas ta vahetab minuga õhtuti muljeid päeva kohta, kuidas ta ennast riietab, kuidas magab jne.
Kokkuvõttes võin öelda, et ma olen oma last alahinnanud. :D Ma mõtlen ikka, et no ta on ju alles 3aastane ning alles nii väike. Aga ta on nii paganama kaval ka, ja kasutab seda sellistes kohtades usinasti ära, kus ta saaks ise väga hästi hakkama. Nt riietumisel, söömisel, koristamisel.
Niisiis saingi juhise, et ma teda kodus olles vähem aitaks ning pigem suunaks ise tegema. Eks ta veidi naljakas ole jah, kui ema oma mõnglit, kes ise süüa oskab, lihtsalt lapse laiskuse tõttu ise toitma või riidesse panema peab. :D
Vestluse käigus saime kinnitust, et Hannaloore on paljudes tegevustes edasi arenenud. Nt kontuuride sees värvimine on tal ideaalselt selge, piiridest välja läheb väga harva, ka värvid valib "õigesti", st puutüved on ikka pruunid ja lehed rohelised. Samas meeldib talle pigem kontuure värvida ja etteantud pilte maalida, mitte ise joonistada. Ehk siis peaksin teda suunama ka ise loovam olema.
Numbrid on tal selged kümneni, kahekümneni lugedes takerdub kuskil 11-15 juures (aga seda on palju nõutud ka praegu, kümneni on juba väga hästi, temaealised peavad oskama kolmeni loendada). Värvid on selged, aga heledatel-tumedatel värvide juures võib eksida (a'la heleroheline läheb tumerohelisega segamini). Suurem-väiksem seos on selge, samas keskmist ei oska veel osutada.
Laulmine-salmide esitamine hakkab juba tulema. Eriti olen seda tähele pannud kodus, kui ta mängib omaette, siis ta laulab mingeid laule, mida ta on lasteaias laulnud. Muidugi ei meeldi talle "esineda" meie ees, siis ta hakkab kohe lollitama ja ütleb, et ei taha. Aga niimoodi "vaikselt" omaette leelotab küll. :D
Teemaks tuli ka see, et aeg-ajalt jääb Hannaloore mõttesse ja kaob n-ö oma maailma. Eriti nt toidulauas. Siis tuleb teda kõnetada ja tegutsema utsitada. Niisamuti on see ka tegelikult kodus. Et ta justkui jääb mõtlema ja vajab "tagasi kutsumist". Mine tea, mis suured plaanid tal siis mõttes on, et ta nii "ära kaob". :)
Lisaks on Hannaloore pigem selline (rühma)kaaslane, kes sujuvalt liitub mänguga, mitte ei alusta ise mängimist (vähemalt üldiselt on nii). Sama ka vestluse puhul täiskasvanutega. Kui talle küsimus esitada, siis vastab ilusti, aga (võõra) täiskasvanuga ise vestlema ei kipu. Nojah, kui palju ma isegi võõrastega vestlust alustama kipun... mitte väga vist. :D
Lahkusin lasteaiast hea tuju ja mõne naljaka loo võrra rikkamana, mida õpetaja mulle HL kohta rääkis (puudutades siis tema naljakaid ütlemisi/vastuseid küsimustele) ning mänge, mida ta kõige enam rühmas mängib.
Nt vastas preili küsimusele "Miks need majad erinevad on?" nii: "Aga mõned asjad peavadki erinevad olema."
Vaat siis - selline sügavasisuline vastus siia neljapäeva. :D Erinevuste terviseks!
