Võtame aasta kokku!

Märkamatult ongi kätte jõudnud 2017. aasta lõpp! Passisin siin ennist tükk aega tuima näoga arvutiekraani, sest ei osanud nagu kuskilt otsast alustada.

2017. aasta on olnud täis erinevaid emotsioone. Kõige eredamad ja positiivsemad neist on seotud meie pesamuna - rõõmupall Henk Evani - sünniga. Sellele järgnevad kõik emotsioonid seoses meie teise beebi - ettevõtte - sünniga. Kolmandad emotsioonid ja takistused seisnevad töö- ja koduse elu vahel tasakaalu leidmises - kas seda on üldse võimalik edukalt siduda ilma et üks neist vaeslapse rolli ei satuks?

Võin ausalt öelda, et olen väga emotsionaalne inimene ja tunded võivad minutite jooksul mitmeid kordi vahetuda. Vaene Mario, eks?! :D Tänu jumalale on tema minu olemusega leppinud ning on minu suurim kalju. Ma ei eita, et teinekord viivad tema lennukad ideed mind endast välja, sest need käsivad mul oma mugavustsoonist välja tulla ning kõik, millega harjunud olen, seljataha jätta. Nii ka meie otsus (mis, khkm, oli alguses ikka pigem Mario pikalt läbi mõeldud-kaalutud otsus) ettevõtluses kätt proovida, ei tulnud minu jaoks kergelt. Sest ma kipun liialt analüüsima, üle mõtlema, pabistama... Mario on pigem go with the flow tüüpi mees. Mina aga armastan kindlust, stabiilsust, fakti, et ma tean, mis mind ees ootab. Igav? Minu jaoks normaalne. Vaat selle ettevõtlusega seoses ongi minu viimase poole aasta emotsioonid-mõtted kõige enam seotud. Sest ma ühest küljest nii tahan end proovile panna ja midagi uut proovida, aga samas kardan läbi kukkumist. Selle peale ütleb Mario, et see on kõigest raha ja jänesed šampust ei joo! :) Jah, õige!

Hannaloore on meie vana hea tulesäde, kes on nutikas, terav ja mõnus vestluskaaslane ning totaalne humorist. :D Temaga on vahva! Aga mõnikord ka raske. Ta on hetkel 100% eelteismeline. :D Hea, et meil kodus lükanduksed on, sest uste paugutamisest oleks need juba ammu eest ära lennanud. :D Eks iseloomu peabki olema, et tulevikus teiste lükata-tõmmata ei oleks, aga no teinekord hoian endal peast kinni ja mõtlen, et miks? :D

Henk on nii armas nunnupall et ma ei või noh! :D Ma armastan seda, kuidas ta oma suurte silmadega mulle otsa vaatab, hetkeks mõttesse vajub, ja siis elu kõige suurema naeratuse suule manab. See on nii südant soojendav, kui maailmas on keegi, kelle jaoks sa oled kogu maailm!
Hetkel on tal algamas mingi emme-periood. Astun korra toast välja, juba on suunurgad allpool ja emme järele nutt hakkab pihta. Armas, aga vahel sooviks vetsus ka käia. Üksi. :D
Füsioteraapiaga on selleks aastaks kõik ja edaspidi ravi mõttes seal käima ei pea. Ehk lähme alles siis näitama, kui Henk juba käia oskab.

Kui ma mõtlen tagasi ühele eelmise aasta postitusele, kus ma tõin välja põhimõtted, mille järgi uuel aastal elada, siis võib öelda, et kolm neist võtan uude aastasse hea meelega kaasa:

➤ vanad asjad taaskasutusse, müüki või prügimäele! 

➤ veedame vähem aega nutiseadmetes - nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik! Elu ei saa läbi, kui kogu aeg online pole.

➤ tunneme lihtsalt rõõmu elust, lastest, oma kodust - see ongi ju elu mõte.

Pikemat kokkuvõtet ma teha ei suuda, sest esiteks ei ole mul nii hea mälu, et pikema perioodi vältel tehtud toimetamisi mäletada (jah, vanus on teinud oma töö!) ning teiseks, kes neid ikka lugeda viitsib. :D Elada püüan oma lemmikütluse järgi, mis pärineb Ita Everilt: Ära vihasta, ainult vaata ja imesta! :)

Head vana lõppu ja vägevat (edukat) uut!

Kirjutamistuhin

... tuli peale vist. :) Olen seda blogi ikka aeg-ajalt kurvalt vaadanud ja ohanud, et miks mul ühtki postituse mõtet pähe ei tule, aga nii vist on, kui blogi pole su sissetulekuallikas, "kohustus", mingi asi, mida peaksid/oled "sunnitud" tegema; vaid kirjutad seda pere ja laste kõrvalt, siis kui aega on. Oeh, ma ei oska enam oma mõtteid normaalseteks lauseteks ka formuleerida. :D Laste kõrvalt on mul totaalne #mombrain (üllatus-üllatus, eks?) ehk siis multitask'ides tulevad kõik mõtted pähe nagu välk selgest taevast ja ühekorraga (!), siis segunevad üheks kaoseks a'la "kuhu poole joosta?" ning siis kaovad kuskile musta auku a'la "kas ma pidin midagi tegema?" või "kus ma pooleli jäin?". :D

Igatahes ma tahtsin jagada seda, et viimase kuuga on Henk kuidagi eriti tubli ja hakkaja olnud, ning on nii palju uusi asju ära õppinud. Eile sai ta 5-kuuseks ja tähistasime ka pisikese koogiga. Tuleme nüüd oskuste juurde tagasi. Kuigi koogisöömine on ka üks väga hea oskus, aga ma ei räägi siin täiskasvanutest, eks? :D
Igatahes mulle tundub, et Henk on endale pähe võtnud, et ta tahaks lähiajal käputama hakata. Ajab ennast aga neljakäpukile ja õõtsutab edasi-tagasi. Täna füsios igatahes pani juhendaja Henk Evani juba täitsa käputamise liigutusi tegema (toetas kõhu alt ja lükkas jalgu-käsi vastavalt). Päris naljakas oli vaadata, kuidas nii pisike (tegelikult pole ju pisike!) beebi käputab. Nagu suur inimene! If that makes sense.

Lisaks pöörleb ja keerleb ta kõhuli pannes ikka meeletult ringi. Teda peab kogu aeg jälgima, et kuskilt alla ei põrutaks. Süljevool on ka pidev, sest juba kaks kikut tahavad välja saada (eile oli alles üks, täna juba kaks). No ühesõnaga üks suureks kasvamine käib siin! Ja mul on nii hea meel, et käib, samas ei taha, et ta nii kiiresti kasvaks! Nad saavad liiga kiiresti suureks!
Nagu mu teine ihuvili siin. Käitub nagu eelteismeline! Mitte miski ei sobi. Ja kõik peab käima nii nagu tema tahab. Kergelt ekraanisõltlane on ka (kuigi selle asja oleme nüüdseks kontrolli alla saanud). Käib ja targutab ringi. Kuigi enamus kordi ta paneb selliseid pärleid, et hoia ja keela. Lapsesuu (mis ei pidavat valetama). :)
Homme on lasteaias isadepäevakontsert. Olen kaks õhtut "liiga vara" järele läinud ja juba saanud kaks eelkontserti. Väga vahva on tegelikult, kui pühendunult õpetajad neid väikeseid inimesi õpetavad ja juhendavad. Respekt ma ütlen!

Ja Aasta Ema nagu ma olen, siis mul tuli alles hetk tagasi meelde, et täna joostakse marti. Hannaloore teatas, et üks tema sõbrannadest olevat lubanud meie juurde marti jooksma tulla. Nojah, mis te arvate, kas mul on kapis kommi? :D Ja lisaks sellele taarun ma kodus ringi sall ümber selja seotud, sest tõmbasin hommikul oma selja ära. Mario juba tögas mind, et noh, kas vanus hakkab sinna Jeesuse 33 juurde jõudma? Et tema olevat sellel eluaastal kõige haigem olnud. :D No, kallis mees, mul veel natuke aega sinnani, aga I get the point!

Ja viimaks siia ikka üks kohustuslik mul-ei-vea-tehnikaga-fakt. Nimelt miks mul ei ole viimaste postistuste juures enam pilte olnud? Sest mu k*radi telefon laadis pärast viimast süsteemiuuendust endale mingi bug'i, mistõttu ei tunne mu arvuti enam mu telefoni ära. Ja mitte et mul vahvaid pilte poleks - neid on mul on kuhjaga! Ah, mis seal ikka - elame rõõmsalt edasi! :)

Väike update

Mulle jäi silma huvitav kokkulangevus: Hannaloore ja Henk Evan on mõlemad 4-kuusena 7,3 kg ja 62,5 cm pikad. Naljakas kokkulangevus minu meelest. Just võrdlesin nende kasvukõveraid ja vaatasin, et H. E. on pigem kaalu kogunud ja pikkus on "ühe koha peal" olnud, kui HL on samal ajal korraga sujuvalt nii pikkust kui ka kaalu kogunud.

Igatahes märkamatult on jälle kuu (või isegi enam) möödas ja ma polegi midagi siia kirjutanud. Isegi H. E. minisünnipäevi pole kajastanud. Vahepeal oleme tegelenud oma ettevõttega (lehe võid leida siit) ja igapäevatoimetustega - nii see aeg libisebki kiiresti käes.

Henk Evaniga käime ikka füsioterapeudi juures võimlemas ja poiss on väga tubli! Õppis 1 päev pärast 4-kuuseks saamist ka kõhuli keeramise ära. :) Nii tore! Nüüd peab kullipilguga jälgima, et kuskile teda üksi ei jätaks - muidu keerutab veel alla.

Hannaloore käib "meie graafiku" järgi lasteaias - s.t põhiliselt nendel päevadel, kui tal on mõni trenn (käib üldkehalises ettevalmistuses ja tantsutrennis) või väljastpoolt lasteaeda mõni tegevus (etendus, spordipäev vms).

Mario on meie pere ainuke tubli ja käib füüsiliselt ainsana tööl (ei, te ei pea muretsema - ma ei arva, et mina ei ole tubli, lihtsalt ma tean, kui väsitav LISAKS tööle on see igapäevane sõitmine). Ta rabeleb palju ja mul on temast tihtipeale nii kahju - mees ei saa isegi välja puhata ilma et keegi midagi ei nõuaks. :/ Aga mis teha, selline on (pere)elu!

Mina üritan nädala sees meie lapsi kasvatada ja vaadata, et kõik enam-vähem jonksus oleks. Tegelikult on kõik väga hästi, Henk magab ilusti ja kui välja arvata kasvuga kaasnevad Hannaloore jonnihood, siis lausa superhästi, aga mõni õhtu ma olen siiski nii lühikese süütenööriga, et ma lihtsalt vajun kurnatusest kokku ja tahaks kõrvatroppe. Õnneks füüsiliselt pole veel kokku kukkunud, aga noh, saate aru küll... :D

Aga no worries, seniks kuni käed-jalad küljes on, saame hakkama!

Nõme on see, et mu telefonilaadija on otsustanud mingi vimpka visata ja selle tõttu ei tunne arvuti mu telefoni ära. Lisaks muidu siia ka mõne pildi, aga no mis sa teed, kui mõistus endal ei võta, kuidas see probleem ära lahendada. Eks ma vaatan, ehk leian mõne hea õpetuse, mis mulle selgeks teeks, kuidas ma taas oma telefoni korrektselt laadida saan. Igatahes - olge terved ja mõnusad!

Järgmise kirjutamiseni!

Füsioterapeudi juures

Teise kuu arstivisiidil tundis meie perearst muret selle pärast, et Henk hoiab vasakule poole pead viltu ning vasak pool on rohkem toonuses kui parem pool ning suunas meid igaks juhuks füsioterapeudi konsultatsioonile.

Kuna Lastepolikliinikusse saime spetsialisti juurde aja alles pooleteise kuu pärast, siis panime aja ka erafüsioterapeudi juurde. Oleme nüüdseks seal mõned korrad käinud ja füsioterapeudi sõnutsi on Henk Evani lihased tugevamaks muutunud ja toonust on vasakul küljel vähem. Muidugi tuleb arvestada, et nii pisikesele on diagnooside panemine natuke ennatlik, sest väikesed pole veel luudest-lihastest n-ö lahti läinud. Muidugi on hea, et perearst muret tunneb ja kõik ilusti üle vaatab, et hiljem ei oleks kahetsust ja näpuga näitamist; aga sain aru, et tegelikult on kahe-/kolmekuused veel natuke pisikesed. No see selleks.

Eile saime lõpuks ka riiklikus kontrollis ära käidud ja sealne spetsialist ütles, et tema mingit asümmeetrilisust ja toonust ei näe ning ütles, et ravi pole vajalik. Kui soovime, võime loomulikult võimlemistes/ujumas edasi käia, sest liikumine on alati kasulik, aga see on meie valik ning pole kohustuslik (seda enam, et meil siin lähedal mingit ravivõimalust/profülaktilist tegevust ei pakuta - selleks peame alati Tallinnasse sõitma).

Suur kivi langes mu õlgadelt ja mure kadus südamelt, et kokkuvõttes midagi hullu ei ole. Praegu käime erakliinikus võimlemas edasi ning ma loodan, et meil sel sügishooajal avatakse ka beebivõimlemine siin lähedal Kohilas. See oleks igatahes asukoha mõttes ideaalne ning meile mõlemale Henk Evaniga kasulik - tema saab lihaseid tugevdada ja mina kodust välja.

 

Hoidke meile pöialt ning olge terved!

Esimene vs teine laps

Pisike Henk tudub nii armsalt mu kõhul kotis, nii et kasutan võimalust ja trükin ruttu internetiavarustesse teema, mida olen endamisi peas mõlgutanud.

Nimelt esimese ja teise lapse erinevused/sarnasused.

Hannaloore beebiaeg oli praeguse ajaga võrreldes (ja tagantjärele mõeldes) keerulisem. Ilmselt mängis rolli ka see, et me olime Marioga ju alles esimest korda vanemateks saanud ja iga väikseimgi beebipiiks või n-ö kõrvalekalle raamatutarkusest ajas (vähemalt mind) ärevaks ja närvi. Et no mida nüüd teha ja miks ta nutab... Aga nüüd, kui möödunud on 4,5 aastat, oleme ilmselt Marioga niivõrd karastunud, et võtame asju üsna rahulikult. Vähemalt mulle tundub nii. :D

No näiteks sellised erinevused tulevad kohe meelde:

 

Hannalooret kussutasime sünnist saati ööunne... ja tema ööuni algas heal juhul kell 2, 3 või rekordaegadel kell 4 hommikul! Me kussutasime teda süles, kõndisime mööda tube, hüpitasime hüppepallil, õõtsutasime ennast igas võimalikus asendis... ja nii kui natukene seisatasime, et korrakski pepu diivanile panna, oli üks suur surmakisa lahti! Kohutav mõelda, milline unevõlg sellest ajast meid mõlemat kimbutanud on. Vahelepõikena olgu öeldud, et Mario käis isegi perearsti juures eelmisel kuul, sest teda pani see pidev väsinud-olek juba muretsema. Sai diagnoosiks tugeva D- ja B-vitamiini puuduse ning üleüldise kurnatuse. Nii et jah, ei saa öelda, et see magamatus poleks tervisele mingeid jälgi jätnud.

Henk jääb (vähemalt praegu) magama õhtuti u 21-21.30 vahemikus ja magab paari öise piimapausiga hommikuni (kuskil 7.30 on hiljemalt üleval). Meile see graafik sobib.

Teiseks pidin ma Hannalooret öösiti ikka päris tihti imetama. Ma ei mõtle siin all loomulikke kasvuspurte, mille jooksul beebi piima juurde tellib, vaid seda, et Hannaloore oligi mõni öö mul kogu aeg rinnal. Ja see oli nii meeletult kurnav! Tagantjärele mõeldes võin ju tõmmata siin paralleele ja öelda, et ehk ta ei saanud minu piimast piisavalt toitaineid (sest meil oli ju pikalt probleeme liiga madala hemoglobiini ja üleüldise rauanäiduga), kuid kõik analüüsid, mis mulle tehti, olid korras. Nii et mine tea - ehk meie imetamisduo ei olnud nii sünkroonis kui oleks pidanud olema.
Hetkel sööb Henk öösiti umbes kaks korda.

Kolmandaks: HL-le meeldis küll vesi ja vannitamine, kuid ta röökis pärast vannitamist nii meeletult, et mul kadus vahepeal igasugune isu selle protseduuri vastu. Röökis, sest kõht läks ju jälle tühjaks ja mis mõttes sa ei anna mulle KOHE piima, kui ma ühe vääksu teen.

Henk võib ka teinekord protestida, kui tal külm on, aga nüüd suuremaks kasvades on ta pärast vannitamist ja riietumisel väga chill.

Neljandaks vihkas ta kõhukotti. Tegelikult saime seda üsna vähe katsetada ja ta oli umbes 3-kuune, kui alustasime, nii et asi võis olla ka selles, et ma liiga vähe teda harjutasin, aga praegu võib öelda, et Henk ei protesteeri nii palju kõhukoti vastu kui seda tema suurem õde tema eas varem tegi. Olen selle üle ütlemata tänulik, sest nii palju koduseid tegemisi on saanud selle abil tehtud, samuti olen Henki kandnud ka väljas väga palju selles kotis.

Viiendaks ei armastanud Hannaloore oma voodis magamist. Alles siis, kui ta oli u 2,5-aastane, hakkas ta terveid öid oma voodis magama. Muidu magas ta pidevalt meie vahel. Meritähe asendis. :D Mul ei olnud alguses ju selle vastu loomulikult midagi, kui ta beebina meie voodis magas, sest see oli meile mõlemale mugav (eriti, kui ta terve öö rinna otsas tahtis olla), aga mida aeg edasi, seda rohkem see meid häiris, sest me ei saanud ise normaalselt välja puhata.

Henk magab suurema osa öödest ikkagi oma voodis. Püüan ta sinna tõsta alati pärast söötmist. Meil on endal mugavam, kui me ei pea muretsema, et võime talle peale keerata ning saame vabalt laiutada.

Kuuendaks ei tunnistanud preili lutti. Tegelikult olin ma sellega alguses rahul, sest no mida ma sunnin teda seda imema, kui ta ei soovi, aga praegu mõtlen, et lutt oleks meie elu natuke lihtsustanud küll. Just seda magamajäämise osa, mis on HL puhul meil kogu aeg murekoht olnud. Aga kes seda teab. Praegu võin vaid öelda, et ilmselt suuresti tänu lutile jääb Henk üsna valutult magama. Teinekord ka päris ise. Iseasi, kuidas me teda lutist võõrutame. Kahtlesin küll algul, et kas nii pisikesele annan lutti, aga tema gaasivalud olid päris õudsed ja lutt aitas nendest üle olla, nii et ma ei stressa enam selle pärast.

 

Ühe väga hea sarnasusena võin aga välja tuua selle, et mõlemad lapsed (Henk on küll veel pisike, aga siiski...) kannatavad päris hästi autosõite. Ja jumal tänatud, sest me sõidame ikka väga palju autoga. Nii argipäevadel kui ka nt lihtsalt suvistel autotrippidel. Hannaloorega oleme käinud autoga ära nii Saksamaal kui ka eelmisel aastal Poolas. Pidasime vastu!

Henki puhul on vaid see miinus, et kui tuduaeg hakkab liginema ja lutt suust välja kukub, siis tuleb autoga üks peatus teha, et talle lutt suhu aidata (kui üksi olen), aga kui oleme kogu perega, siis istun ma niikuinii laste vahel tagaistmel, ja probleeme pole.

Vaat sellised mõtted. Kõige rohkem huvitab mind aga see, kuivõrd erinevad või sarnased õde-vend lisatoidu suhtes tulevad. HL ju ei söönud kuni 1 a 1 k-ni mitte midagi peale rinnapiima. Mulle aga tundub, et Henk on lisatoidu suhtes natuke huvitunum. Eks näis. :)


Saaremaal

Enne, kui vahetud emotsioonid meelest lähevad, panen kirja lühikese loo meie Saaremaa reisi kohta.

 

Niisiis nagu viimasest postitusest lugeda saite, olime vaevalt oma asjad eelmisest tripist lahti pakkida saanud, kui juba pakkisime kotte Saaremaa jaoks. Läksime külla Mario onule (muide, Mariol on lausa 3 onu Saaremaal).

 

Ilmad olid nii ja naa. Saaremaalt ei puudunud saarele iseloomulik kange tuul, aga õnneks see meid päris ära ei viinud. Teisipäeva ööks lubati Baltimaade suurimat tormi just Saaremaale, aga õnneks läks see Lätti, nii et saime ilusti kolmapäeval ikka "kodumandrile" tagasi. :D

 

Igatahes ostsime Muhust seda head seemneleiba, mida vast igaüks, kes Liivalt läbi on sõitnud, teab. Seiklesime Karujärve juures, käisime forellikasvatuses lastele kalu näitamas, põikasime Kipi-Koovi loomaaiast (taaskord) läbi ning sõime kosutava eine Lümanda Söögimajas.

 

Kuulab muinasjutte ja raadiot vaheldumisi.

Lapsed küll merre ujuma ei läinud, kuid see-eest oli neil luksuslik bassein olemas. :D

Arbuus maitses hästi.

HL koos tädipojaga

Tõllul

Üritasime Karujärve ääres perepilti teha... HL ei teinud koostööd, Roni huvitasid kivid rohkem. :D

 

 

Sel suvel saime veelkord kinnitust sellele, et meile meeldib lastega koos seigelda ja õnneks ei tee nad seda meile ka kuidagi raskeks! Järgmise korrani!

Meie suveseiklused

Mõtlesin, et ma pole ammu kirjutanud lihtsalt kohtadest, kus käinud oleme ja mida seal teinud-näinud oleme. Käime ja teeme ju tegelikult kogu aeg midagi, aga alati ei jõua kirjutama ning hiljem mõtlen, et ah, polegi ju midagi nii põnevat, mida peaks jagama. Aga tegelikult on hiljem nii hea meenutada. Ja kuna see suvi on niikuinii erilisem, sest oleme nüüd neljakesi, siis võtan end kätte.

Kuna selle aasta suvi on nagu ta on - ühel hetkel sügisene ja teisel suvine - ei tea iial, kuidas ilmataat algaval päeval meid kostitab. Sellepärast tuleb ilusa ilma korral kiiresti reageerida ja kasutada võimalust ilma talvevarustuseta väljas olemiseks. Just seda kena ilma läksime 15. juulil "ära kasutama" Vembu-Tembumaale.

Me polnud varem seal kunagi käinud ja mina olin tuttavatelt kuulnud kommentaare stiilis, et suurtel pole seal midagi teha ja paik vajaks remonti. Kui aga alale sisse saime, siis üllatas mind väga positiivselt kogu pargi suurus ja see, seal oli väga palju grillimis- ja istumiskohti, eraldi ema ja lapse tuba (lausa pisike maja), ning lihtsalt palju õhku. Mulle meeldis, et igaüks leiab seal vastavalt soovile päris oma nurgakese ja saab mõnusalt kvaliteetaega koos sõbraga nautida. Jah, võiks ju öelda, et koht vajaks kõpitsemist, aga mind ei häirinud seal miski. Võibolla ma pole lihtsalt nii valiv ja peps.

Igatahes oli meil seal väga tore perepäev. Hannaloore sai möllata ja Henk magas pea kogu aja maha. Isegi meie Marioga saime atraktsioonidel käia - meenutasime nooruspõlve. 😀

 

 

Kuna Mario puhkus lükkus nelja päeva võrra algsest plaanitud päevast edasi, siis oli ta lõpuks koju jäädes ja hinge tõmmates veendunud, et peame kohe minema sooja ilma püüdma. Niisiis seadsime 21. juulil sammud Lottemaale. Ilmaga meil vedas! Terve päev oli lihtsalt i-me-li-ne! Me polnud varem Lottemaad külastanud ja jäime teemapargiga igati rahule. Eriti toredaks muutis päeva see, et saime selle veeta koos oma heade sõpradega. Ka HL-l vedas, sest heade sõpradega "kaasnes" ka tema bestikas E. :) Ei pea vist mainima, et õhtu lõppedes vajusid meie pere kõik liikmed kibekiiresti ööunne.

 

Lottemaal on kõik nii hästi läbi mõeldud ja eriti meeldisid mulle need majad jm raamatust teada-tuntud detailid. Mina nendega muidugi nii hästi kursis ei ole, kui lapsed, aga selle vea aitasid HL ja E kiiresti parandada. Minu meelest peab Lottemaal kindlasti lausa kaks päeva järjest käima, sest ühe päevaga ei jõua kõiki neid huvitavaid kohti ja tegevusi läbi seedida. Praegu oli ka meie päev väga intensiivne. Aga me ei kurda! :)

 

 

 

22. juulil käisime Pärnus Rõõmsate Laste festivalil. Jällegi üks imetore päev! Ilm oli super, seltskond oli super (samad, kes Lottemaal) ning jätsid ja karastusjoogid mekkisid imehästi. Mulle meeldis Taukari kontsert, Eesti Disaini ala ja fakt, et mu lapsed oskasid hästi käituda. :D Henk magas kogu päeva põhimõtteliselt maha ja HL oli ka enam-vähem käitumisega (hoolimata sellest, et ta oli tegelikult megaväsinud).

 

 

 

23. juulil vedelesime Pärnu rannas. Kahjuks oli ilm natuke jahedavõitu, kraade küll näitas u 21-22, kuid tuul oli megakülm. Natuke pikutasime ja siis otsustasime, et laseme seltskonna väiksematel tegelastel natuke tivolis lõbutseda. Lastel oli lõbu laialt! :)

 

Pärnu-tripi ajal peatusime Lepanina Hotelli kämpingus. Mina polnud sealkandis kunagi käinud ja ei osanud aimatagi, et selline uhke kompleks keset metsa mere ääres on. Igati ilus kant. Lisan ka mõned pildid meie kämpast ja sealsest ümbrusest.

 

27. juulil võtsime suuna minu vanaema maakoju Väinjärvele. Kuna eelmisel suvel jäi see suveseiklus ette võtmata vanaema lahkumise tõttu, siis mõtlesime, et sel suvel oleks aeg üheskoos perena seda teha. Neljapäeval sõitsime küll alguses Vudilasse Hannalooret lõbustama, kuid ööunne läksime juba Väinakal.
Vudila on oma olemuselt nagu Vembu-Tembumaa, kuid minu meelest natuke kompaktsem. Veetsime igati toreda päeva ja jäime sealsete seiklustega väga rahule. Meid ei heidutanud kuidagi ka veidi pilvisem ilm ja vihm!
Reedel olime Väinjärve järve ääres ning püüdsime päevitada. Just nimelt püüdsime, sest tol päeval oli nii meeletult kõva tuul, et mul oli selline tunne, et lendame koos sellega tuldud teed tagasi. Õnneks mitte. :D

Laupäeval käisime Väinjärve 51. veepeol, kus sel korral esinesid mitmed nimekad artistid alustades perekond Vaheritest lõpetades Liis Lemsalu ja 2 Quick Startiga. Hannaloore oli megatubli ja võttis osa 750-meetrisest lastejooksust. Mõtlete küll, et mis see siis ära ei ole, aga tegemist oli päris pika võõra distantsiga ning meie jaoks oli ainuüksi see väga suur asi, et ta oli nõus starti minema. Lisaboonus oli raja läbimine ja finišisse jõudmine. Way to go girl!

Siin ka mõned pildid.

Enne veel, kui oleme kõik oma reisidest räsitud kodinad lahti jõudnud pakkida, peame need veelkord kokku panema, sest juba homme stardime Saaremaale Mario onule külla. :) Aga ma olen tõeline pakkimise-ekspert juba, kuigi asjade koguste arvestamist pean veel õppima. :D Elagu autotripid!

Järmine postitus juba augustis!