Haigustejada

Oeh issand, kui väsinud ma olen kogu sellest pikast haigusteperioodist. Iseenesest ei ole HL selline laps, kes oleks tihti haige, aga kui on, siis üsna tõsiselt. Me pole (ilmselt) veel veebruarikuisest gripilainest veel kosunudki, kui juba jälle vaevleme külmetushaiguse käes. Minul algas kõik pühapäeva õhtul (19.03), kui tundsin, et no nii, nohu hakkab! Lihtsalt voodi peal istudes sain aru, et laksaki! jälle on see õudus käes. Nina voolas ja voolas ja pea oli hetkega paks. Lisaks tundsin öösel, et kurk on kuidagi kähe ja valus - õnneks see pole praeguseks hullemaks läinud. Lisandus muidugi köha.

Hannaloorel algas aga haigus vastupidi: alguses köhatas, lõpuks juba täitsa köhis sellise paukuva häälega, et mul tekkis hirm. Praeguseks voolab tal tatti niimoodi, et tal pole vist kogu oma eluaja jooksul ka nii tugevat nohu olnud. Tal on pidevast nuuskamisest muidugi ninaalune puhta lõhki ja punane - ja laseks ta siis mingit salvi või kreemi nina alla määrida - kus sa sellega, läbi häda ja kisa käib kõik! Täna varahommikul (24.03) kella 5:30 paiku hoidis ta vasakut (?) kõrva kinni ja kurtis, et kõrv valutab. Andsime talle valuvaigistit ja tundus, et valu/ebamugavus läks üle. Igatahes, kui me kodus lahkusime, siis oli ta väga rõõmsameelne ja kallistas-musitas mind. Loodan, et asi kõrvadesse ei löö, sest tal on niigi kõrvad nii hellad.

Tuleksid need soojad ilmad ja kevad juba kiiremini! Me ei jaksa enam tatistada ja köhida. Viimasest haigusest saati veel ribid köhimisest valusad! Ja mida väike nöpsik kõhus veel tundma peab - kogu aeg muudkui rapu kaasa ema köhimisele-nuuskamisele. :-/

Mis siis veel uudist? Ega vist polegi midagi erilist - kulgeme oma kodu-töö-rütmis ja praegu üritame lihtsalt selle haiguse keskel ellu jääda. Ootan, et saaksin HL-le väheke lihtsamaid lasteaiapäevi või lihtsalt vabu päevi pakkuda vahelduseks nendele maraton-aastatele, mis tal olnud on, kus ta kurbade silmadega palub, et emme talle varem lasteaeda järele läheks. See on see südamevalu, mida vanemad peavad tundma ja mis üks hullematest tunnetest on.

Aga me ei anna alla - saame varsti terveks, ajame seljad sirgu ja tervitame rõõmsal meelel kevadet!

Hambaarsti juures

Täna käisime HL-ga teist korda hambaarsti juures. Eelmisel aastal esimest korda käisime n-ö tutvumas kogu selle hambaarsti-teemaga. Aga kuna HL oli ju aasta noorem ja ka veidi häbelikum, siis ei jäänud kogu sellest külastusest väga positiivset muljet. Oma rolli mängis ka arst, kelle juures käisime. Ta oli kuidagi järsk ja kärsitu. Me olime reaalselt vist 3-4 minutit seal kabinetis. Alguses, kui uks lahti tehti, ehmatas HL natuke ära ja vajas minupoolset veenmist, et kõik on korras ja lähme koos sisse.

Kui lõpuks HL tooli sai, vaatas arst suu peegliga üle ning paotas moka osast: "Huulekida võiks jälgida, et esihammaste vahe liiga suureks ei läheks. Kõik. Head päeva!" Nojah. Head päeva! Ei mingit seletamist ega sõbralikku suhtlust lapsega.

Tänane visiit oli heas mõttes tase kõrgem. Esiteks arst oli noorem ja nagu ma tema kohta kodulehelt lugesin, siis spetsialiseerunud lastele. Ta oli rahulik, sõbraliku kõneviisi ja tooniga, seletas kõik ilusti lapsele lahti, a'la "Nüüd vaatan peegliga, nüüd puhun natuke õhku, nüüd võtame väikese tolmuimeja moodi asja." HL läks ilusti tooli peale, prillide ettepanemise peale kihistas vaikselt naerda ja tegi suu suurelt lahti. Vahepeal, kui arst hamba kallal nokitses, kihistas HL mitu korda - ma ei tea, kas tal oli reaalselt kõdi või valus, aga igatahes ta lasi ühe pisikese augukese ära parandada.

Saime arstilt kiita, õigemini HL sai, et ta nii vapper oli. Ta ju aastakese võrra vanem ka juba - eks see mängis ka vapruses rolli. Talle anti hambateemaline värviraamat kingituseks ja kutsuti 3-4 kuu pärast uuesti tagasi. Üks pisike auguke hakkab vist ära eksima - siis saamegi pilgu peale heita, kuidas hambal läheb - kas vajab parandust või mitte. Igatahes ka toitumise peame üle vaatama: soolane käib koos magusaga, näksimist vältida! Eks sellest need kaariesed ja augud tulevadki. Endalegi hea meelde tuletada.

Olge terved! :)

Ära paisu nii kiiresti!

Pärast eilset ä-e visiiti oli mul küll selline tunne, et ma-pean-ennast-kiiremas-korras-käsile-võtma! Nimelt olen ma viimase kahe kuuga paisunud 8,5 kilo! Seda on liiga palju, sest soovituslik kaalutõus nädalas on u 500 g, mitte 1,125 kg nagu minul. :-/ Böö! 

Igatahes soovitas ä-e pärast kella 18 õhtul enam mitte tarbida nisutooteid, puuvilju (palju glükoosi!) ja juua mahlasid (suhkrud!) - seega, kui soovin midagi õhtuti süüa, pean vaatama juurikate ja vee poole. Mis iseenesest pole paha soovitus, sest trenni ma hetkel ei tee (ei teinud ka vahetult enne rasedaks jäämist) ning ma usun, et selline kergem toit teeb ka üleüldise enesetunde paremaks.

Hirmuga mõtlen, et kui ma end käsile ei võta, siis ägan pärast sünnitust oma ülekilode all ja nean neid saiakesi ja mahlasid, mida tarbinud olen. Nii et - ärge mulle palun mingitest vastlakuklitest, küpsistest, koogikestest, magusatest jookidest jms midagi rääkige! Ei, tänan! :-D

Üldiselt võin ma enda kiituseks öelda, et ma tarbin päeva jooksul päris palju vedelikke (vett peamiselt) ja arvan, et see aitab kaasa ka kergemale "venimisele" :-D (muudab naha elastsemaks) ning aitab ehk organismil sellest "eriolukorrast" paremini taastuda.

Muidu on enesetunne väga hea, v.a viimased paar päeva, kui mind kiusasid meeletud kõrvetised - ma ei suutnud kahjuks jälile jõuda, mis neid põhjustasid, aga ma olen õnnelik, et need mind praeguseks rahule on jätnud. Lisaks saan ma nüüd ka paremini magada (võrreldes nt kuutaguse ajaga). Ei tea kas asi oleks iseenesest ka lahenenud või olen ma lihtsalt rohkem õhtuti väsinud, aga isegi M. traktor-norskamine ei häiri mind nii palju kui varem. :-D Progress!

Hüppan nüüd täiesti teise teema peale, aga ei hakka selleks ka eraldi postitust tegema. Nimelt räägin natuke ühest delikaatsest H-L "probleemist". Tegelikult ei ole selle kohta vist õige öelda probleem, sest mina õpetajaga rääkinud pole, aga ühesõnaga... HL ütles mulle (ja on ka varem seda maininud), et üks lasteaiaõpetajatest ei luba lasteaias nr 2 hädal käia. 

Olen ka varem märganud, et HL jookseb tihtipeale koju jõudes kiiruga vetsu ja istub seal päris pikalt - no laseb end lõdvaks ja naudib. Teinekord hakkab potil isegi laulma. Olen küsinud, et kas ta lasteaias ei ole tahtnud ära käia ja lisaks olen selgitanud, et kui ta häda nii kaua tagasi hoiab, hakkab kõht valutama. Ja pea alati on ta vastanud, et õpetaja ei luba käia. Mida sellest arvata? Ma ei usu, et ta on selle lause kuskilt lambist võtnud. Samas võib olla tegemist ka lihtsalt arusaamatusega - laps mõistis mingit situatsiooni teisiti, kui mõeldud oli.

Kas võib olla, et õpetajad tunnevad ebamugavust seal mitme lapse tagumikke kasides ja siis võib-olla on kuidagi vestluse käigus maininud, et "Parem oleks, kui teeksite seda kodus."? Väikese lapse jaoks võib see kõlada nagu hoiatus, et a'la "Ära jumala eest seda siin tee!" Samas ma mõtlen, et kas on päris õige niimoodi öelda? Vetsus käimine on ju loomulik tegevus ja laps ei peaks seda kuidagi tagasi hoidma. Või mõtlen ma üle? Kas keegi targem oskab kommenteerida/nõu anda?

Postituse lõppu sobiks vist hüüda: "Plirts-plärts, käes on märts!" ja jääda kannatamatult kevadet ootama.