Glükoositest

Ma olen elus! Just nii - sain täna glükoositesti tehtud. Ütleme nii, et nii pikalt söömata-joomata olla oli minu jaoks paras katsumus. Hommikul linnapoole sõites kippus iiveldus ja uni korraga peale, aga ma püüdsin ennast kogu aeg mõtte jõul üleval hoida. Ma olen üldse sellist tüüpi inimene, et ma lihtsalt PEAN hommikuti midagi sööma, muidu viskab mul üsna kiiresti veresuhkru/vererõhu madalaks ja pildi tasku.

Aga et seekord ei tohtinud ka midagi juua, muutis see kogu asja selle võrra VEEL ekstreemsemaks.

Kui haiglasse jõudsin, siis andsin 6 (!) erinevasse katsutisse verd. Üks neist oli siis glükoositesti tarbeks. Kõigepealt võeti söömata-joomata olles proov; siis kulistasin selle sigamagusa läkke sisse (väkk!) ja ootasin 15 minutit. Siis võeti uus proov. Pärast seda ootasin tund aega ning sain veel ühe proovi võtta. Õnneks medõde oli kogenud ja ei torganudki mu veene läbi. :D Käed jäid päris okeid.

Alguses mulle tundus, et ma teen selle testi nagu naksti ära, aga kuskil 45 minutit pärast joomist läks mul süda nii läilaks ja pahaks, et ma mõtlesin, et ma oksendan sinnasamasse ooteruumi (kus peale minu oli veel 5-6 inimest). Kui ma lõpuks selle viimase proovi ära sain anda, siis kugistasin ruttu peale oma "hapuka" õuna, mis tundus ülimagus. Sõitsin ruttu õe juurde ja kulistasin alla ILMA SUHKRUTA (ma tavaliselt ei joo kunagi suhkruta) tee ja paar võileiba. Aga ikkagi tundus mulle kõik nii imal ja magus. Ja oksemaik oli kogu aeg suus. Siis ma sõitsin koju ja magasin u 2,5 tundi. Pärast seda oli eluisu tagasi ja suutsin süüa.

Ma nüüd loodan, et mu näidud on kõik korras ja ma pääsen sellest ä-e pidevast "murest" minu kaalu ja suhkru tarbimise pärast. C´mon, ma olen rase ja ma tahangi suhkrut tarbida. :D

 

Aga et mitte nii dramaatiliselt postitust lõpetada, siis näitan teile ka kaisujänkut, mille lihavõttepühade lõpuks valmis sain. Esimese korra kohta ei tulnudki nii õudne välja, kui ma kartsin. Kui kaugelt vaadata, siis ei saa arugi, et käed, jalad ja kõrvad kõik veits erinevad on ja et originaalsilmade asemel kasutasin tavalisi nööpe (sorry, kihvtBOX, aga need originaalsilmad olid nii raskete kinnitustega, et isegi Mario ei suutnud neid kinni klõpsutada, kuidas siis veel üks "õbluke" rase naine seda peaks suutma... Who knows?!)

 

 

Homme oleme HL-ga koos kodus ja vaatame, äkki võtame midagi põnevat ette. Seniks nägöš! :D







Pikk puhkus

Oi, kui paljudest erinevatest teemadest tahaks kirjutada. Esiteks algas mul eilsega pikk puhkus. Küll mitte ametlikult veel dekreet, aga võime seda üldiselt ju nimetada juba lapsehoolduspuhkuseks. :) Sain töökaaslastelt nii toreda kingituse: kihvtBOXi, mille sisu on spetsiaalselt mõeldud kolmanda trimestri rasedale. :) Ehk siis palju poputamist iseendale pluss paar asja ka tulevasele beebile (kuna üks neist asjadest (ehk kaisujänku heegeldamine) nõuab ka enda käte külge panemist, siis lõpptulemust veel näidata ei saa, aga tulevikus kindlasti).

 

Minu kolmas diplom ülemuselt - aitäh, Kriste! Gonna keep them all safe!

 

Volke tuli ka uurima, mis lõhnaga need roosid on.

kihvtBOXiga

Natuke sisu ka: Bredeni beebimüts, huulepalsam, jalavannisool, kehakoorija, šampoon, näomask, Looduspere sooduskupong, kaisujänku heegeldamiskomplekt

 

Mõnes mõttes oli natuke kurb ka köögilaua taga kooki süüa ja kohvi juua, sest olen ju pikalt nende kolleegidega koos töötanud - tegelikult on see üldse minu esimene töökoht, kus ma olen nii pikalt olnud - ja natuke harjumatu on jälle paariks aastaks eemale jääda, kuid eks elus tulebki muutusi ette ja nendega peab kaasa minema. Pealegi ootab meid ees suur muutus isiklikus elus - meie teise lapse sünd! Ja no sellepärast oleme ju väga elevil! Lähiajal peame ära tegema ka kõik suuremad ostud (turvahäll, vanker, voodi) ja vaikselt ettevalmistusi tegema hakkama. Töö ja pere kõrvalt on seekord need "sättimised" kuidagi tagaplaanile jäänud, aga võibolla ongi parem ühe soojaga selle teemaga tegeleda.

 

Eile õhtul läksime Hannaloorega veel Juuru kultuurimajja, sest seal toimus Raplamaa Laulukarusselli eelvoor. Hannaloore on tema lauluõpetaja sõnul nii julge ja tubli, et tema arvates oli igati hea mõte ta sinna eelvooru ka üles seada. Nädalake enne oli meil kõik korras ja preili teatas ise valjuhäälselt, et tema tahab laulda. Kuulsin teda lasteaias isegi korra mikrofoni laulmas. Aga eile, kui rahvamaja poole sõitma hakkasime, ütles ta, et tema tahab teisi kuulata ja ise laulda ei taha. Mõtlesin, et no olgu, eks vaatame, mis kohapeal saab. Kui kohale jõudsime ja tema kord harjutada oli, siis vaatas ta mikofoni ja saalis viibijatega vaid tõtt ja ütles, et tema ei taha esineda. Jätsime siis asja katki ja vaatasime teiste laste esinemist. Kõik osalejad said lõpus diplomid ja šokolaadid, aga HL mitte. Kui ta aru sai, et temale ei olegi diplomit, puhkes ta südamest nutma ja oli väga kurb. Seletasin talle, mis põhjusel ta diplomit ei saanud ja ütlesin, et ta võib järgmisel aastal uuesti proovida. Õnneks tuli üks HL lasteaiakaaslane ja andis talle šokolaadi - see oli nii armas žest sel hetkel, et oleksin ise nutta tahtnud. :D Aga igatahes - seekord jäi meil esinemata. Eks järgmine aasta vaatame veel. Õpetaja sõnutsi võib vahepeal harjutada lasteaiapidudel, siis saab võibolla esinemisjulgust juurde.

 

Täna hommikul ärkas HL suhteliselt vara ja muudkui kriiskas meid Marioga ülesse. "Emme-issi, kas te juba ärkate! Mul on vaja mune värvida!" No mis meil siis üle jäi, eksole, ajasime kargud alla, ja hakkasime mune keetma. Munavärvid ostsin Prismast nagu ka eelmisel aastal. Hannaloorele meeldib igasugune plätserdamine ja nokitsemine, nii et nägu oli rõõmus ja roosa.

Hiljem käisid nad Marioga metsas kasemahla toomas ning HL tõi mulle pajuoksi ning lillekimbu. Nii armas temast! Ta on mulle selle kevade jooksul ikka päris mitmel korral lilli vaasi toonud.

 

Pajuokste taustal töölt saadud roosid.

HL kingitud kimbuke ja värvitud muna.
Ta muide paigutas kõik värvitud munad korteri erinevatesse ruumidesse - et ilusam oleks!

Aga homme põrutan ma emaga maamajja, et vaadata, kuidas kevadvesi seal käitunud on ja käime ka vanaema haualt läbi. Ma väga loodan, et ilmad hakkavad ka soojemaks minema, sest see pidev oktotsember ei meeldi mulle kohe üldse!

Järgmise korrani! Olge terved!

Killukesi argipäevast

Märkamatult ongi kätte jõudnud aprill! Paslik oleks vist postitust alustada aprillinaljaga, mille tegi mulle... üllatus-üllatus... Hannaloore!

Nimelt jooksis ta hingeldades õuest tuppa ja hüüdis, et temal on kange pissihäda ja tal on kohe vaja vetsu minna. Rebis siis oma porised õueriided seljast ja pages vetsu. Mina samal ajal üritasin porisse mattunud esikut küürida. Järsku kuulen, kuidas preili hüüab: "Emme... ma pissisin põrandale!" Mina ohates: "Tegelikult ka?" Lähen siis vaatama, ise juba vaatepilti ette kujutades, aga selle peale hüüdis HL kõige rõõmsama häälega üldse: "Ei pissinud! Aprill!" :D

Ja ma vist ei pea mainima, et mu hämming oli suur, sest ta teadis, et naljategemise päev on käes ning tabas ära konteksti, kus nalja teha. #proudmamamoment

Käisin eile järjekordsel ä-e vastuvõtul ja pidin tõdema, et aeg lendab ikka liiga kiiresti! Ä-e uuris, et millal ma puhkusele lõpuks plaanin jääda, sest tema arvates nagu juba võiks. Ütlesin, et vaid poolteist nädalat veel jäänud, siis saab "jalad seinale visata". Muidu olid kõik näitajad korras, aga ämmakas saadab mu igaks juhuks (kuigi mul ei pidavat üldse kahtlast nägu peas olema) glükoositesti tegema, et kontrollida, kuidas mu keha suure magusahulga ja insuliini tootmisega hakkama saab, et välistada rasedusaegne diabeet.

Õnneks saan selle tegemise aega ise valida ja nii ei pea ma seda tööpäeval tegema, vaid ootan ära, kui puhkusele jään. Seda enam, et ma pean laboris ühtekokku veetma 2 (!) tundi. Püha issand küll! Aga noh, lektüür kaasa ja teeme ära!

Kaaluga on nii, et õnneks viimase kuu ajaga väga hüppelist kasvu pole olnud - 2,1 kg on lisandunud. Ä-e arvab, et ilmselt sel korral tuleb mul rasedusega 15 kilo kindlasti täis, samas tõdes ta, et esimene laps oli küllaltki väike (ülekantud beebi kohta), nii et kui nt beebipoiss otsustab natuke rohkem kaaluda (u 3,5 kilo kanti) ja "õigel ajal" sündida, siis on igati loogiline, et ma ka rohkem juurde võtan - küll mitte viimasel kuul, sest siis on suurem tõenäosus beebit "suureks süüa". Siis külmkapile taba ette!

Nüüd teise teema juurde.

Sain eile lasteaiast kirja, et aias levivad peatäid. Ma olin totaalses šokis. Süda puperdas sees, kui õhtul HL-le järele jõudsin. Vaatasime koos ämmaga HL pea üle ja õnneks polnud midagi külge hakanud, aga ilmselt pean kontrolli tegema vähemalt kuu, sest pole ju kindel, et laps/lapsed, kelle kaudu täid levima hakkasid, ravi saavad. Kahju. Ma ei tea, miks ma neid täisid nii pelgan, aga mul oleks HL-st lihtsalt nii kahju ja ma ei oskaks teda üldse lohutada. Eile ka viisin ta endast vahepeal ikka täitsa välja, sest tahtsin kiiresti veenduda, et tal neid pahalasi peas ei ole, ja kiirustasin teda ruttu aiast lahkuma. Kui talle kodus seletasin, milles asi, siis sai aru küll, et ainult oma kammi ja patsikummidega asjatatakse oma peas ning võõrast mütsi pähe ei panda. Ma tõesti loodan, et algallikas saab ravi ja me saame kõik selle teema unustada. Fingers crossed!

Olen plaaninud puhkuse ajal HL-ga kindlasti ujuma minna, lisaks võiks vaatama minna multikat "Boss beebi", mille plakatit HL poes nägi ja nii asjalikult seda kommenteeris: "Sel tital on kaval nägu!" Lisaks tahame sellel kuul talle kindlasti uue jalgratta osta, sest loodetavasti hakkavad nüüd ilmad ikka soojemaks ja mõnusamaks minema ning me saame rohkem aega väljas veeta. Endalegi tuleb ju ainult kasuks, kui saab liikuda.

Üritan raporteerida, kui glükoositest on tehtud ning eraldi tahaksin kirjutada ka beebiasjadest, mida plaanin osta või mille olen jõudnud juba ära osta.

Head tervist!