esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Hannaloore juba 5!

Eelmisel reedel sai meie Hannaloore juba 5-aastaseks! USKUMATU! Ma ei taha siin heietada jälle sellel teemal, et aeg... ja kuhu see kaob, aga tegelikult ka: kuhu see siis kaob? Kas sinna mustade nõude ja riiete triikimise vahele, sisse, alla? Ilmselt. Selline see elu on. Aga ma olen selle kõige sees nii tänulik ja õnnelik, et mul on selline tütar! Koos oma heade ja vähem heade omadustega, aga ikkagi nii minu, ikkagi nii MEIE!

Ta on terava suu ja taibuka mõistusega; ta oskab olla siiralt õnnelik ja sügavalt solvunud; ta oskab koputada su südametunnistusele ja küsida õigeid küsimusi just õigel hetkel; ta oskab nakatavalt naerda ja sind hullumiseni väsitada; ta oskab ilmekalt jutustada ka kõige pisematest asjadest, mis tekitavad temas pulbitsevaid emotsioone; ta oskab sind piinlikku olukorda panna; ta oskab sind panna end MAAILMA parima (vana)vanemana tundma, kelle süda tahab uhkusest lõhkeda; ta oskab sind närvi ajada ja mitte "õigel" ajal magama minna; ta oskab olla lahke ja väga armastav; ta oskab olla LAPS!

Hannaloore 5. sünnipäeva teema oli "Printsessid ja printsid". Kuna tal on see aasta eriline armastus printsess Rapuntseli vastu, siis sai ta endale selga Rapuntseli kleidi ning peole tuli mängima Rapuntsel. Lisaks otsustas Mario viimasel hetkel tellida ka printsessi-teemalise batuudi. Et oleks ikka kirss tordil. Oli ka. Hannaloore siirast üllatust ja rõõmu ei saa sõnadega edasi anda. Aga ma võin kinnitada, et see nägu, kui ta seda batuuti nägi - hindamatu!

Näitan veidike pilte ka. Kuna mul olid käed-jalad sagimist täis, siis ei saanud väga ise pildistada, kuid midagi ikka. Loodan, et ehk õnnestub ka varsti jagada pilte, mis sai väheke parema kaameraga tehtud. Eks näis.

Note to myself: Järgmisel sünnipäeval, Karin, pole vaja teha 8 kg (!) kartulisalatit! Jää vaid viineripirukate ja morsi juurde. Tundub, et laste põhimenüüsse kuulub siiski vaid mäng!

Henk maitseb õde. The usual.

Ühtegi "paigal" pilti ei õnnestunud saada. :D

Siin on näha ka Hannaloorele tehtud kingitused:

Roosa kelk. Seda nõuti söögi alla ja peale.


Lukuga märkmik. Minu jaoks nostalgia, sest minul "noorena" neid ikka kulus.

Üliäge kalapüüdmise mäng. Me tegime siin juba esimesel õhtul pärast pidu ühe turniiri:
minu ema, õde, Mario, mina ja Hannaloore vastamisi - peaks mainima, et tekitab sõltuvust!

Monster High nukk. See on väga teemaks praegu! :D

Frozeni õlakott, mille kohe järgmisel päeval ära kaunistasime.

Väga praktiline ja kasulik kingitus! Aitäh! Ma loodan, et varsti saame seda mängida ka.

Järgmine Monster High.

Meigiarsenal. Kusjuures HL proovis juba esimesel õhtul end meikida. Vahepeal oli tal hullem meikimise-
tuhin peal, nüüd siis sai taasavastada. :D



Käeliseks tegevuseks kõike head ja paremat.


Ühe vanaema kingitus: Muumi tass ja kauss. Kauss oli juba
pildi tegemise hetkeks mitmendat korda pesus, sest läks kohe käiku!

Teise vanaema kingitus: kleidid. Mina palusin, et vanaema teeks kingituseks mõne kleidi,
millega on hea lasteaias käia.
PS. Mingil ajal otsisin HL-le nagu tikutulega taga neid n-ö PoPi keerukleite.
Ja nüüd minu imestuseks näen, et vanaema on leidnud sellise H&Mist. Tore!

Ja mõned klõpsud veel:

Maailma parim õde ja tädi. Aitäh, et oled olemas!


Printsess. Korraldusi jagamas. Nagu alati. :D

Kogu kamp.

Nimetähed paistavad koduseinalt palju paremini välja, sest
ega emme ju ei taibanud, et peopaiga valgetelt seintelt VALGED
tähed välja ei paista. :D #emmeaju või kuidas see teemaviide oligi?


Ilusad tulbid sai ka kingituseks.


Oeh, selleks korraks siis pidu peetud. Nüüd poole aasta pärast juba uus. Henk Evanil siis. Aga praegu oleme küll südameasjaks võtnud, et teeme grillipeo. Nii et juunis paluks VAID väga häid ilmu!


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Piltide abil uude aastasse

Pikemat aega olen mõelnud, et pole siia ühtegi värskemat pilti laadinud. Ükskord ei tööta arvuti ja siis otsustab telefon niimoodi katki minna, et piltidest võib vaid und näha. Aga siin ma nüüd olen! Ja pildid on ka täitsa olemas! :D Kirjutan siis vaikselt juurde, kes-kus-mida. Siis on vähemalt ka mõni teema, millest kirjutada. Peas vuhiseb aina tuul, sest... #emmeaju nagu kaasajal öeldakse. :D

Käisime Henk Evaniga minu töökoha korraldatud jõululõunal. Nagu näha, siis
söömaajast võttis osa ka meie täieõiguslik kolleeg - taksikoer Volke -, kes on, muide,
suur lastefänn. Nii suur fänn, et kui Henk otsustas magamamineku vastu protestida ja hädakisa
tõstis, siis Volke "laulis" solidaarsusest kogu aja kaasa. Nii kui uni lapse murdis,
rahunes ka kutsu maha.

Tegime väikse selfie. Tegelikult üritasin ma meid kuuse taustal pildistada, aga jah... :D

Meie teine "kuusepuu". Tegelikult pisike kingitus äialt.
See on mõeldud välitingimustesse, nt rõdule, aga kuna meil üks
rõdudest särab juba tuledes, siis ei hakanud seda lisaks sinna panema.
Tegelikult neid oksakesi saab suhteliselt laiali vedada, nii et
järgmistel jõuludel võib seda vabalt kuusepuu asemel kodus "pidada".
Igas mõttes kasulik: jääb metsa üks päris kuuseke alles ka!

Hannaloore palus, et ma temast pilti teeks, et ta näeks, kas
emme ikka värvis tal lauvärviga "silmad pähe". :D Värvisin, aga hästi
vähe. Psst! Ärge talle öelge!


Siin väike seeria jõulupiltidest. Meil on ikka kombeks iga aasta onu juures
kuuse all pilte teha. Proovisime, mis me proovisime, aga perepilti me ei saanud!
Küll ei sobinud ühele ja siis teisele. Aga minu meelest ilusad pildid ikka. :)

Mõnus õuetudu jätkus toas kuuse all.

Valmistasime Hannaloore tulevaks sünnipäevaks kutseid. Ma ei suuda
siiamaani uskuda, et preili saab juba 5! VIIS! No kuidas see aeg nii kiiresti läheb?



Henk Evan on kibekiiresti uusi oskusi õppinud - nüüd meeldib talle igal võimalusel
toe najal end püsti ajada. Lisaks istub ta juba päris hästi. Seljahoiak vajab veel aega, aga muidu
on täitsa nagu suur poiss juba.

Kahjuks mul rohkem kirjutada ei lubata (see sama pisike kutt ronib mööda jalga üles), nii et järgmise korrani! Millal iganes see ka ei oleks. :D