Tähetarkus

Ei, tegelikult ei hakka ma siin taevatähtedest rääkima, vaid ikka kirjatähtedest (ja natuke numbritest ning värvidest ka). :)

Nimelt on HL-l päris pikalt olnud huvi tähtede vastu. Ta sai oma 2. sünnipäevaks magnettahvli koos numbrite ja tähtedega ning pärast seda oleme ikka aeg-ajalt sellega tegelenud: erinevaid kujundeid tahvlile peale pannud ja neid sealt maha võtnud, värvide järgi sorteerinud ja meile tuttavate inimeste eesnimede esimesi tähti otsinud.

Lisaks sai preili oma vanaemalt tähepusle, mis talle hirmasti meeldib, sest kombineerib kaks tema lemmikut teemat: pusle ja tähed! :D

Hetkel on HL-l tähtedest selged: E, G, H (oskab ka paberil kirjutada), I, K, L, M. Neid tähti näitab ta, kui küsida konkreetselt, milline on nt emme täht (siis viitab K-le kui minu nime esitähele, samas teab ta ka, et emme algab E-ga).

Vahel on selged ehk mõnikord unustab ta ära: A, R, D.

Numbritest teab kindlalt ühte ja kahte (ehk enda vanust).

Värvidest on selged põhimõtteliselt kõik, sest joonistamise ajal mainib alati, mis värviga kritseldab ja lisaks nimetab alati joonistatava eseme tooni. Kui on väsinud või ei süvene, siis ajab sassi rohelise ja sinise tooni nimetuse, kuigi teab väga hästi, et need on erinevad värvid. :)

Tagasi tulles selle tähepusle juurde, siis eriti tore on teda kõrvalt jälgida, kui ta seda kokku paneb. Päris kõik loomulikult veel välja ei tule, sest sellel puslel käib iga tükk ainult õigele kohale, mitte et saad kangutades kõiki tükke suvalisse kohta panna. Muidugi vahel ta just nii teha üritab, aga noh, ta saab kiirelt aru, et asi ei toimi ning hüüab väga kärsitult: "Emmeeeee! Tule aita!!!"

Kuidas teie lastel puslede, tähtede, numbrite ja värvidega on? :)

Ai-ai-ai!

Eile õhtul juhtus meil üks kokkuvõttes õnnelik õnnetus.

Nimelt pakkusin Hannaloorele juua ja tõstsin pärast joomist klaasi arvutilauale. See pole väga kõrge laud ning HL on saanud varem väga hästi hakkama sealt laualt joogi võtmisega (ja ka klaasi hoidmisega) ning selle tagasi lauale panemisega. Eile aga juhtus nii, et klaas libises talt käest ning nii õnnetult, et kildudest üks tõmbas tal jalalaba siseküljele õudselt sügava sälgu.

Pildilt ei saa väga täpselt aru, aga haav oli sügav ja verd tuli kogu aeg.

Verd tuli päris palju. Lasin jalal voolava vee all tükk aega olla, aga no ilmselt tegi see valu, sest HL ei tahtnud jalga väga seal kraani all hoida. Sain kuidagi sellele haavale plaastri peale, aga no üsna kiiresti oli see verd täis imenud ja igaks juhuks otsustasime ikka EMOst läbi käia - mine tea, äkki jäi veel mingeid klaasitükke sisse ja võib-olla on vaja ka õmmelda.

Kell lähenes juba keskkööle ja HL oli tegelikult üsna väsinud. Autos küsis ta mitu korda, et miks me ikka peame praegu autoga sõitma ja miks tuleb jalga arstile näidata. Seletasin talle mitu korda kõik üle ja paar korda hakkas ta nutma ja lisas, et tema ei taha minna.

Õnneks, kui reaalselt kohale jõudsime ja arstid oma protseduure tegid, oli ta väga tubli. Natuke plaastri ära võtmisel nuttis, aga see on ka loogiline, sest see liimiosa ju haakub nii tihkelt sinna naha külge. Haav ei olnud arsti sõnul väga suur, seega õmblema ei pidanud. Peale pandi mingi spetsplaaster, mis selle haava ilusti kokku tõmbas. See peab 8-10 päeva peal olema. Lisaks seoti veel jalg sidemega ka kinni. Korraks peale vaadates võib tunduda, et täitsa hull asi, aga õnneks mitte midagi eluohtlikku.

Kurb oli teda vaadata küll, aga ma tean, et ta saab ruttu terveks!

EMO arstid olid toredad ja sõbralikud, selle kohta ei ole midagi halba öelda. Küll aga jättis soovida üks registratuuri töötaja ja turvamehe (?) käitumine. Nimelt parkisin ma n-ö täiskasvanute EMO parklasse (tunnistan, et oli ise ähmi täis ja ei märganud, kus täpselt need laste-EMO parkimiskohad on) ja soovisin parkimise eest tasuda. Läksin küsima, et kus ma seda teha saan.

"Kas te saate aru, et see pole siin laste-EMO, vaid täiskasvanute! Siin käib tasumine SULARAHAS!" käratas mulle turvamees üleoleva muigega. "Järgmine kord siis teate, et lapsega siia ei tulda!" hõikas mulle veel järele, kui makseautomaadi poole liikuma hakkasin.

Ma ei osanud kohe selle peale midagi öelda. Ma kõigest küsisin, kus maksta saab. Minu jaoks ei olnud probleem, et ma pidin parkimise eest üleüldse maksma. Ja et seda sai teha sularahas. See polnud probleem. Aga tema jaoks vist oli. Või õigemini ta ennetas juba, et kui ma peaksin seal räuskama hakkama, siis... Aga natuke viisakamalt oleks saanud seda teha küll. 

Oeh, vahet pole - laps on terve - see on peamine!

Tädi Krissu tuli üle pika aja külla

Maikuu alguses tegi Kristin meile kõigile üllatuse ja tuli praeguste plaanide kohaselt kogu Eesti suveks (khm-khm... meil vist on aasta läbi +5 kraadi ja talvejoped) kodumaale. Juhhuuu! Mis sa seal Austraalia sügis-talves ikka passid, eks?! :D

Kristin on esimese raksuga nii palju sõbrannasid läbi kolistanud, kui vähegi võimalik on olnud. Eile jõudis ta ka meie juurde. Hannaloore magas sel ajal lõunaund, kui tädi tuli, aga läksime teda siis koos äratama (sest uni oli veninud ligi 4 tunni pikkuseks!) ja kui ma ütlesin, et vaata, kes meil külas on... kas äkki tädi Krissu, siis Hannaloore suunurgad tõusid üles ja silmad tulid naksti! lahti. Alguses preili häbenes natuke ja ei julgenud väga midagi peale peanoogutuste ja -raputuste teha, aga kõige armsam oli see, kuidas ta Kristinit kallistama kukkus ja pidevalt teda piilus (endal suur naeratus näol).

Niimoodi tudus, kui Krissu tuli.
HL-l on komme voodis pidevalt ringi rullida.
Eriti, kui ta magab minu ja Mario voodis. Hea laiutada vist.
Kuigi eile rullis ta vahepeal end ka põrandale.
Õnneks no harm done, sest uni oli nii sügav, et haiget ei saanud
(nutma ei hakanud vähemalt).

Eks pool aastat reaalselt mitte nägemist võib lapse võõrastama panna. Kuigi tegelikult HL pole kunagi väga võõrastanud. Lihtsalt eks tema jaoks oli kummaline, et tädi, keda emme kogu aeg piltidelt ja videotest näitas, oli reaalselt nüüd käega katsuda.

Aga kvaliteetne tädi-ja-õetütre-aeg hakkab nüüd uksest ja aknast tulema - hoia alt, Krissu! :D Meil on vaja Marioga käia kohvikus ja kinos ja spaas ja... igas sajas muus kohas!

Aga no kes ei tahaks endale sellist tädi, eks? Lollitamise-meister :D

Off topic, aga mind kummitab viimasel ajal see lugu. Mõnusa feeling'uga!