Ai-ai-ai!

Eile õhtul juhtus meil üks kokkuvõttes õnnelik õnnetus.

Nimelt pakkusin Hannaloorele juua ja tõstsin pärast joomist klaasi arvutilauale. See pole väga kõrge laud ning HL on saanud varem väga hästi hakkama sealt laualt joogi võtmisega (ja ka klaasi hoidmisega) ning selle tagasi lauale panemisega. Eile aga juhtus nii, et klaas libises talt käest ning nii õnnetult, et kildudest üks tõmbas tal jalalaba siseküljele õudselt sügava sälgu.

Pildilt ei saa väga täpselt aru, aga haav oli sügav ja verd tuli kogu aeg.

Verd tuli päris palju. Lasin jalal voolava vee all tükk aega olla, aga no ilmselt tegi see valu, sest HL ei tahtnud jalga väga seal kraani all hoida. Sain kuidagi sellele haavale plaastri peale, aga no üsna kiiresti oli see verd täis imenud ja igaks juhuks otsustasime ikka EMOst läbi käia - mine tea, äkki jäi veel mingeid klaasitükke sisse ja võib-olla on vaja ka õmmelda.

Kell lähenes juba keskkööle ja HL oli tegelikult üsna väsinud. Autos küsis ta mitu korda, et miks me ikka peame praegu autoga sõitma ja miks tuleb jalga arstile näidata. Seletasin talle mitu korda kõik üle ja paar korda hakkas ta nutma ja lisas, et tema ei taha minna.

Õnneks, kui reaalselt kohale jõudsime ja arstid oma protseduure tegid, oli ta väga tubli. Natuke plaastri ära võtmisel nuttis, aga see on ka loogiline, sest see liimiosa ju haakub nii tihkelt sinna naha külge. Haav ei olnud arsti sõnul väga suur, seega õmblema ei pidanud. Peale pandi mingi spetsplaaster, mis selle haava ilusti kokku tõmbas. See peab 8-10 päeva peal olema. Lisaks seoti veel jalg sidemega ka kinni. Korraks peale vaadates võib tunduda, et täitsa hull asi, aga õnneks mitte midagi eluohtlikku.

Kurb oli teda vaadata küll, aga ma tean, et ta saab ruttu terveks!

EMO arstid olid toredad ja sõbralikud, selle kohta ei ole midagi halba öelda. Küll aga jättis soovida üks registratuuri töötaja ja turvamehe (?) käitumine. Nimelt parkisin ma n-ö täiskasvanute EMO parklasse (tunnistan, et oli ise ähmi täis ja ei märganud, kus täpselt need laste-EMO parkimiskohad on) ja soovisin parkimise eest tasuda. Läksin küsima, et kus ma seda teha saan.

"Kas te saate aru, et see pole siin laste-EMO, vaid täiskasvanute! Siin käib tasumine SULARAHAS!" käratas mulle turvamees üleoleva muigega. "Järgmine kord siis teate, et lapsega siia ei tulda!" hõikas mulle veel järele, kui makseautomaadi poole liikuma hakkasin.

Ma ei osanud kohe selle peale midagi öelda. Ma kõigest küsisin, kus maksta saab. Minu jaoks ei olnud probleem, et ma pidin parkimise eest üleüldse maksma. Ja et seda sai teha sularahas. See polnud probleem. Aga tema jaoks vist oli. Või õigemini ta ennetas juba, et kui ma peaksin seal räuskama hakkama, siis... Aga natuke viisakamalt oleks saanud seda teha küll. 

Oeh, vahet pole - laps on terve - see on peamine!