Reis imearmsale Vormsi saarele

Nagu natuke aega tagasi lubasin, siis näitan ka meie Vormsi tripi pilte. Minul seekord vedas, sest armas Kristel oli meil pildistaja rollis ning sai väga häid võtteid saarest ja lastest. (Kristel, ma loodan, et Sa ei pahanda, et ma Su pilte siin nii alatult sheerin, aga need on ju nii ilusad!)

 

Telefoniga pildistades ma nii ilusaid värve ilmselgelt jäädvustada poleks suutnud ning noh, olgem ausad, telefoniga on päris tüütu nt jalgrattamatkal pilte teha. :-D

 

Jalgrattaga sõitsime kuskil 20 kilomeetri kanti ja käisime pea kõik suuremad vaatamisväärsused läbi. Hannaloore väsis sõidu ajal nii ära, et vajus rattatoolis magusasse unne. Nii et, kui lapsel on ikka uni peal, siis pole vahet, kus magada - seda saab ka rattatoolis peaaegu püstises asendis teha. :-D

 

Prügimaja - geniaalne idee, kuidas hoiduda (koledatest) teeäärsetest rohelistest prügikastidest!

Maas oli ÜKS auk, mille Hannaloore suisa 3-4 korda üles leidis. :-D

Reisisellid

Majake, kus ööbisime. Nii mõnus ja armas maja, et ma kohe ei või! :-)

 

Rapuntsel, päästa valla juus...

Mul on vaikselt viisi kogu elu vist pisike juuksefetišism olnud, sest mulle meeldib teha erinevaid soenguid, värvida, lõigata ning teiste inimeste juukseid ahhetades vaadata (nii heas kui ka halvas mõttes).

 

Tavaliselt tekib mul uue värvi ja/või värvi värskendamise, lõikuse soov umbes pool aastat pärast viimast juuksurikülastust. Küll ma siis võtan hoogu ja kaalun, milline värv ja lõikus siis seekord ette võtta. Ma ei tea, kas asi on minus või selles, et ma ei ole veel päris õiget juuksurit endale leidnud, kuid ma jään väga harva juuksurist tulles tulemusega rahule. Või on asi harjumuses? Et olen harjunud pea kogu aeg olema ühesuguse värvi ja lõikusega ning kui mõni juuksur midagi uut teeb, siis olen pettunud. Ei tea. Igatahes pole mul oma "ihujuuksurit" ega ka värvi/lõikust, milles ei peaks kunagi pettuma.

 

Sorteerisin vanu pilte ja leidsin klassikalistest blondidest-punastest-pruunidest juustest pilte ka. Pean tõdema, et minu meelest sobivad mulle siiski kõige paremini pikad pruuni(ka)d juuksed.

 

Pikkade juustega on hea mugav: kui ei viitsi väga mässata, paned juuksed sabasse või punud mingi ilusa patsi ja asi ants. Teisest küljest on jama nende kuivatamine: mina eriline föönitaja ei ole, seega kulub loomulikule kuivamisele päris mitu tundi.

Lühikesed lõikused on ilusad, kui sa nende eest pidevalt hoolt kannad, kuid ma olen mugav inimene, ja ausalt öeldes ei viitsi (ega ka raatsi) iga kuu juuksuris käia. Tihtipeale hakkan pärast lühikeseks lõikamist kahetsema seda, et ei saa kodus juukseid enam lihtsalt patsi panna (kui on väga lühike ja järgutatud lõikus) ning ma ei taha üldse mingite klambritega jamada. :-D

 

Blondi värvi peab pidevalt värskendama, et see kena välja näeks ning tagatipuks ei meeldi mulle blondeerimine juba sellepärast, et see muudab mu juuksed nii kuivaks ja hapraks. :-S

Punast värvi peab samuti tihti värskendama, et selle eriline "kärtsus" välja paistaks. Muidugi oleneb, mis tooni see punane täpsemalt on. Mina leidsin piltidest vaid kõige hiljutisema punaka(pruuni) värvi, mis mulle endale täitsa meeldis, ning ühe vanema pildi, millel olev juuksetoon on nii ebamäärane, et sellist küll endale enam pähe ei tahaks. :-D Pubekana olid mu juuksed vahepeal ikka kärtspunased, kuid sellest ajast mul kahjuks pilte pole. Samas ma tean, et Mariole väga punased juuksed ei meeldi. No tema peab silmas ikka selliseid porgandi- vm erepunast. Päris sellist tooni endale enam küll vist ei tahaks. Kuidagi harjumatu. 

Tumedaid pruune juukseid on mul ka teab mitmes varjundis olnud, peaaegu mustade toonideni välja. Aga mis ma ikka jutustan: vaadake ise ja andke teada, milline juuste pikkus/toon teie arvates mulle kõige rohkem sobib?

 

2010. Vist kõige ühtlasemalt heledam toon, mis mul olnud on.

2010. Sai kunagi fotograafi juures käidud. :-D

 

2013. Punakas-pruun toon, mis mulle endale meeldis.

  

2006. Oranžikas-punakas-pruun. Enam selliseks ei värviks.

2011. Pakivärv, mis pidi nimetuse järgi vist tumeblond olema. :-D

2006 äkki? Blondid triibud kartulikoorepruunis. Klassika. :-)

2007.
Värv, mis pandi mulle pähe ühel Wella koolitusel juuksemodelliks olles. Pilt on ise tehtud ja ei anna täpselt seda tooni edasi, kuid see sobis nii hästi kokku mu nahatooniga (andis juurde jumekust ja sära). Selliseks sooviks praegu küll värvida!

Tagantpoolt olin selline. :-) Ma istusin 4 tundi jutti pea ette kallutatuna juuksuritoolis, kui pisikese pintsliga mulle see meistriteos juustele maaliti. Väga äge efekt oli siis, kui pealmised juuksed lahti olid ja need blondid/sebratäpilised juuksed alt välkusid. :-)

2007? Päris ilusti läikisid. :-D

2010. Peaaegu must.

2007. Triibutatud helepruun, mis jättis päris loomuliku mulje. Selline võiks ju ka veel olla.

 

Ah, mul on neid juuksepilte veel küll ja küll, aga ma ei hakka teid nendega koormama. Lõppu veel paar tükki ja siis loeksin teie juuksevärvi/-lõikuse kogemusi/arvamusi.

 

Mario käis ka kunagi juuksuris.

Mulle tundub, et peaksin siiski blond olema?! :-D

 





Kuidas ma tööd ei teinud ehk kuidas HL oma tuppa kolis

Selliste vihmaste ilmadega on lausa lust, kui Sul on võimalus tööd teha. Palgatööd ma mõtlen. Mitte et lapse kasvatamine poleks palgatöö, mille eest Eesti riik, olgu jumal tänatud, 1,5 aastat vanemahüvitist maksab, aga ka minu roosas maailmas saab ükskord see hea põli läbi, ning mõtlen ikka "korralikku tööd". :-) Ehk et laps on liiga suureks kasvanud ja mina jälle halastamatult vanemaks jäänud.

 

Niisiis, tuleb tööd teha. Eelmisest reedest saati juba üritan seda teha. Just nimelt üritan, sest läbi vaeva sain selle tänaseks tehtud (tähtaeg oligi täna, aga töökaaslane oli mu suhtes nii armuline, et ei tulnudki varem läbi Skype'i mind kummitama ja maast üles peksma).

 

Üha rohkem hakkan veenduma, et Härra Murphy armastab mind, sest kui väga ma ka ei üritaks teda ignoreerida, siis on ta alati siis platsis, kui ma teda kõige vähem ootan.

 

Sättisin siis end reedel töölainele: andsin Hannaloore vanaema hoolde, istusin kirjutuslaua taha, kui helises telefon ja selgus, et minu hea sõbranna, kes elab praegu välismaal, on oma kalli kaasa kodumaale väisama saatnud, ning et viimane tahaks mulle maiustamist tuua. No mis mul saaks ometi magusa ja ühe lobisemise vastu olla, eks?! :) Tervitused siinkohal teile, Elinor ja Jako! ;)

 

Mõned head tunnid hiljem avastasin, et aeg on juba seal maal, et peaksin oma ämma kuritarvitamise lõpetama ning lapse koju tagasi tooma. Mõeldud-tehtud. Kodus tuli mul aga meelde, et nädalavahetusel lähme Vormsile ja võiks ju ometi mõned asjad ka kokku panna. No hakkasingi vaikselt asjades tuuseldama, ise iga riideeseme vm juures kaaludes, kas seda on ikka vaja või mitte. No arvake ära, mitu tundi niimoodi möödus? Tegelikult olin ma vahepeal ikka produktiivne ka, sest jõudsin ka kodu koristada ja süüa teha. Ega laps siis nälga saa jääda!

 

Okei, kiire ja mõnus nädalavahetus Vormsil seljataga, oleks ju ometigi vaja tööle asuda! Mhmh, aga mida ei ole, on internet ja juurdepääsud serveritesse. Mul kulus vihastamisele oma paar tuhat närvirakku ma pakun. :-D Ma arvan, et kui ma oleks sel hetkel, kui ekraanile ilmus kiri "No network connection. Please contact Your service provider" iseendale peeglis otsa vaadanud, siis oleksin küll südameataki saanud - no nii tigedat tikrit pole küll varem nähtud!

 

Otsustasin siis, et mida ma niisama siis ikka passin - teeks midagi kasulikku! Nagu ma ka varem olen kirjutanud, siis Hannaloore tuba on meil üks suur kolikamber, kuhu laps ise absoluutselt ei mahu. Otsustasin, et enam ma Mario järel ei oota, millal lõpuks need kauaoodatud riiulid seintele ilmuvad, vaid võtan ohjad enda kätte, ning mööbeldan natuke.

 

Tuba enne - ütlen ausalt, et lükkasin osad asjad pildistamise ajaks "eest ära", et ise tuppa sisse mahuks.
Kuna pildistamisnurk on nagu ta on, siis paljud asjad siit ei paistagi, mida ma ära koristasin.

 

Kuna Hannaloore magas kuni eilseni meie toas (küll omas voodis, kuid meie voodi kõrval), siis oli eilne õhtu tema jaoks n-o ühe ajastu lõpp. Emme hakkas korralikuks ja koristas su toa ära, kallike! Aeg on sisse kolida. Likvideerisin sealt võimalikult palju (ehitus)pahna ning kõik sellised asjad, mis ei ole temaga seotud või mis ei peaks seal olema. Lõpptulemusega jäin praegu rahule ja tundub, et ka preilile meeldis, sest eile õhtul veetis ta seal uskumatult kaua aega. Ja tudus kogu öö ilma piuksumata. Isegi juua ei küsinud. Ja hetkel põõnab oma lõunaund, mis on juba 3,5-tunniseks veninud. :-)

 

Igatahes oleme praeguseks tiimitöö tulemusena kolleegiga töö ka enam-vähem valmis saanud. Ja lisaks olen rahul, et selle sassis toa ette võtsin. Muide, meie magamistoas on nüüd kuidagi kahtlaselt palju ruumi. Nii et soovitus kõigile, kelle arvates nende kodu liiga väike on: võtke nii umbes kuuks ajaks elamisse elevant, siis pärast looma väljakolimist näete, kui suur teie kodu tegelikult on. :-D

 

Tuba pärast: voodit pole veel oma nurgas, aga üsna lage tundub nüüd kõik.

Voodi on kohal.
(Pilt on tehtud õhtul hämaras, seega kvaliteet annab soovida.)

Hannaloore esimene orhidee, mis emmele katsikuks toodi, paistab nüüd ka paremini välja.
(P.S. Kes on taustal oleval pildil?)

Meie nupsik unedemaal

 

Lõpetuseks lisan siia paar teaser-pilti meie Vormsi tripist (loodetavasti saan teile juba mõnes järgnevas postituses näidata natuke kvaliteetsemaid pilte, kui need siin) ning ühe ülilühikese video Hannaloore Ice Bucket Challenge'ist. Võtke seda ikka huumoriga, eks? :-) Minu eesmärk pole kedagi/midagi naeruvääristada ning olen alati kahe käega heategevuse poolt. Muide, kas te teadsite, miks selles aktsioonis kasutatakse just jääkülma vett?

 

 

 

 

Hannaloorega üle lahe

Kuna Hannaloore on jõudnud oma lühikese eluea jooksul juba reisida nii auto kui ka lennukiga, oli järgmisena ootel laevareis. Me oleme Marioga varem Soomes käinud vaid ühe-päeva-kruiisidel, mille eesmärk on üldiselt vaid šoppamine. Seekord oli reisi põhjuseks see, et meid ootas külla Mario vend ja tema pere.

 

Pakkisime oma kodinad (täitsa lõpp, kui palju asju on inimene suuteline kaheks ööks kaasa võtma!) juba reedel kokku ning asusime teele.

Aga läheks reisile hoopis nii?

 

Hannaloorele meeldib kõik uus ja huvitav ning temaga reisida pole üldiselt probleem. Tuleb vaid piisavalt mänguasju ja süüa-juua kaasa võtta. Ka laevas oli tal hea tuju. Mahasõitu oodates üritas ta ka oma aega põnevalt sisustada: uudistas autoaknast ümbritsevat ning tegi pildistamise ajal nägusid.

 

 

Ka laeva mängunurgas meeldis tal olla, sest seal olid teised lapsed. Vahepeal ta lihtsalt istuski maas ja vaatas, mida teised lapsed teevad. Mulle on palju öeldud, et ilmselt Hannaloore lepib kiiresti ka lasteaias käimisega, sest talle meeldib seltskond. Kes teab, eks? Sest on ikka suur vahe, kas olla korraks lühikest aega seltskonnas, või täispikk päev lasteaias. Okei, see selleks.

 

 

Ainuke asi, mis meil reisimise juures natuke konarlik on, on Hannaloore magama saamine. Lõunaunedega pole probleemi, mõtlen just ööunesid, ja ka selliseid ööunesid, mis tuleb seltskonnas teha.

 

Hannaloore on seda tüüpi laps, kes läheb pigem hiljem magama ning ikka ja alati koos emme-issiga, s.t. kui meist üks plaanib nt telekat vaatama jääda, samal ajal, kui HL peab magama minema, siis EI-EI, mõtle uuesti järele! Äkki ikka paned selle teleka kinni ja tuled koos minuga tuttu? Nii oli ka külas olles. Ta ei olnud nõus üksinda (koos minuga ikka!) pimedas toas magama, kuna ta teadis, et ülejäänud seltskond on veel üleval ning räägib juttu. Nojah, mis siis ikka. Kuna ilm oli mõnus ja soe, siis läksin HL-ga kärutama. Sain vast paar sammu teha, kui ta oligi juba magama jäänud. Olgu öeldud, et järgmisel õhtul nii lihtsalt ei läinud, sest ta sai väga hästi aru, mis eesmärgil temaga kärutama minnakse. Siis õnnestus mul ta alles teisel-kolmandal-või-kes-teab-mitmendal-katsel magama saada, ja ka seda süles ning rõdul kussutades. :-)

 

Okei, nüüd edasi päevakava juurde. :-)

Ilmadega meil tõesti vedas, sest nii laupäev kui ka pühapäev olid mõnusalt päikesepaistelised ja soojad. Laupäeval käisime kohaliku elu-oluga tutvumas, jalutasime ümbruskonnas ringi ning käisime ka paarist kaubanduskeskusest läbi.

Ma ei saa aru, miks soomlased Eestis mööda kaubanduskeskusi käia tahavad, kui neil endal on palju fäänsimad ja hiiglaslikumad kaubanduskeskused? Vahelduse mõttes vist?

 

Sattusime selles suhtes natuke pahal ajal, et allahindlused hakkavad juba läbi saama, ning paremad palad olid juba ära ostetud, kuid nii mõndagi head saime HL-le (nagu alati! Karin, tal ei ole tegelikult enam midagi vaja!). Olen endiselt siiski arvamusel, et Eestis on lasteriided ülehinnatud!

Ja oh sa juudas, mis hinnad seal kookidel/magusal on! No ma saan aru, et magusamaks ja muud jutud, aga et üks pisi-pisi koogitükike maksab 7,50?!? Nojah! Vaesekesed! :-D

 

Õhtu poole, kui olime juba söönud-joonud, jalutasime kodust umbes 1,5 km kaugusel asuvasse koolimajja, kus Hannaloore onupojad õpivad. Kuna kooli juures oli ka suur mänguväljak, siis möllasime ka seal veidi ringi. Hmm, poleks pidanud vist täis kõhuga kiikuma ja korvpalli mängima, sest päris raske tunne oli pärast. :-D

 

 

 

Kuna õues oli pikalt soe ning korteri juurde kuulus meie mõistes hiiglaslik rõdu, olime väga pikalt väljas. Endal tuli küll õhtul hea uni!

 

Pühapäeval läks aeg kuidagi eriti kiiresti ning märkamatult oligi vaja juba end sadama poole seada. Meie jäime oma tripiga rahule ning ootame juba järgmiseid kohtumisi!