My little tomboy

Ah, sõin siin natuke moosi!

  

Olime külas ja pidin vahepeal Hannaloore täitsa ära unustama,
sest ta jälgis suure huviga 6. korruselt, kuidas lapsed õues mängivad.

 

Praegu kõige lemmikum mäng

 

Prooviks ka siis neid saapaid, millega emme käib!

 

Muudkui kühveldas endale liiva peale...

 

... ja püherdas edasi-tagasi. :-D

 

 

Videos on näha ja kuulda Hannaloore marakrati-häälega-naermist. :-)

HL esimene hoiupäev

Meile lähedased inimesed teavad juba ammu, et hakkasin Hannaloore kõrvalt kodus tööd tegema siis, kui ta oli 11-kuune. Peamise osa sain tema lõunaune ajal tehtud ning kõik olid rahul - mina, et sain ka midagi muud peale igapäevatoimetuste teha ning töökaaslane, kellele abikäe sain ulatada.

Mida suuremaks aga HL on saanud (ning mida suuremaks on läinud ka minu koormus), seda keerulisem on olnud töökohustusi tema uneajaga klapitada. Õigemini, ta ei maga enam nii pikalt kui varem ning ma ei suuda paari tunni jooksul kõike vajalikku piisavalt kiiresti ära teha.

Praeguseks olemegi Marioga otsustanud, et kuna läheksin niikuinii tööle juba uue aasta jaanuarist (siis saaks ka kohalikku lasteaeda koha, kuna saab 2aastaseks), siis võiksime hakata proovima, kuidas Hannaloore lastekollektiivis end pikemalt viibides üleval peab. Olgu kohe öeldud, et kui mul ei oleks head sõbrannat, kes ühte toredat hoidu peab, siis ma isegi ei kaaluks Hannaloore varem sinna viimist. Ma ei usalda võõraid inimesi. Võõraste inimestega hea kontakti ja usalduse tekkimiseks läheks minu puhul ikkagi aastaid. Ja eriti selle õudse Emily-uudise valguses, mis praegu väga tähelepanu keskpunktis on, ei julge ma seda enam oma pisikest kellegi võõra hoolde jätta.

Ühesõnaga oli eelmise nädala reedel Hannaloorel esimene päev lastehoius. Pabistasin kõige rohkem kahe asja pärast: esiteks, kuidas ma preili hommikul ilma jonnita üles saan ja teiseks, kuidas Kristel Hannaloore lõunal magama saab. Etteruttavalt olgu öeldud, et jälle pabistasin liiga palju! :)

Hommikune ülessaamine läks nii ludinal, et ma ise ka ei uskunud. Läksin kell 7 Hannaloore tuppa, rullisin kardina eest ära, küsisin vaikselt tema voodi kohal, et kas ärkad üles ka. Selle peale keeras Hannaloore teise külje, pobises, et ei taha, kuid järgmine hetk oli voodist väljas. :D

Läksime pesema ja sööma, riided selga ning autosse. Kuna ta oli veel ilmselgelt väsinud ja loid, siis oli ta autos ikka väga vaikne. Hoidis oma Minni Hiirt, kelle kodust kaasa haaras, kõvasti käes ja vaatas aknast välja.

Kui hoidu jõudsime ja ta uksest sisse sai, siis põhimõtteliselt oleksin võinud ma kohe minema minna. Ta isegi ei vaadanud, et kas ma talle järele lähen või mis ma teen. Läks kohe teiste laste juurde ja hakkas mänguasju uurima. Musi ja kalli ka ei andnud. :( Ütlesin talle, et emme käib ära ja õhtul tuleb issi järele. Ei tea, kas ta ka seda kuulis, kuid hoidu ta jäi.

Üldiselt on nende äraminekute ja kellegi hoolde jätmistega see lugu, et mina ei poolda lapse silma alt ära hiilimist. Nt minu ämm aga arvab, et just nii on kõige parem lapse juurest ära minna, sest väidetavalt ei hakka laps siis nutma. Nojah... Mina aga seletan alati Hannaloorele, et emme läheb nüüd ära ja tuleb varsti tagasi. Teinekord saab ta juba varem aru, et ma ilma temata ära läheb, sirutab käed välja ja annab mulle kalli.

Ma ei taha elu sees tema juurest lihtsalt ära hiilida. Tal võib hiljem minu igasugune tavaline silmapiirilt ära kadumine (a'la vetsu minemine vms) seostuda sellega, et ma "hiilin minema" ja jätan ta maha. Mina ei taha talle selliseid traumasid. Pole ju keeruline lapsele korra silma vaadata, üks lause öelda ja siis ära minna.

Lõunaunega oli selline tore lugu, et Kristelil õnnestus see minu arvates väga hästi. Eks nii väikse lapse puhul on muidugi keeruline see, et ta eelistab, kui teda natuke süles kaisutada, samal ajal, kui teised lapsed on harjunud voodis magama jääma. Ma ise tegelikult arvan, et kui HL hakkab järjepidevalt seal käima, siis tal tekib juba harjumus ise voodis magama jääda. Ma vähemalt loodan nii. Aga eks selle lühikese magamajäämise võlu (vähemalt esimesel korral) seisneb ka selles, et ega keegi ei julge "võõraste tädide" ees halb laps olla. :D Ikka tuleb end parimast küljest näidata.

Õhtul, kui Mario talle järele läks, siis alguses oli HL natuke "tuima pannud", aga siis, kui aru sai, et ikka issi kohale tuli, kutsus teda ruttu puslesid kokku panema ja hakkas muudmoodi suhtlema.

Ilmselt võib esimese korra edukaks lugeda. Kuidas meil edasi minema hakkab, eks see selgub "töö käigus". :) See tööle minemine ja igasuguse logistika läbimõtlemine on ka üks suur elumuutus ma ütlen. Eks me kõik vajame natuke aega, et uue elukorraldusega harjuda (kui see lõpuks kätte jõuab).

Hannaloore seenelkäik

Vorpisin  teie jaoks ka video kokku, kuidas HL "seeni" aka lehti oma jalgrattakiivrisse korjab, aga Blogger ütles, et video on liiga mahukas. Nojah, kahju! Ma ei oska seda kuidagi väiksemaks ka teha, nii et vaadake siis olematuid pilte.:D

Ühesõnaga: trippisime jalgrattaga järve äärde ning tagasiteel avastas preili, et lehti oleks nii vahva korjata. Päris pikalt nokitses seal. :)

Väga mõnus ilm oli täna jälle. Kurb, et ilmateade nüüd vihma lubas. :( Ei taha!

 

 

 

20 kuud!

Kallis Hannaloore!

 

Täna saad Sa aasta ja kaheksa kuuseks ehk moodsalt öeldes 20-kuuseks. Mulle tundub, et Sa kasvad iga päevaga aina rohkem ja rohkem ning ühel päeval ei saagi ma Sulle enam hellitavalt titabeebi öelda. :)

Kuhu see aeg küll lendab? Miks Sul suureks saamisega nii kiire on? Ah, tean-tean, Sa oled lihtsalt avastanud, kuivõrd tore on oma arvamust avaldada ja oma valikuid ise teha. Neid ei saa ju titabeebina teha. Suureks peab kasvama!

 

Enam ei olen päris nii, et mina valin Sulle riideid, ütlen, mida süüa-juua, millal õue minna või mida mängida. Kõike tuleb ikka ise otsutada ja valida. See on tore! Aga emasüdamele nii kurb. :)

 

Ja magamisest Sa ka enam ei hooli, kui emme vihjab, et võiks seda tegevust harrastada - see on ilmselgelt üle tähtsustatud! Kui tahad, siis jääd ise oma soovitud kohas, ajal ja asendis magama. Nt jalgrattatoolis, diivanil või põrandal - you name it!

 

Kõige rohkem naudid Sa teiste laste seltskonda ja tähelepanu. Piisab vaid Glorial vaatevälja sattuda, kui kilked ja hõiked "Ohohohhooooo!" kuuldavale tulevad. Sinu reaktsiooni on nii vahva kõrvalt jälgida.

 

Vahel tuleb Sul hellusehoog peale. Siis Sa tuled käed laiali minu (või issi) juurde, ise samal ajal "Kalli-kalli-kalli!" öeldes ning kaisutad mind. Ja annad veel musi ka takkapihta. Minu süda sulab!

Teinekord istud Sa vaikselt minu kõrval ning toetad oma pea mu õlale või sülle. Minu süda sulab veel rohkem. Oeh!

 

Aga teinekord juhtub, et Sul on ka paha tuju. Siis Sa väljendad valjult oma tõekspidamisi ja kui teised nendega ei nõustu, siis lisad emotsionaalsele kehakeelele ka kriiskava ooperilaulja hääle. Ja krokodillipisarad. Ma saan siis aru, et asi on tõsine. "Miks te mind kuulda ei võta? Miks te mind kiusate?" mõtled Sa. Aga, kallis, saa aru - elus ei saa alati seda, mida tahad! Kui tahad suureks kasvada, pead ka seda mõistma. Ah, küll jõuab, eks? :)

 

Eriti meeldib mulle, kuidas Sa omaette liivakastis kooke (mida mulle siis ka maitsta annad) ja maju meisterdad; kühvliga liiva ühest ämbrist teise tõstad ning omaette mõmised. See näitab, et suudad keskenduda ühele tegevusele ka rohkemaks kui viieks minutiks. See omadus on ju ka vähemalt koolieelik(u)lik (kas selline sõna eksisteerib?), kui mitte täiskasvanulik. :D Teinekord, kui Sul on piisavalt huvitav, annad Sa emmele ka veidike hingetõmbeaega ja ma võin lausa unustada, et Sa minuga koos õues oled.

 

Praegu on Sinu lemmiktegevusteks puslede kokku panemine (võid seda teha lausa tund aega järjest), joonistamine (aka kritseldamine) ja CD-plaatide maki sisse panemine ja välja võtmine. Ühesõnaga - viimasest võiks järeldada, et tehnika Sind huvitab. :D Ja tõesti tundub nii, sest Sulle ei valmista mingeid raskusi issi telefoni lukust lahti saamine ning sealt enda piltide üles otsimine.

 

Ma tean, et pisikestel lastel peetakse minisünnipäevi ainult esimesel eluaastal, kuid mulle meeldib neid üks-kuu-on-jälle-möödas-verstaposte siiani loendada. Seega ma soovin Sulle palju õnne sünnipäevaks! Et Su päevad oleksid täis avastamisrõõmu, uusi huvitavaid tegevusi, uusi ja vanu sõpru ning naeru! Ja et Sa annaksid mulle andeks, kui ma pole Sinu kõiki tahtmisi rahuldanud. Ma ei tee seda Sinu kiusamiseks, vastupidi - tahan Sind kaitsta selle pettumuse eest, mis võib Sulle tulevikus osaks langeda, kui Sa ei saa seda, mida tahad piisavalt kiiresti ja kohe. Kannatust peab olema!

 

Endale soovingi seda viimast veel rohkem, kui mul praegu tagataskust võtta on. Kuigi ta tahab Sul nii paganama kiiresti suureks kasvada, on ta tegelikult veel nii pisike. Anna talle aega teha asju omas tempos ja omal valikul. Ära kiirusta teda tagant! Ole kannatlik! Sest ühel päeval peab tema Sinuga samasugune olema. Kannatlik.

 

 

P.S. Kallis Emme & vanaema, palju õnne Sulle ka! :) Lubatud video on siin:

 

Blogi päised

Kuna ma ei ole arvutiasjanduses kõige kirkam kriit, siis ei ole ma suutnud ka välja nuputada, kuidas Bloggeris oma blogipäist kvaliteetsemaks muuta. Õigemini, kuidas teha nii, et Blogger ei vähendaks header'i kvaliteeti.

 

Muude üleslaaditavate piltide ja videote kvaliteeti puudutava koha leidsin Google+ seadete alt üles, loodetavasti see edaspidi ka toimib. Kuna olen alles üsna roheline blogija ja valisin oma blogikoduks just Bloggeri, ei osanud ma alguses kahtlustada, et siin võib selline kvaliteedi probleem üles kerkida. Olen märganud, et nt Wordpressis sellist soga küll ei kohta nagu nt minu osade postituste pildid ja videod.

 

Loomulikult mängib siinkohal rolli ka kasutatav tehnika. Minul peegelkaamerat ei ole ja teen kõik oma pildid-videod telefoniga (sest nii on ausalt öeldes kohati ka mugavam). Kuna mul puudub ka fotograafia-alane haridus, siis ei oska ma ka valgusele-säriajale-ISOle ja muule taolisele ka tähelepanu pöörata. Õigemini ma tean, et peaksin seda tegema, et saada kvaliteetsemaid pilte, kuid pole ausalt öeldes olnud mahti nende asjade kohta täpsemalt guugeldada. "Ah, las olla!" mõtlen ma endamisi, sest peamiselt kirjutan seda blogi ju siiski vaid endale (ja oma emale). :) Meile vast ikka kõlbab. Samas, ma väga naudin ise selliste blogide lugemist, kus on postituste kõrval (väga) kvaliteetsed fotod ja videod. Kuid need on reeglina tehtud ka vägevate peegelkaameratega. Ise pole mul praegu plaanis sellist väljaminekut teha, kuigi hea kaamera on olnud alati üks mu südamesoov. Eks näis, võibolla kunagi. Ja siis ikka koos koolitusega, et oskaks ka midagi kaameraga peale hakata.

 

Tegelikult ma tahtsin katsetada, kas nüüd, kui ma natuke blogi seadeid muutsin, ta mu üleslaaditavad pildid ka originaalkvaliteediga jätab. Sest minu arvutist vaadatuna minu praegune päis küll nii mannetu ja ruuduline ei paista.

 

Laadin siia siis üles oma erinevad päised, mis mul praeguseni siin ilutsenud on. Jutumärkides ilutsenud muidugi. :D Võite vabalt kommenteerida, milline kujundus või idee teile kõige rohkem meeldinud on, või siis lihtsalt mis meelel. :)

 

Kolmekesi paadis ranna edition :P

 

 

FOMO of YOLO?

Lugesin viimasest "Pere ja kodu" numbrist perest, kes elab Californias. Muu huvitava kõrval jäi mulle sellest artiklist silma üks tähekombinatsioon: FOMO ehk Fear of missing out. Väidetavalt on FOMO Silicon Valley kutsehaigus, mille tagajärjel vaevlevad tuhanded inimesed magamatuse käes ning on 30ndaks eluaastaks läbi põlenud.

Kardetakse, et kui sa ei ole pidevalt sündmuste keskel, ei suhtle Facebookis, Twitteris ja Instagramis, siis sa jääd millestki olulisest ilma. Hakkasin mõtlema, et kas mina põen ka seda "haigust".

 

Sellest hetkest, kui peaaegu kõik on internetti kolinud, siis on justkui loomulik, et hoiad end "asjadega kursis": muidu ei teakski ju, mis maailmas toimub. Aga mille arvelt ma end kursis hoian? Kas on vaja pidevalt olla up-to-date?

 

Kui mul veel nutitelefoni polnud, häiris mind väga, kuidas inimesed muudkui ninapidi oma telefonides olid. Nad uurisid midagi kohvikutes, töö juures, tänaval, kodudes, parkides, poodides... kogu aeg oli vaja midagi telefonist näppida. Samal ajal kui mina, nutitelefonitu, ootasin kohvikus laua teisel pool otsas, et minuga suheldaks, pidin ma omaette rääkima, saades vastuseks vaid lühikesi mõminaid. Tundsin end kuidagi imelikult. Ühelt poolt selle tõttu, et räägin iseendaga ja teiselt poolt, et miks mul seda paganama nutitelefoni pole.

 

Mida huvitavat nad seal teevad, mõtlesin ma. Hmm... mnjah, ega minagi (praeguseks küll nutitelefoni omanik) seal midagi väga tarka tee: aeg-ajalt uuendan oma postkasti, et äkki keegi on kirjutanud (ei kirjuta sulle, Karin, väga keegi, peamiselt potsatavad postkasti arved!); vahepeal viskan pilgu peale Facebookile, et äkki keegi teine on midagi huvitavat teinud ja tahab seda sõpradega jagada (jah, infot teiste kohta saab palju, aga kuivõrd tähtis on ikkagi teada saada, et nt Kalle sõi lõunaks pelmeene ja Malle ostis uue veekeetja?) ja loen ajalehti-foorumeid-blogisid. Seda viimast teen siiski kõige rohkem. Aga mida siis teised teevad? Ajavad äri? Võimalik. Ma ei tea. Aga ilmselt elavad ka Facebookis, Twitteris, Instagramis jm.

 

Samal ajal, kui sotsiaalmeedia kubiseb "elust", võiksin ma lapsega tegeleda, kooki küpsetada, metsas jalutada, raamatut lugeda, muusikat kuulata, käsitööga tegeleda, jumala eest kas või koristada... aga EI - ikka haarab käsi selle paganama telefoni järele. Kuidas sellest haigusest lahti saada? Telefonist loobuda? Aga siis jääb ju arvuti ja internet! Kuidas ma tööd teen? Tööst "vahepause" tehes saab ju ainult natukeseks FB-sse kiigata. :-D YOLO* nagu öeldakse, seetõttu olgem asjadega kursis!

 

Mario arvates veedan ma liiga palju aega arvutis ja ilmselt on tal õigus, ei hakka temaga vaidlema. Tihtipeale on raske tõmmata piiri töö tegemise ja vaba aja veetmise vahele, kui asi puudutab arvuti kasutamist. Kui ma tõlgin ja vahepeal viieks minutiks YouTube'i kiikan, siis Mario seda ju ei tea, et tegin just töö tegemisse pausi. Tema arvab, et ma niisama passin seda helendavat ekraani. Samas, eks ta ikka teinekord teab ka, et mul on vaja produktiivne olla ja tööd teha. Siis ta aitab mind sellega, et tegeleb ise lapse ja majapidamisega. Aga noh, mõte jääb ikka samaks - liiga palju rüperaali!

 

Kui palju teie päevas internetis veedate? Kas kasutate ka moodsaid nutiseadmeid, et pidevalt värskendusi saada? Kas tunnete, et see röövib teilt väärtuslikku aega või ei oskaks te teisiti olla?

Kohutav kahene?

Mõni postitus tagasi rääkisin sellest, et Hannaloore kolis enda tuppa magama ja "elama". Üldiselt on ta selle kolimisega ilusti leppinud - magab oma toas ja mängib seal tihti. Aga mida ma tähele olen pannud, on see, kui tujukaks ta on viimasel ajal muutunud. Alguses kahtlustasin, et ilmselt ta protesteerib (elab negatiivseid emotsioone välja) selle eraldi toas magamise vastu. Kuid siis turgatas mulle pähe, et tihti vanemad räägivad oma väikelapsest kui "kohutavast kahesest". Kas Hannaloore on siis ka nüüd üks selline kohutav kahene? Kuigi ise alles nii pisike. :-D

 

Need jonnihood tulevad tal ei-tea-kust ja lähevad sama teed edasi. Kas pole õiget värvi riided või õiget toitu või ei taha potile minna või tahab multikat vaadata või ei taha magama minna jne jne jne... Nimekiri on lõputu! Ja katsu siis sellist hüsteerikut rahustada - see on pea võimatu! Ma imestan, et selline jonnipunn meile nii äkki külla tuli. Täpselt nädalakese on see mure mind vaevanud ja tänasest saabki nädal tal oma toas magatud. Ilmselt kõik need ealised iseärasused + ümberkolimine kokku on selle põhjuseks?

 

Nagu Dr. Google ütles, siis esimesed jonnihood jäävad 1.-3. eluaasta vahele - seega tuleb külma närvi säilitada ning paks nahk manipulatsioonide suhtes kasvatada. Järgmine jonniperiood pidi koolimineku aega langema. Oh jah!

 

 

 

Rääkige, kuidas teie lapsel/lastel selle "armsa" jonniga lood on? Kuidas last rahustate? Kas kuidagi olete suutnud neid jonnihooge ka ennetada?

 

P.S. Head 1. septembrit kõigile lasteaia- ja koolilastele ka!