Meie pisikene eelpuberteet

Kuskil veebruarikuu teisest nädalast - sellest ajast, kui HL-ga mõlemad haigena nädal aega kodus olime - on meie muidu-nii-eeskujulik-preili täiesti ära vahetatud olnud. Eks kodus haigena nelja seina vahel istumine pani ka endal mõni päev ninast ja kõrvadest auru välja tossama, kuid oli aru saada, et HL-l oli megaigav olla. Ta ütles ka mulle, et ta ei taha toas olla ja tahaks õue. Samas sai ta suurepäraselt aru, et välja veel ei saa, sest olime mõlemad haiged.

Aga ütleme nii, et ka nüüdseks, mil oleme mõlemad haigusest taastunud, pole meie endist tütart kuskil. Viimasel ajal on kogu aeg üks pidev võitlus ja noateral kõndimine (meie siis peame M-ga kõndima, mitte HL). :D

Teed ühtviisi - on paha! Teed teistviisi - ikka paha! Tihtipeale on meie kodus lendu lastud laused midagi sellist: "Ma ei taha praegu sinuga rääkida. Mine minema!" või nt "Ma ei taha emmet. Tahan issit! Sa oled k***j****p***! (Ma meelega ei kirjuta siia tärnide asemele kõiki tähti, sest see on üks ütlemata kole sõna, aga vihjeks nii palju, et see on seotud väljaheidetega ja see väljend pärineb lasteaiast vanematelt poistelt. Ma ei ole uhke selle üle!).

Ta võib minna täiesti tühistest asjadest sellisesse hüsteeriasse, et hoia oma piip ja prillid! See on kohutav! Samas ma saan aru, et kõik see on suureks kasvamise üks osa, enese mina-pildi leidmine ja avardamine, aga miks see nii kohutavalt väsitav ja õudne periood peab olema? :D 

Ega asjata vist öelda, et ole rahul sellega, mis sul on, sest sa ei tea, kui palju hullemaks võib veel minna. Aga samas: kui neiul on hea tuju ja kõik on kõige paremas korras, siis on ta selline kuldsuu ja ninnu-nännutaja, et anna olla. Süda tahab uhkusest lõhkeda, kui mõtlen, kui nutikas, heasüdamlik (ta muide teeb igal õhtul lasteaiast lahkudes kõigile õpetajatele ja lasteaiakaaslastele kalli!) ja rõõmus laps ta on! Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Aeg ju ennast järgmiseks valmis panna! :)

Sisemonoloogid

See postitus erineb vägagi palju nendest postitustest, mida ma siia tavaliselt kirjutanud olen. Üldiselt ma nii detailselt oma elu ei lahka, kuid kuna kirjutamine on minu jaoks justkui teraapia, mis paneb asjadele teise nurga alt vaatama, siis ma ei pane hetkel kätt ette. Selle teksti kirjutamine on laias laastus võtnud aega umbes kaks aastat (!) ja eriti huvitav on mul endal jälgida, kuidas aeg mind muutnud on. Võiksin ju seda teksti jäädagi vaid mustandites hoidma, aga milleks - kokkuvõttes jääb kõlama vaid positiivne!

Niisiis, haara tass kohvi või teed, ja asu lugema Karini heietusi ehk siis minu sisemonolooge teemadel, mis olid mulle sel ajal olulised. Kui ma seda lohisevat teksti siia kirja poleks pannud, siis ei usukski, et mu meel sellistel radadel ekselnud on. Aga näed - nii on!

Kirjutatud 2015. a aprillis:
Kui ma päris aus olen, siis on kuskil viimased kolm aastat minu sees pisikene rahutus olnud. Ma isegi ei oska vist seda kõike päris täpselt kirja panna, aga ma tean, et oma mõtteid formuleerida üritades saavad asjad su enda sees ka paremini selgeks. Proovin, äkki aitab. Sest ma mäletan, et põhikooliajal (nii umbes 12-13-aastasena) pidasin ma päris aktiivselt päevikut ja kirjutasin sinna üsna detailselt oma mõtteid, mida kirjutades ja ka hiljem hea analüüsida oli.

Millest see rahutus siis tulnud on? Ma ei ole kindel, aga ma pakun, et üks põhjus võib olla selles, et meil võttis väga palju energiat ja raha oma kodu ehitamine ja siia sisse kolimise kiirendamine. Võtsime M.-ga suured rahalised kohustused. Laps oli kohe-kohe sündimas ja ma olin iseendale lubanud, et oma vaimse tervise huvides ma oma ämma juurde enam elama jääda ei taha (eriti veel väikese lapsega). Ja nii me siis pingutasime ning praegu ägame oma laenukeste all. :) Võiks ju küsida, et miks siis seda last oli vaja nii "nui neljaks" sellisel ajal teha? No ega meil seda vanuse mõttes kuskile edasi enam lükata ruumi polnud. Ja mul on väga hea meel, et me ei lükanud seda kõike edasi. Korra juba lükkus see suure stressi tõttu "teadmata ajaks" edasi ja ma olin tegelikult sisemiselt kurb.

Tegelikult hakkavad nüüd juba suuremad hallid pilved hajuma vaikselt (vähemalt ma loodan), sest jäänud on vaid mõned projektid lõpetada, et me kodu oleks "päris valmis" (kuigi see ei saa kindlasti mitte kunagi päris valmis!).

Ja see ärevus on kindlasti ka sellest, et alateadlikult olen ma kogu aeg tahtnud rohkem teenida, et kiiremini oma võlgadest lahti saada. Mulle ei meeldi võlgu olla ja võlgades elada. Paha tunne on. Eks seda teab igaüks. Ja no ilmselt olen siis M.-i ka kuidagi teadvustamata survestanud, sest ma näen, kui pinges ja "omas maailmas" ta teinekord on. Me oleme sellest kõigest rääkinud ja olen alati mõelnud, et ma ei ole teda survestanud, aga ju siis olen... Sest teinekord on mul temast lausa kahju, kui ma temalt kuulen, et ta tunneb "survet kogu aeg rohkem teenida". Kurb lihtsalt. :(

Viimasel ajal (ehk umbes 2 aastat) ei ole me enda vaba aja peale midagi saanud kulutada, sest oleme teadlikult raha (mida tegelikult polegi) üritanud kokku hoida. Seetõttu oleme ka igasugustest üritustest, pidudest, reisidest jm loobunud. Ilmselt meid ei kutsuta ka enam kuskile, sest me ju "niikuinii ei tule". Aga see kõik ongi selle tõttu, et oleme oma kodu saamise nimel nii palju pingutanud ja nüüd mõne aasta pärast on meil suuremad "takistuskivid" (mis me ise oleme endale külge haakinud) ületatud ja me saame vabamalt võtma hakata.

Teine aspekt on see, et olen ise hetkel justkui ristteel: kuhu edasi? Kas ma tahan selles töökohas edasi olla? Kas ma tahan teist last saada? Kas M. tahab oma töökohal edasi olla?

Fakt on see, et M.-le tema praegune töökoht ei meeldi. Seal on ebainimlikud tööpõhimõtted. Neid ma siin detailsemalt lahkama ei hakka. M. on väga palju mõelnud ise ettevõtjaks hakkamise peale. Tal on mitmeid ideid olnud. Üldjuhul aga jäävad need ikkagi rahapuuduse tõttu poolikuks. Teine teema on see, et ta pole ise päris kindel, mis valdkonnas see ettevõtlus võiks toimuda. Nii et selle peale peab ta veel mõtlema.

Kui nüüd mõelda ja arvestada meie mõlema vanuseid (ja nooremaks meist kumbki kahjuks enam ei saa!), siis oleks tagumine aeg saada HL-le väike vend või õde. See aga välistab selle, et M. saaks lähiaastatelt oma töökohast lahkuda, sest kaks ilma tööta vanemat pole väga hea plaan. Niisiis survestan ma tahtmatult jälle M.-i seal töökohas edasi olema. Teisalt - M. on öelnud, et kui last ei sünni järgmisel aastal, siis jääbki HL ainsaks. Peamiselt M. vanuse tõttu, sest "ta ei jaksaks hiljem enam".

Ja siis mina. Mulle iseenesest meeldib mu töö, kuigi ka seal on aspekte, mis mind aeg-ajalt häirivad. Tihti taban end mõttelt, et mis ma teen pärast seda, kui teine laps on nii suur, et mu vanemahüvitis on lõppenud? Kes mind kahe väikese lapse kõrvalt tööle tahab? Kui läheb hästi, saaks vanasse töökohta võib-olla tagasi, aga kui ei... siis on jama. Oeh, ma ei teagi. Nii palju segaseid tundeid ja emotsioone.

Käisin sensitiivi juures aprilli alguses, lootuses, et saan temalt mingeid juhtnööre. Aga ütleme nii, et pigem ei saanud ma sealt muud midagi, kui teadmise, et olen ise enda kõige suurem vaenlane. Kurb kuulda, kuigi ma tean, et see on tõsi. Ma arvan, et mul ei vea ja et kõik on minu vastu. Eks see kahjuks kõik lapsepõlvest tuleb. Sellised mõtted tulenevad katkisest perekonnast. Ja mina seda oma lastele ei soovi. Mitte kunagi.

Jääb vaid mõelda, et elan üks päev korraga. Tundub, et hetkel on nii kõige kergem.


Kirjutatud 2016. a mais:
See rahutus, millest ma alguses kirjutasin, on hakanud väheke järele andma. Vahepeal tundus mulle tõesti, et meie kohal on ainult tumedad pilved, mis on põhjustatud rahalistest raskustest, kuid tegelikult on hakanud asjad nüüd aina paremini minema. Asi on ka selles, et ma ise kaldun pigem negatiivsusele (isegi ülikooli ajal ütles üks õppejõud mulle seda - ja tal oli õigus!) ja mõtlen asju hullemaks. Tegelikult saab järgnev aasta olema meie jaoks palju-palju parem, sest paljud rahalised kohustused langevad minu õlgadelt ning saame keskenduda M. ettevõtluse arendamisele (ja selle rahaasjade "teenindamisele" - kõlan nagu pangateller praegu :)). Ma tõesti soovin, et M. saaks oma unistused täide viidud ja südamesse hingerahu - rahu sellest, et ta saab tegeleda asjadega, mis talle tõeliselt meeldivad. Ning mis teevad ta õnnelikuks! Kui tema on õnnelik, olen ju ka mina õnnelik!

Ma arvan, et ettevõtte ja ka uue lapse sünd - need on piisavalt suured "asjad", et neid koos vastu võtta. Selleks peavad aga vaim ja keha valmis olema. Ma usun, et just seetõttu, kui sa midagi nii paaniliselt ihkad, asjad jooksevadki liiva. Ja mida vanemaks ja kogenenumaks sa saad, seda rohkem oskad sa hinnata näiliselt nii iseenesest mõistetavaid asju - pere, kodu, kordaminekud, tervis... Aga tegelikult on ju kõik hästi! Me oleme koos, terved ja õnnelikud. Saame oma asjadega hakkama ja tõsi on see, et ega töö maapealt otsa ei saa! Midagi saame/oskame ikka teha. Pealehakkamist peab rohkem olema. Ja siinkohal tunnen, et olen M.-i väga palju takistanud oma "jalad maapeal" olekuga ning negatiivsusega. Nõme mõelda lausa, et noore inimesena nii kibestunud olen. :( Aga ma püüan ennast iga päevaga parandada.
Nüüd saab ainult pea püsti edasi minna! :) Peace!


Kirjutatud 2017. a veebruaris:
Nüüd võib küll öelda, et asjad, mille pärast ma pea kaks aastat tagasi nii väga pabistasin ja muretsesin, on osutunud "probleemideks mu peas". :D See kõlab nagu ma oleksin hull, aga pean silmas just seda, et kui pidevalt midagi uut ja paremat otsida (ei pea silmas inimsuhteid), siis kaob kogu elult võlu. Pigem olla õnnelik hetkes ja nende asjade üle, mida sa oled konkreetsel ajahetkel saavutanud. Tervis on see, mida peab hindama ja armastama! Ja kõik ülejäänud... tuleb siis, kui tulema peab. Nagu nt nüüd meie beebi nr 2 ehk väike prints. Isegi HL ütles, et "Ma võin vennaga ka mängida!" :D

Ja asjad? Jah, need muudavad me elu mugavamaks ja raha annab meile võimalusi elada elu nagu soovime, kuid see ei saa olla peamine, millele keskenduda. Me tahtsime ruttu oma koju ja tekitasime endale sellega tahtmatult palju pinget. Kuid praegu olen üha rohkem veendunud, et 2017. a on meie pere aasta, st just nüüd saame hakata nautima neid võlusid, mille nimel nii palju tööd ja vaeva oleme näinud. Ja seda nüüd vanema, kogenenuma ning parema (varsti juba 4-liikmelise!) perena kui varem.

Need kummalised unenäod

Kiirustasin siia kirjutama, et meelest ära ei läheks. :D Ma ei tea, kas see on üleüldiselt ka kõigil teistel rasedatel nii, aga mul on mõlema raseduse ajal unenäod kuidagi erksamad, tegevusi täis ja ka kuidagi idiootsemad kui tavaliselt. Lisaks näen ma neid tihemini, nii et pea iga öö on action'it täis.

Näiteks täna öösel nägin ma sellist jaburust: läksin koos oma klassiõe ja töökaaslasega Soome (sest töökaaslane kutsus :D). Meil olid kaasas telkimisasjad jm nodi ning ühel hetkel avastasime end mingist veekogust (ei olnud Soome laht) ja meie ümber sõitsid über-kaasaegsed tiiburid (sellised lennuki reaktiivmootori välimusega kiirlaevad siis, mis lihtsalt kimasid risti-rästi meie kõrvalt erinevatesse suundadesse. Meie aga hulpisime oma asjadega vees. Ja kui ma siis sealt veest välja end ukerdasin, sain aru, et see on a'la 300 meetri sügavune auk. Ja siis mingid kohalikud (ikka soomlased, eks, sest kuidagi me Soome ju jõudsime) kommenteerisid, et siit august pole varem keegi välja saanud. :D
Eriti haige! Ja siis pärast seda mu töökaaslane ütles, et tema läheb nüüd koju, ta kutsus oma poja endale järele. Põhimõtteliselt oli ta täiesti kuiv ja asjad juba ammu auto peal, kui meie sõbrannaga alles vees hulpisime. No kust ajusoppidest sellised asjad lagedale tulevad? 

Lisaks eelpool kirjeldatud variandile olen ma tihti näinud nt sõjasituatsioone; enda vanaema maakodus olemist; oma ema juures olemist (igakord väga erinevates situatsioonides - nii heades kui ka halbades) ja tihtipeale käivad unenägudest läbi ka mingid flirtimised võõrastega, samas ka Marioga - kõik on pudru ja kapsad ja ei make'i üldse sense'i. Väga ilus eestikeelne lause oli see!

Naised, kel sarnased kogemused, kas see on kuidagi rasedusaegsete hormoonidega seotud või ma olen vaikselt hulluks minemas? :D

Rasedusaegsed "rõõmud"

Mul on rasedus napilt poole peal, aga käes on juba see "imeline" aeg, mil ma ei saa öösiti magada (peamiselt) liiga pisikese põie tõttu. Voodis külje keeramine on ka raskendatud, sest meil on liiga pehme madrats, mis "imeb" justkui su enda sisse ja sealt väljasaamiseks on vaja varuda natuke aega ja jõudu - üks, kaks, kolm ja ümberpööre! Just nii mul iga öö see enese motiveerimine käib. :D

Ma joon praegu tihemini vett ja teed ning seetõttu pean ka tihemini vetsus käima (loogika-auhind palun mulle!), aga ega mu mõistus siis enne magamaminekut end ohjata suuda.

Teine minu magamatuse põhjus on see, et mind tohutult häirivad igasugused kõrvalised helid (nt Mario norskamine), kui ma JUST proovin magama jääda ja just olen sellises seisus, et nüüd kohe suikun... ja siis käib su kõrval kõrvulukustav NORRRRRRR! Jube! :D Ma ei suuda ennast välja lülitada nagu mul teha soovitatakse ja pigem kolin pärast poolt tundi "välja lülitamist" elutoa diivanile. Sest siis saan ma vähemalt magamistoaukse enda järel kinni tõmmata ja sellega natukenegi "helisid" summutada.

Kolmas probleem on mul hetkel see, et ma olen totaalselt haigeks jäänud. Mul on meeletu köha, nohu, lihasvalu ja aeg-ajalt ka palavik. Mida rohkem ma köhin, seda rohkem mu pea valutama hakkab. Ja väga raske on leida seda köha-nohu-jm-hädade-vaba asendit, kus ma saaksin magama jääda. Ja kui see on õnnestunud, siis palun jumalat, et ma ei kuuleks seda "armsaks saanud" NORINAT enda kõrvalt. :D Nagu nõiaring ma ütlen. :)

Aga ma ei kurda - see kõik on mööduv ja saab ainult paremaks minna! Või kuidas see asjades positiivse poole nägemine käiski? :D