Meie pisikene eelpuberteet

Kuskil veebruarikuu teisest nädalast - sellest ajast, kui HL-ga mõlemad haigena nädal aega kodus olime - on meie muidu-nii-eeskujulik-preili täiesti ära vahetatud olnud. Eks kodus haigena nelja seina vahel istumine pani ka endal mõni päev ninast ja kõrvadest auru välja tossama, kuid oli aru saada, et HL-l oli megaigav olla. Ta ütles ka mulle, et ta ei taha toas olla ja tahaks õue. Samas sai ta suurepäraselt aru, et välja veel ei saa, sest olime mõlemad haiged.

Aga ütleme nii, et ka nüüdseks, mil oleme mõlemad haigusest taastunud, pole meie endist tütart kuskil. Viimasel ajal on kogu aeg üks pidev võitlus ja noateral kõndimine (meie siis peame M-ga kõndima, mitte HL). :D

Teed ühtviisi - on paha! Teed teistviisi - ikka paha! Tihtipeale on meie kodus lendu lastud laused midagi sellist: "Ma ei taha praegu sinuga rääkida. Mine minema!" või nt "Ma ei taha emmet. Tahan issit! Sa oled k***j****p***! (Ma meelega ei kirjuta siia tärnide asemele kõiki tähti, sest see on üks ütlemata kole sõna, aga vihjeks nii palju, et see on seotud väljaheidetega ja see väljend pärineb lasteaiast vanematelt poistelt. Ma ei ole uhke selle üle!).

Ta võib minna täiesti tühistest asjadest sellisesse hüsteeriasse, et hoia oma piip ja prillid! See on kohutav! Samas ma saan aru, et kõik see on suureks kasvamise üks osa, enese mina-pildi leidmine ja avardamine, aga miks see nii kohutavalt väsitav ja õudne periood peab olema? :D 

Ega asjata vist öelda, et ole rahul sellega, mis sul on, sest sa ei tea, kui palju hullemaks võib veel minna. Aga samas: kui neiul on hea tuju ja kõik on kõige paremas korras, siis on ta selline kuldsuu ja ninnu-nännutaja, et anna olla. Süda tahab uhkusest lõhkeda, kui mõtlen, kui nutikas, heasüdamlik (ta muide teeb igal õhtul lasteaiast lahkudes kõigile õpetajatele ja lasteaiakaaslastele kalli!) ja rõõmus laps ta on! Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Aeg ju ennast järgmiseks valmis panna! :)