Jõuluvana oli helde!

Näitan siis teilegi, mida Hannaloore jõuludeks sai. Sel aastal oli jõuluvana helde ja tõi Hannaloorele mitu põnevat asja.

 

Esimesed kingid panime talle kuuse alla esimesel ööl, kui jõulupuu koju tõime. Hannaloore oli veidike pelglik ja üllatunud, kui pakke kuuse all nägi. Eelmistel jõuludel oli ta veel liiga väike, et kõigest aru saada, aga sel aastal arvame, et taipab juba päris palju.

 

Tahame talle eelkõige tekitada seost kuusepuu ja kingituste vahel: et kui kuusepuu kord aastas tuppa tuuakse, siis ta oskaks järeldada, et varsti on ka kinke oodata. Seetõttu ei andnud me ka kinke varem kätte (no vahel ju kibeleb endal rohkem sees, et tahaks kohe pärast ostmist kingituse üle anda, vähemalt minul).

Esimeste kingitustena sai ta mängukitarri ja Angry Birdsi notsu (kusjuures selle variandi valis ta ükskord ise välja, kuid noh, ega tema teadnud, et selle ka jõuluvana puu alla toob).

 

 

 

 

Kitarr meeldib talle väga. Aeg-ajalt ikka tinistab sellega mängida (ehk siis vajutab ühele viiest nupust, mille järel mängib kitarr muusikat) ning tatsub muusikarütmis kaasa.

Pehme notsuga ta niisama kaisutab ja kuulab tolle röhitsemist. :D Mõnikord paneb pea notsu peale ja imiteerib magamist.

 

Valla jõulupeolt sai Hannaloore kingituseks raamatu (nii nagu ka eelmisel aastal). Mulle meeldib, et kommikoti asemel kingitakse raamat, mis vähemalt teoorias peaks palju kauem vastu pidama kui kommid. :D Sel korral oli ka see vahva, et raamatud kingiti vastavalt laste vanusele (ehk siis kuna HL saab peagi kaheseks, oli tema paki sees raamat kaheaastastele).

 

 

 



Minu onu pere juures jõululaupäeval käies oli puu alla potsatanud ka kingitus Hannaloorele: sealt pakist leidis ta ühe väga vahva joonistustahvli. Komplekti kuuluvasse pliiatsisse tuleb sisse valada veidike vett ning siis kaasasolevale tahvlile joonistada. 30 sekundi möödudes joonistus kaob ning on valmis uuteks kritseldusteks.

 

 

 

Mario vanemad kinkisid preilile mänguköögi koos tarvikutega (potid-pannid, kulbid, piparkoogivormid (kusjuures nende vormide abiga tegime täna piparkooke!), juurviljad jm). Ma usun, et see kingitus peaks Hannalooret päris pikalt teenima. Vähemalt praegu on ta iga viimsegi vaba hetke selle juures askeldanud.

Lisaks leidsime jõulupuu all olevast pakist hunniku voolimismasse, mille mudimine ja "lõikumismasinast" läbi ajamine on ka väga vahva ajaviide! Mulle tundub, et eriti kohe minu jaoks! :D

 

 

 

Viimastel päevadel on väga super ilmad olnud ning seetõttu oleme tihti ka õues olnud. Lisan siia ka paar pilti eilsest ning video sellest, kuidas HL mäest kelguga alla sõidab.

 

Kohe-kohe 2-aastane ja kohe-kohe 9-kuune juntsa. :) Päris tükk aega vedas pisemat niimoodi kelguga.

 

Beebikelgu vahetame kohe välja, sest ilmselgelt ei mahu sinna ei HL jalad ega ka piisavalt lumekamakaid.

 

Minu nunnud

 

Häid pühi!

Teist korda oma elu jooksul jõuluvana juures patsu löömas.

Ajee, kingitus käes! :)

"Jalakott, jalakott."
(ehk et tegemist pole käekoti, vaid Hannaloore mõistes jalakotiga, mis peaks jala küljes käima) :D

Häid jõule, fashionistad! :)

Kuidas me kuuske ehtisime

 

Vabandan video halva kvaliteedi ja oma "monteerimisoskuste" pärast (kuna muusikafail oli lühem kui video ise, siis ühe koha pealt see laul algab uuesti, aga üsna järsult. No üleüldse on see järske üleminekuid täis :D). AGA kuna videos on tähelepanu keskpunktis siiski Hannaloore, siis tema nunnudus lihtsalt annab kõik eelneva andeks, eks? :D

Pugib piparkooki

23 kuud!

Kell on umbes 17.30 ja me jõuame autoga lastehoiu maja ette. Mõnikord piiluvad toaaknast pisikesed peanupud ja kohe, kui on selgunud, kelle emme-issi järele on jõudnud, vudistab "õige laps" välisukse juurde.

 

"Emme!" kostab HL pisikestel huultelt ning näole ilmub armas muie.

"Kuidas Sul täna läks?" küsin mina.

"Hätti! (hästi)" vastab preili.

 

Enne riidessepanekut on vaja kõigepealt teha tiir kõigis tubades ja siis saame tänu hoidja-Kristelile õueriided lapsele selga. Kui saapad jalga on saadud, siis hopsti! emmele opasse ja autosse. Väike lefa-lefa on ka vaja enne ukse pealt teha.

 

"Kas homme näeme?" küsib Kristel.

"Jah," noogutab Hannaloore naeratuse saatel kaasa.

 

Kuna praegu on väljas pime, siis autost väga peale tähtede ja kuu midagi ei näe. Nii me siis kas laulame (loe: emme laulab, Mario ja Hannaloore on lihtsalt sunnitud kuulama) või mängime mängu "Kus kuu on?". Mõnikord läheb hästi ja näeme kuud terve kojusõidu vältel. Küll vasakul ja paremal. Küll natuke kõrgemal ja natukene madalamal. :) Aga teinekord on pahasti, sest kuu on pilve taga peidus. Tähti ka ei näe. Siis me mängime mängu "Mitu autot mööda sõidab?" või "Kelle järel me täna koju sõidame" ehk siis loendame möödasõitvaid autosid või uurime, kelle auto järel täna koju jõuame (kuna tegemist väikse külaga, kuhu Tallinna poolt sõidavad umbes samal ajal ühed ja samad autod, siis juba teame, kes millal ja kuhu vurab).

Teinekord on Hannaloore lihtsalt omas mullis ja häälitseb-laulab omaette. Siis me ei hakka teda segama ja laseme tal olla.

 

  

Kui koju jõuame, siis on meil traditsiooniks panna põlema rõdule kinnitatud jõuluküünlad.

 

"Vaatame, kas tuled lähevad põlema!" ütlen Hannaloorele ja tema juba sirutab kätt, et saaks ise nuppu vajutada. Ja kui need tuled siis põlema lähevad, oi-oi, milline rõõm nendest ilusatest silmadest kiirgab.

 

Siis ruttu õueriided seljast, väikesed hügieeniprotseduurid, pisike tiir oma toas (kontrollimaks, kas Baby Born ikka magab oma kärus või kas loomafiguurid jäid sellisesse asendisse nagu eelmisel õhtul pandud said) ja siis on mitu võimalust: kas Hannaloore jääb omaette mängima-nokitsema (kui viimane variant, siis on "lootust", et varsti tabame ta mingilt pahateolt - nagu nt üks õhtu, kui ta vaatas mulle säravate silmadega otsa ning teatas, et tema joonistab, endal vildikas mööda toaseina kunstiteoseid maalimas); tuleb ja aitab mind söögitegemisel (aka "koorib" kartuleid-porgandeid (tegelikult torkab lihtsalt võinoaga pisikesi auke neile sisse), sorteerib makarone vms) või hakkab issi seljas ronima/teda taga ajama.

Kui viimane variant on päevakorras, siis on kilkeid ja naeru terve korter täis. :) Mis võiks olla vahvam, kui vaadata issit ja tütart koos mängimas-müramas?

 

Toidu lauale tõstmise ajaks on HL end ilusti oma söögitooli juurde üles rivistanud ja ootab, et teda tooli tõstetakse. Siis algab üks korraldamine ja delegeerimine: kui issi tõstab endale kõrvitsa- ja peedisalatit, siis on ka Hannaloorel vaja ISE neid salateid tõsta. Kui emme kallab endale piima, siis on vaja ka preilil endale ISE piima kallata. Kui issi pani endale sinepit, siis annab HL häälekalt teada, et ka emme võiks endale sinepit taldriku äärele pigistada. "Ei, emme ei taha sinepit," ütlen ma. "Emme ka, emme ka!" kostub selle peale. Ja ega enne ei jäeta, kui korraks tuleb emmel see sinepike endale taldrikule pigistada.

Kui tipsil on kõht tühi, siis sööb ta isukalt ja vaikselt, kui aga kõht on täis, siis hakkab lusikaga mööda taldrikut "uisutamine" ja häälitsemine. Siis ma tean, et on aeg ta lihtsalt laua tagant ära tõsta ja asi ants, muidu ei jõua keegi seda toidulaga laua alt puhtaks kasida, mis sinna maha jääb. :)

 

Toidud söödud, nõud pestud, siis algab meil n-ö kvaliteetaeg: vaatame raamatuid, laome klotsidest torni, vaatame "Mašat ja karu" või paneme HL vanni hullama.

 

 

Sutsu enne kella 22 hakkan HL-le meelde tuletama, et nüüd kohe-kohe lähme magama, et oleks viimane aeg oma mängudega otsad kokku tõmmata. (Tean, et "normaalsed" lapsed juba ammu sel ajal magavad, aga meil on pisike öökull kodus).

Panemegi siis mänguasjad enam-vähem oma kohtadele, (kes teab, kuhu pragudesse ta on suutnud need kõik lennutada, seega ei ole võimalik päris kõiki asju oma kohale panna) ja kustutame tema toas tuled. Mässin ta teki sisse, annan Minni-hiire kaissu ja silitan teda kuni näen, et silmad hakkavad vaikselt kinni vajuma. Kui juba nohinat on kuulda, siis võin ka toast lahkuda.

Selline magamajäämise taktika toimib ainult "headel päevadel", kui ta on pikast päevast lihtsalt nii väsinud, et ta ei jaksa mind oma ooperilaulja-häälega enam rõõmustada. :) Tihtipeale venib tema magamapanek ikka paaritunniseks maratoniks, millele reeglina järgneb ka pidev öine check up: joogi pakkumine, pissil käimine, kussutamine, silitamine, vahel kaissu võtmine jne.

 

Vaat sellised argipäevad on siis meil tänu Hannaloorele - meie kõige kallimale varale, kelleta ei kujutaks me oma elu enam ette! Palju õnne, tupsu, juba kuu pärast oled kahene! Ükskõik, kui raske või kerge meil ka ei oleks - kolmekesi koos saame alati hakkama. Ka öiste mitte-magamis-maratonidega. :D

Niisama mõtteid

Pärast eelmist postitust mõtlesin kohe, et poleks pidanud vist hõiskama, et HL tervis paremaks on läinud, sest samal ööl oli tal nii kõrge palavik, et ma ehmusin täitsa ära. Õnneks on praeguseks (ptüi-ptüi-ptüi) asjad peaaegu paika loksunud. Ma ei hakka siia igaks juhuks kirjutama, et kõik on korras. Alati võiks olla parem, kuid ütleme siis nii, et asjad on stabiilsed. :)

 

Sel nädalavahetusel ootab meid ees kohalik külajõulupidu ning pisikese Elisabeti sünnipäev. Nii et hoian kõvasti pöidlaid (ja varbaid), et kõigil tervised head oleksid ning mingeid ootamatusi ette ei tuleks ning me saame kõigist plaanitud üritustest osa võtta.

 

Hannaloore oli eile üle pika aja taas hoius ning nautis ikka täiega teiste laste seltskonda. Igatahes oli ta ilmselgelt õhtuks väsinud, sest magas ka öösel natuke rahulikumalt kui tavaliselt. Sain ka ise väheke välja puhata. Kuigi siiski mitte piisavalt. Aga mu keha on vist juba ümber harjunud teistmoodi rütmiga ja vähema unega. Loodetavasti koidab ka meie peres ükskord see päev, mil saame segamatult kõik terve öö magada. Lootus sureb viimasena, eks? :)

 

Kui nüüd hüpata natuke teisele teemale, siis kas keegi on kuskil kaubanduses (või e-poes) näinud mesilasekostüümi lastele? Või kas või lihtsalt tundlatega peavõru ja mesilase tiibu? Midagi sellist näiteks:

 

 

eBayd ja Amazonid on läbi kammitud ja päris kõikidele minu tingimustele ükski pakkumine ei vastanud. Mõtlesin, et äkki on keegi kuskil näinud midagi sarnast.



Kui kuuske veel pole

... siis tuleb käepäraste vahenditega leppida. :) Aga ega see kuuski tulemata jää! Enne on ju vaja kaunistamist harjutada.

 

 

 

Preili tervis hakkab juba ilmet võtma. Loodan, et ka nädalavahetus kosutab teda piisavalt lisaks neile kolmele päevale, mis kodus olnud oleme.

 

Me korjasime Marioga endale ka nohupisikud külge ja nii me siin kõik kolmekesi üksteise võidu tatistame (ja meie HL-ga ka lisaks veel köhime). Öösiti on tal kohe eriti paha, sest tatt vajub kurku, mis hakkab kohe köha põhjustama, ning nii ta siis köhib ja nutab vaheldumisi. Kolm ööd väga magada pole saanud, aga hetkel tundub, et hakkab paremuse poole asi liikuma.

 

Meil oli küll plaan nädalavahetusel Hannaloore jaoks talvesaabaste jahile minna, kuid ei tea, kuidas sellega jääb. Suured külmad on nüüd ju teadmata kaugusesse nihkunud (nõme tegelt, sest mulle meeldis see vähe krõbedam talv rohkem) ja kes teab, millal uuesti lumelootust on. Igatahes tegid need esimesed külmemad ilmad selgeks, et praegused Columbia talvesaapad ei kõlba küll kuskile - Hannaloore varbad on külmast kanged. Villatalda ei mahu sinna sisse ka panema, nii et peame uued saapad soetama. Millised talvesaapad teie lastel on? Millised on head ja kerged? Jagage kogemusi ja soovitusi.

Ilmselt teeme oma valiku kas Ecco, Crocsi, Sketchersi või Timberlandi hulgast.

 

Ilusat nädalavahetuse algust!

Kuidas meil läheb?

Kui alustada seekord hoopis kokkuvõttest, siis võib öelda, et üldiselt läheb kenasti. :) Kiire igapäevaelu kõrval sain eelmisel nädalavahetusel nautida sünnipäevalapse staatust ning lasin end Mariol ja Hannaloorel poputada (jah, isegi HL sai sellega hakkama, sest lasi mul kogu sünnipäevaeelse öö magada). Lisaks aitab Mario mind iga päev üha rohkem majapidamistöödes ning on lihtsalt üks väga mõistev mees. :)

 

Hetkel on Hannaloore endale küll mingi haigusepisiku külge pookinud ja seetõttu on ka meie igapäevane rütm natuke häiritud, kuid loodan, et saame koos sellest ruttu üle.

Terve tänase öö oli tal palavik (vahepeal siiski läks alla tänu valuvaigistile) ning tatti voolab ojadena.  Eks haigus on keha reaktsioon stressile ja pingele, mis kaasneb sellise tiheda graafikuga, mis tal iga päev on: hommikul vara üles, terve pikk päev hoius, õhtul hilja koju, veelgi hiljem magama (kuigi magamasaamise kellaaja oleme saanud nüüd meie jaoks rekordiliselt varajaseks: umbes 22.30), on see pisikese jaoks ikkagi liig mis liig.

 

Õhtuti tunnen end rampväsinuna, kuid sunnin end ikkagi kodutöid tegema: pesu on vaja pesema panna, vanad pesud ära korjata + triikida, põrandaid pesta, süüa teha, järgmiseks päevaks asju valmis panna,... lapsega tahaks ju ka tegeleda! Eks teinekord magamisaja arvelt seda kõike teengi.

Ma ei kujutaks ette, kui ma peaksin puhta üksi siin kodus rabelema (ja meil on ju ainult pisike korter, mis veel suurest majast rääkida!) - õnneks võtab Mario palju töid enda peale ning teinekord saame ka paar sõna juttu vahetada. :D Kõlab võibolla karmimalt, kui tegelikult on. Saame ikka rohkem rääkida kui paar sõna, aga noh, you'll get the point!

 

Sellise tempo taustal liiguvad mõtted üha enam selles suunas, et no kuidas üldse ei taha kellegi alluv olla. Nii tore oleks ju ise oma aja peremees olla. Eks ettevõtjaks olemisel on omad head ja vead (päris suur vastutus ja pinge siiski kogu aeg peal), kuid natuke teistmoodi on see kindlasti, kui palgatöötaja kuskil suures ettevõttes olla. Kokkuvõttes oled ju ikkagi üks pisike mutter suures süsteemis, kes täidab kellegi teise taskuid. Samas jääb mul vast julgust puudu, et ise midagi alustada. Unistamine pole aga keelatud, eks?

 

Praegu ootan aga pikki pühi, mis õigepea kätte jõuavad, et saaks lihtsalt pere keskel istuda ja piparkooke nosida. :D Ja siis ootan, et Hannaloore saaks terveks ja oleks jälle see sama vana-hea-lõbus-Hannaloore, kes ta muidu on. Ja siis ootan, et me teeme kolmekesi ühe suure-suure kalli ja musimopsu ning hakkame kõik koos kuuske ehtima!

 

Ilusat (loodetavasti tervet) detsembrit kõigile! ;)

 

 

 



I have the best view from office!