Kui alustada seekord hoopis kokkuvõttest, siis võib öelda, et üldiselt läheb kenasti. :) Kiire igapäevaelu kõrval sain eelmisel nädalavahetusel nautida sünnipäevalapse staatust ning lasin end Mariol ja Hannaloorel poputada (jah, isegi HL sai sellega hakkama, sest lasi mul kogu sünnipäevaeelse öö magada). Lisaks aitab Mario mind iga päev üha rohkem majapidamistöödes ning on lihtsalt üks väga mõistev mees. :)
Hetkel on Hannaloore endale küll mingi haigusepisiku külge pookinud ja seetõttu on ka meie igapäevane rütm natuke häiritud, kuid loodan, et saame koos sellest ruttu üle.
Terve tänase öö oli tal palavik (vahepeal siiski läks alla tänu valuvaigistile) ning tatti voolab ojadena. Eks haigus on keha reaktsioon stressile ja pingele, mis kaasneb sellise tiheda graafikuga, mis tal iga päev on: hommikul vara üles, terve pikk päev hoius, õhtul hilja koju, veelgi hiljem magama (kuigi magamasaamise kellaaja oleme saanud nüüd meie jaoks rekordiliselt varajaseks: umbes 22.30), on see pisikese jaoks ikkagi liig mis liig.
Õhtuti tunnen end rampväsinuna, kuid sunnin end ikkagi kodutöid tegema: pesu on vaja pesema panna, vanad pesud ära korjata + triikida, põrandaid pesta, süüa teha, järgmiseks päevaks asju valmis panna,... lapsega tahaks ju ka tegeleda! Eks teinekord magamisaja arvelt seda kõike teengi.
Ma ei kujutaks ette, kui ma peaksin puhta üksi siin kodus rabelema (ja meil on ju ainult pisike korter, mis veel suurest majast rääkida!) - õnneks võtab Mario palju töid enda peale ning teinekord saame ka paar sõna juttu vahetada. :D Kõlab võibolla karmimalt, kui tegelikult on. Saame ikka rohkem rääkida kui paar sõna, aga noh, you'll get the point!
Sellise tempo taustal liiguvad mõtted üha enam selles suunas, et no kuidas üldse ei taha kellegi alluv olla. Nii tore oleks ju ise oma aja peremees olla. Eks ettevõtjaks olemisel on omad head ja vead (päris suur vastutus ja pinge siiski kogu aeg peal), kuid natuke teistmoodi on see kindlasti, kui palgatöötaja kuskil suures ettevõttes olla. Kokkuvõttes oled ju ikkagi üks pisike mutter suures süsteemis, kes täidab kellegi teise taskuid. Samas jääb mul vast julgust puudu, et ise midagi alustada. Unistamine pole aga keelatud, eks?
Praegu ootan aga pikki pühi, mis õigepea kätte jõuavad, et saaks lihtsalt pere keskel istuda ja piparkooke nosida. :D Ja siis ootan, et Hannaloore saaks terveks ja oleks jälle see sama vana-hea-lõbus-Hannaloore, kes ta muidu on. Ja siis ootan, et me teeme kolmekesi ühe suure-suure kalli ja musimopsu ning hakkame kõik koos kuuske ehtima!
Ilusat (loodetavasti tervet) detsembrit kõigile! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar