Kell on umbes 17.30 ja me jõuame autoga lastehoiu maja ette. Mõnikord piiluvad toaaknast pisikesed peanupud ja kohe, kui on selgunud, kelle emme-issi järele on jõudnud, vudistab "õige laps" välisukse juurde.
"Emme!" kostab HL pisikestel huultelt ning näole ilmub armas muie.
"Kuidas Sul täna läks?" küsin mina.
"Hätti! (hästi)" vastab preili.
Enne riidessepanekut on vaja kõigepealt teha tiir kõigis tubades ja siis saame tänu hoidja-Kristelile õueriided lapsele selga. Kui saapad jalga on saadud, siis hopsti! emmele opasse ja autosse. Väike lefa-lefa on ka vaja enne ukse pealt teha.
"Kas homme näeme?" küsib Kristel.
"Jah," noogutab Hannaloore naeratuse saatel kaasa.
Kuna praegu on väljas pime, siis autost väga peale tähtede ja kuu midagi ei näe. Nii me siis kas laulame (loe: emme laulab, Mario ja Hannaloore on lihtsalt sunnitud kuulama) või mängime mängu "Kus kuu on?". Mõnikord läheb hästi ja näeme kuud terve kojusõidu vältel. Küll vasakul ja paremal. Küll natuke kõrgemal ja natukene madalamal. :) Aga teinekord on pahasti, sest kuu on pilve taga peidus. Tähti ka ei näe. Siis me mängime mängu "Mitu autot mööda sõidab?" või "Kelle järel me täna koju sõidame" ehk siis loendame möödasõitvaid autosid või uurime, kelle auto järel täna koju jõuame (kuna tegemist väikse külaga, kuhu Tallinna poolt sõidavad umbes samal ajal ühed ja samad autod, siis juba teame, kes millal ja kuhu vurab).
Teinekord on Hannaloore lihtsalt omas mullis ja häälitseb-laulab omaette. Siis me ei hakka teda segama ja laseme tal olla.
Kui koju jõuame, siis on meil traditsiooniks panna põlema rõdule kinnitatud jõuluküünlad.
"Vaatame, kas tuled lähevad põlema!" ütlen Hannaloorele ja tema juba sirutab kätt, et saaks ise nuppu vajutada. Ja kui need tuled siis põlema lähevad, oi-oi, milline rõõm nendest ilusatest silmadest kiirgab.
Siis ruttu õueriided seljast, väikesed hügieeniprotseduurid, pisike tiir oma toas (kontrollimaks, kas Baby Born ikka magab oma kärus või kas loomafiguurid jäid sellisesse asendisse nagu eelmisel õhtul pandud said) ja siis on mitu võimalust: kas Hannaloore jääb omaette mängima-nokitsema (kui viimane variant, siis on "lootust", et varsti tabame ta mingilt pahateolt - nagu nt üks õhtu, kui ta vaatas mulle säravate silmadega otsa ning teatas, et tema joonistab, endal vildikas mööda toaseina kunstiteoseid maalimas); tuleb ja aitab mind söögitegemisel (aka "koorib" kartuleid-porgandeid (tegelikult torkab lihtsalt võinoaga pisikesi auke neile sisse), sorteerib makarone vms) või hakkab issi seljas ronima/teda taga ajama.
Kui viimane variant on päevakorras, siis on kilkeid ja naeru terve korter täis. :) Mis võiks olla vahvam, kui vaadata issit ja tütart koos mängimas-müramas?
Toidu lauale tõstmise ajaks on HL end ilusti oma söögitooli juurde üles rivistanud ja ootab, et teda tooli tõstetakse. Siis algab üks korraldamine ja delegeerimine: kui issi tõstab endale kõrvitsa- ja peedisalatit, siis on ka Hannaloorel vaja ISE neid salateid tõsta. Kui emme kallab endale piima, siis on vaja ka preilil endale ISE piima kallata. Kui issi pani endale sinepit, siis annab HL häälekalt teada, et ka emme võiks endale sinepit taldriku äärele pigistada. "Ei, emme ei taha sinepit," ütlen ma. "Emme ka, emme ka!" kostub selle peale. Ja ega enne ei jäeta, kui korraks tuleb emmel see sinepike endale taldrikule pigistada.
Kui tipsil on kõht tühi, siis sööb ta isukalt ja vaikselt, kui aga kõht on täis, siis hakkab lusikaga mööda taldrikut "uisutamine" ja häälitsemine. Siis ma tean, et on aeg ta lihtsalt laua tagant ära tõsta ja asi ants, muidu ei jõua keegi seda toidulaga laua alt puhtaks kasida, mis sinna maha jääb. :)
Toidud söödud, nõud pestud, siis algab meil n-ö kvaliteetaeg: vaatame raamatuid, laome klotsidest torni, vaatame "Mašat ja karu" või paneme HL vanni hullama.
Sutsu enne kella 22 hakkan HL-le meelde tuletama, et nüüd kohe-kohe lähme magama, et oleks viimane aeg oma mängudega otsad kokku tõmmata. (Tean, et "normaalsed" lapsed juba ammu sel ajal magavad, aga meil on pisike öökull kodus).
Panemegi siis mänguasjad enam-vähem oma kohtadele, (kes teab, kuhu pragudesse ta on suutnud need kõik lennutada, seega ei ole võimalik päris kõiki asju oma kohale panna) ja kustutame tema toas tuled. Mässin ta teki sisse, annan Minni-hiire kaissu ja silitan teda kuni näen, et silmad hakkavad vaikselt kinni vajuma. Kui juba nohinat on kuulda, siis võin ka toast lahkuda.
Selline magamajäämise taktika toimib ainult "headel päevadel", kui ta on pikast päevast lihtsalt nii väsinud, et ta ei jaksa mind oma ooperilaulja-häälega enam rõõmustada. :) Tihtipeale venib tema magamapanek ikka paaritunniseks maratoniks, millele reeglina järgneb ka pidev öine check up: joogi pakkumine, pissil käimine, kussutamine, silitamine, vahel kaissu võtmine jne.
Vaat sellised argipäevad on siis meil tänu Hannaloorele - meie kõige kallimale varale, kelleta ei kujutaks me oma elu enam ette! Palju õnne, tupsu, juba kuu pärast oled kahene! Ükskõik, kui raske või kerge meil ka ei oleks - kolmekesi koos saame alati hakkama. Ka öiste mitte-magamis-maratonidega. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar