Pärast neid öid kadusid palavikud ära, arvasin, et oli mingi külmetus ja Henk saab juba lasteaeda minna.
Käisime ka perearsti juures, kes kuulas kopse, mis oli puhtad, ja tegi vereproovi, mis midagi ei näidanud. Kahtlustasin ise kõrvu, aga kuna noormees ei arvanud sellest kõrvade vaatamisest midagi, siis asi sinna jäigi.
Kuskil teisipäevast tuli palavik tagasi ja ilmselt palju kõrgemana kui enne. Henk läheb üle keha punaselaiguliseks ja vapub palavikust - selle järgi saab aru, et on kõrge palavik.
Panime küll perearstile uuesti aja, aga asi läks neljapäeva õhtuks nii hulluks, et tulime Emosse.
Siin kuulati kopse, vaadati kõrvu ja kurku. Kohe sai selgeks, et tegemist on ägeda kurgumandlipõletikuga. Alguses oli ilmselt tegu viirusega, aga et palavik tagasi tuli, on ilmselt seotud lasteaias esinenud sarlakitega. Nimelt põhjustavat angiini ja sarlakeid sama steptokokk bakter.
Praegu oleme haiglas, Henk on tilgutite all ja magab ilmselt kogu selle aja tagasi, mis tal haigusega võideldes vajaka on jäänud.
Loodame, et väga kauaks siia jääma ei pea.
Update: täna on 19.01 ja meid kirjutati kodusele ravile! Jee!
Tänane öö oli esimene öö üle pika aja ilma palavikuta. Henk sööb ja joob ning on peaaegu samasugune krutskipoiss nagu enne.
Lastehaigla kohta ütlen nii palju, et meile sattusid kõik väga toredad ja inimlikud arstid (kohtusime kolme erinevaga) ja kolm väga toredat öövalveõde.
Teisalt oli kogu sealse aja jooksul üks väga ebameeldiva hoiakuga sanitar-söögitädi, kes on ilmselgelt liiga kauaks sellele ametile jäänud.
Palatites olid mõned nüansid, mis häirisid, nt polnud seal ühtegi tassi/topsi, et janusele tilgutite all olevale lapsele juua anda. Palatist välja ka hästi ei saanud, sest laps oli hüsteerias ja juhtmete küljes kinni.
Kõrvalpalatiga ühise wc-ga harjusin lõpuks ära (esimesel ööl unustati kõrvaltpalatist meie pool lukku ja ma pidin kella 22st kuni peaaegu 6ni jalad ristis olema.)
Meie voodi oli akna all ja õhtul tundsin, et akende vahedest puhub tuult, selg oli hommikul kange. Hea, et lastevoodid siis akna all ei olnud - ei kujuta ette, kui 40-kraadises palavikus laps seal lisaks külmetab.
Nüüd oleme kodus ja kuni 24.01-ni teeme antibiootikumi ravi. Kedagi külla ei kutsu ja ise külla ka ei lähe. Loodame, et see õudne haigus jäi esimeseks ja viimaseks korraks!
Update vol 2: täna on 26.01 ja haigus pole meie perest endiselt kuskile kadunud. Kahjuks korjas ka Hannaloore selle nõmeda kurguhaiguse külge.
23.01 tõusis HL-l palavik ja neelata oli valus. Pilk suhu kinnitas fakti, et ka tal on mandlid paistes ja punased.
Oleme nüüd talle sama rohtu andnud, mis Henkki sai, ja aeg-ajalt palavikku langetanud. Praegu loodan, et rohi aitab meid nii kaugele, et saame palavikust jagu ja sellest nõmedast nakkusest ka.
Mulle tundub, et selleks aastaks on meie pere haigustekvoot küll täis. Peaaegu kuu aega haigustega võitlemist kurnab kogu pere ära.
Ootame väga päikest ja kevadet!
