Viimases postituses jäi kõlama lootus, et kui Mario töölt kodus on, aitab ta mul Henki rinnast võõrutada.
Praeguseks võin etteruttavalt öelda, et see on meil ka õnnestunud, küll aga läks seekord palju keerulisemalt kui HL ajal. Mitmel põhjusel.
Esiteks imetasin ma Henki palju kauem kui Hannalooret. Lõpetasin vahetult enne tema 1 a 10 k saamist. Oleksin tegelikult pidanud juba varem selle kõigega alustama, aga no vana-hea oleks-poleks. Ta on juba nii suur, et saab asjadest aru ja oskab ka ennast arusaadavaks teha. Nii polnud tal probleemi mulle "öelda", millal ta piima soovib. See tegi natuke raskemaks selle kõik minu jaoks. Samas, kui ma nägin, et ta soovib rinda, teadsin, et pean ta tähelepanu mujale suunama. Aga no ikkagi suht raske on tähelepanu hajutada lapsel, kes hüsteeriliselt "Mämm-mämm!" karjub ja pead vastu põrandat taob.
Mõned kuud tagasi tegelikult ju ka proovisin öist söömist ära jätta, aga tookordse põrumise* tulemusena sain hoopis päevasest tissitamisest lahti ja õpetasin Henki ilma rinnata lõunaunne jääma. See oli meie rinnasõltlast arvestades väga suur edasiminek.
*Pärast 4 ööd sain aru, et Henk ei ole korraga nii mitmeks muutuseks valmis (korraga päevase ja öise söömise ära jätmisega). Esimesel ööl sain ta luti ja veepudeliga tagasi magama, aga järgnevad ööd ärkas ta pärast esimest rinnaküsimist üles ja trallis tükk aega ringi, enne kui vihaselt ja pettunult uuesti unne suikus. Olime mõlemad üliväsinud ja lükkasime öist võõrutamist edasi.
Seekord olin enesekindam kui kunagi varem, sest kogu see magamatuse periood oli mind nii tühjaks pigistanud ja ma tahtsin sellele võimalikult kiiret lõppu. Seega läksin kahel järjestikusel ööl kodust ära, et Henk saaks aru, et kuskilt piima küsida pole. Esimesel ööl käis Mario temaga kogu korteri üle ja näitas, et emmet pole. Selle peale Henk sai aru, et tuleb teisiti magama jääda. Eks ta püherdas ja siples palju, aga magama nad said. Teisel ööl ta kodus ringi vaadata ei tahtnudki, aga oli samamoodi nõudlikult ringi püherdanud (ja virutas jalaga Mario huulele verevalumi).
Kolmandal ööl olin ma juba tema kõrval. Eks ta küsis küll harjumusest rinda ja püüdis kätt pluusi alla panna (pigem oma "lemmik" sünnimärgi peale käe panekuks), aga lõpuks andis alla ja uinus.
Olen täheldanud, et praeguseks, mil on möödunud pea nädal, ta enam ei küsi rinda, oskab mu kaisus koos lutiga uinuda ja magab öösiti sügavamalt ja rahulikumalt. Loodan nüüd lähiajal proovida teda kogu ööd tema voodis mööda saatma, et me lõpuks kõik saaksime ilusti välja puhata. Kuigi ka see edasiminek on eelkõige minu jaoks väga suur asi.
Eks Henk veits jonnisem on võrreldes tavapärasega, aga ma olen uhke, et saime asja tehtud ning tean, et siitmaalt saab ainult paremaks minna.
Seekordset imetamiskogemust saadab minu jaoks natuke ka mõru maik. Ja seda eelkõige kommentaaride pärast, mis tulid inimestelt, kellel poleks seda kunagi oodanud. Ma ei hakka siin detailsemaks minema, aga ütlen vaid seda, et ma olen uhke, et olen saanud oma mõlemaid lapsi imetada, et mul on jätkunud piima ja see on olnud minu laste beebiea loomulik toitmis- ja läheduse pakkumise viis. Ükskõik, mida keegi mõtleb ja (mõtlemata) ütleb, ei muuda seda kogemust tagantjärele minu jaoks väärtusetumaks. Pigem vastupidi!
Minu lapsed on juba nii suured ja iseseisvad, et mõnikord mõtlen kurbusega sellele, et varsti nad ei vajagi mind pidevalt enda kõrvale. Õnneks veel on aega. Väärtustan igat hetke!
