Mõtlesin, et annan väikese ülevaate, kuidas meil elu kolme lapsega sujub.
Ausalt öeldes on olnud päris keeruline, sest ma ei osanud ette näha, et see üleminek kahelt kolmele nii intensiivne on. Ma ei oska vist seda õigesti seletada, aga ilmselt fakt, et Henk on väga aktiivne ja lähedust vajav (no nad kõik on lähedust vajavad, k.a Mario 😄) laps, on kuidagi seda üleminekut keerukamaks teinud. Enese kõigi vahel jagamise oskus on minu jaoks üks suurimaid katsumusi ja väljakutseid. Pean seda kõvasti veel õppima ja mis peamine - kasvatama eneses kannatlikkust ja rahulikku meelt.
Nii, jätkan. Igatahes nädalapäevad mööduvad ülikiiresti. Mõni päev tunnen end superemana - jõuan kõik plaanitud asjad ära teha ja lisaks ka nt jalutama minna. 😄 Või jõuan kõik asjad ära teha ja lõunasööki valmistada. 💪
Mõni päev kisub kohe alguses kuidagi jamaks ja tuju on null. No nagu elus ikka, tõusud ja mõõnad. Ma saan aru, et kõik hetkel ongi niimoodi normaalne, väikeste laste kõrvalt ei peagi/saagi mingi imeinimene olla. Aga no ikka piitsutad ju end ja oled pärast pahane, et no miks need sadamiljon asja ikka veel tegemata on. Majapidamine, lastega üks-ühele aeg, eelmise aasta septembrist koolilaps peres... no enda hobideks väga aega pole. Lisaks see paganama pandeemia, mille tõttu liikumine on üleüldse üks õnnemäng. Oeh, saame hakkama!
Mina olen nt väga uhke selle üle, et suurema osa ajast olen kodu ja lastega saanud üksi hakkama (Mario käib graafiku alusel tööl ja on tihti 3 päeva kaupa "ära" - 12-tunnistes vahetustes). See on minu jaoks väga suur asi. Kindlasti leidub neid, kes pööritavad selle peale silmi ja sajatavad, et misasja, ise oled selles olukorras "süüdi", aga no tõesti. Me oleme pidanud Marioga mõlemad pingutama (tema tööalaselt ja mina koduasjadega teda toetades), et mõningaid raskusi ületada ja oma eesmärkide poole kindlamalt püüelda.
Iga aasta lõpus võtame oma aasta kokku ja nii ka seekord. Arutasime, et oleme nii tublid olnud ja paari aasta pikkune mõõn hakkab vaikselt ehk tõusuks pöörduma. Igatahes ise oleme enda üle uhked, kõrvalseisjad niikuinii meie läbielamisi ei tea ja ei peagi teadma, nii et kellelegi ennast tõestama ei hakka. 😊
Aga nüüd lastest.
HL alustas septembrist kooliteed. Talle väga meeldib koolis ja ta ootas pikisilmi sinnaminekut.
Klassijuhataja on mulle hea mulje jätnud ja ma väga loodan, et algklassides selline hea koostöö jätkub. Klassis on neil 22 õpilast (10 poissi ja 12 tüdrukut) ja tundub, et HL klapib nendega hästi. Isegi ühel klassiõe sünnipäeval on ta saanud käia sellel nõmedal koroonaajal. HL ise sel aastal kutsub ainult ühe klassiõe enda sünnale (käis tema lasteaiarühmas ja elab siin lähedal), sest ei hakka praegu millegagi riskima. Olen tänulik, kui kontaktõpe toimub, sest HL-le sobib see paremini, kui kodus õppimine. Me ei sobi väga kokku õppima. 😊 HL võtab minu juhendamist ja suunamist vist kuidagi rünnakuna ja ütleb otse, et tema ei taha minuga õppida jne. Koolis ta igatahes asjad ära teeb. Kuigi ka seal on asju, mida ta ei viitsi kodus lõpetada ja ma näen, et teeb lohakalt ning kiirustades. Peame selle kallal rohkem koos vaeva nägema, et ta aru saaks, et ta ei pea minu pärast õppima ja end pinges tundma.
Huviringidest käib HL laulukooris ja kunstiringis ning 3 x nädalas ka jalgpallis. Jalgpall talle väga meeldib, aga selle koroonaga seoses on mitmeid pause sisse tulnud ja ma ei olegi veel seisukohta võtnud, et kuidas edasi nende jalkatrennidega teha, kas käia või mitte. Need toimuvad eraldi spordihoones, kus liiguvad ka inimesed väljaspoolt kooli. Ei tahaks selle koroonaga kokku puutuda ausalt. Korra juba nende jalkatrennis üks nakatunu oli, õnneks HL temaga kokku ei puutunud.
Henk Evan käib vahelduva eduga lasteaias. Kaks korda on ta olnud nohus, siis ta on kodus olnud. Eks temaga ongi kõige keerulisem, sest ta tahab tähelepanu ja tegelemist ning alati ei saa ma talle seda kohe jagada.
Keeleliselt on ta minu hinnangul palju edasi arenenud, kuigi pean siiski tõdema, et ta ei räägi nii hästi, kui HL samas eas. No ma hoian ikka pöidlaid ja arvan, et ehk selleks suveks on asi veelgi enam paranenud.
Ta on nutikas ja hella südamega poiss, kes teeb asju nii nagu tema tahab ja siis, millal tema tahab. Ärarääkida õnnestub teda vähestel kordadel. No vb väike komm on ka abiks. 😄 Meie jaoks on ta nunnu krutskeid täis poiss, kes vahel ajab kopsu üle maksa, ei eitagi. 😊 Pikkust on ka kõvasti visanud ja palju riideid jäi korraga väikseks.
Ja nüüd kõige väiksem tegelane: Heete Heleen a'ka kakuke nagu Kristin teda kutsub.
Ta on alles 3-kuune, aga selline tunne on nagu ta oleks meiega alati olnud.
Mõõtsime teda paar päeva tagasi ja ta oli jälle 2 cm pikkust visanud. Hetkel on ta 66 cm ja tal lõikus 8. jaanuaril juba 1. hammas! 🤯 Minu 3-kuusel beebil ja juba hammas?! Ilastab megalt, keerab seljalt kõhuli, naerab häälega, fännab seda, kui keegi temaga jutustab, ja mulle tundub, et tahab küll varsti püreesid sööma hakata. 🥦 Rõõmurull, kes samas ei salli mütse ja üleriideid, turvahälli ja autosõitu ning nüüd ka vankrit. Nii et täielikult sülelaps. 😛
 |
| Superemmed kannavad villaseid sokke |
Maja ehitamise plaanid on kogu aeg taustal, sest ega me siia 3-toalisesse hästi ei mahu, aga nende asjadega on nagu on... hard to get ja peab palju tööd nende nimel tegema. Küll me saame! Ja tööd me teeme. 😊 Projekt on tegemisel ja kevadised eeltööplaanid olemas. Ilmselt enne 3 aastat päris uues kodus ei ela, aga võtame üks päev korraga.
Marioga oleme ausalt öeldes aina rohkem ühte kasvanud. Vähemalt mina tunnen nii. Raskused ühendavad. Ilusad hetked ühendavad. Ja ta on minu jaoks lihtsalt parim koos oma "heade ja veadega". 😄
Kirjutamiseni!
