Kuskil kuu tagasi märkasin, et mõlemad lapsed on läbi teinud olulise arenguhüppe: Hannaloore on hakanud vaikselt lugema (häälib ja veerib väga hästi) ning Henk on hakanud rohkem rääkima. Toon siinkohal välja mõned Henki väljendid. Kõik ei ole meeleski.
Ei taha!
Ei taha (emme, kinnad) - ei taha emmet, ei taha kindaid, võib lisada ka muid nimisõnu.
Pomm - komm
Kaka - ütleb, kui tahab potile
Emme (pomm, kaka) - (nimisõna) + (omadussõna)
Mämm, söö - söök
Piima - piim
Õue
Uua - juua
Ei nää - ei näe
Peidus
(Olen) siin
Siin (ka) on
Töö- ja lasteaiapäevad mööduvad meil väga kiiresti. Olen saanud üksi lastega toimetades (ja natuke kuri ema olles, või õigemini konkreetseid juhiseid andev ema olles) laste õhtuse režiimi ilusti paika. Eks olen ise emana nüüd veidike kasvanud ja aru saanud, kus olen varem vigu teinud. Kuna Mario on tihti öövahetustes, siis pean ainult endale lootma, ja olen mõistnud, kuidas see õhtune majandamine siin kõige paremini välja tuleb. Tänu sellele oleme ka hommikuti kõik paremas tujus ja rütm sujub loogiliselt.
Õhtuti tulevad kõik argitoimetused küll laviinina peale ja lapsed tahaksid kogu mu tähelepanu endale, mis on igati mõistetav, kuid vahel pean multikatele lootma, et saaksin natukenegi mingeid kiiremaid toimetusi teha.
Hannaloore on hästi tubli ja asjalik ning on tihtipeale mulle abiks. Ka Henk Evaniga toimetamisel. Mul on selle üle hästi hea meel.
Henk on kange poiss ja temaga tuleb teinekord kavalusega toimetada, et midagi üldse tehtud saaks (nt riidesse panemine, pesemine). Loodetavasti kasvab veidikenegi sellest kangusest välja (loota ju võib). :D
Niimoodi igapäevaelu elades tihtipeale ununeb pisiasjade ülesmärkimine, millest on tegelikult kahju, sest need pisiasjad moodustavadki mälestused, aga noh... eks me teeme nii nagu oskame ja viitsime. :D
Head aasta lõppu ning veelgi paremat uut!
