HL jutupärlid vol 7

Olen unustanud jagada killukesi Hannaloore naljakatest ütlemistest. Need kaks, mis siia alla eraldi kirja olen pannud, on juba päris "vanad", aga nii tore on, kui need ka kirjalikult olemas on, sest nii naljakas ja tore on hiljem neid lugeda.

- "Emme, las ma vaatan, kas su kõht on täitsa normaalne või ikka veel selline nagu Henk oleks seal sees." Keeran küljega Hannaloore poole. "Aa, täitsa normaalne on!"

- "Kuule, kui kaua see juhe seal teleka taga peab veel olema, aku peaks juba ammu täis ju olema!"

Tegelikult lendab neid kilde ikka omajagu, aga lihtsalt ununeb õigel ajal kirja panna ja nii need unustuse hõlma jäävadki. Aga eks üritan ikka end parandada ja õigel ajal reageerida. Varsti on ju lisaks Hannaloorele veel üks pisike tegelinski oma suuvärgiga platsis. :D

Hannaloorega saab pidada maha ikka päris pikki ja filosoofilisi vestlusi. Neil on Marioga õhtuti traditsioon, et pärast unejuttu räägivad "maailmaasjadest". Näiteks üks õhtu küsis HL, et miks maailmas on sõjad. Eks Mario üritas talle siis seletada, aga asi kiskus ikka väga emotsionaalseks. HL nuttis ja Mario püüdis siis teda lohutada. Minu suure südamega tütar! Vähemalt midagigi oleme õigesti teinud, et ta maailmaasjadest huvitub ja teistele kaasa tunneb, kes raskemas olukorras on.

Järgmiste jutupärliteni!

Veebruar... tuulerõugetekuu

Ma olin siia blogisse sisselogimiseks mõeldud parooli pea et ära unustanud! Aga viimane kuu aega haigustelainel seilata selliseid asju vist põhjustab.

Nimelt algas veebruar meie pere jaoks nii, et Hannaloore jäi tuulerõugetesse. Juba jaanuari keskpaigast saime lasteaiast kirja, et need seal ringlevad. Eelmisel aastal õnnestus Hannaloorel neist pääseda ja ka paar aastat varem, kui paljud mu sõbrannade lapsed selle "imelise" haiguse läbi põdesid, sai preili "vabastuse", aga kolm on ikkagi kohtu seadus ja seekord ta need läbi põdes.

Haigus algas ühe punniga. Ma ei osanud alguses tegelikult väga sellele tähelepanu pöörata, sest see oli sellise peidus koha peal ja alles siis, kui HL kurtis, et üks punn sügeleb, hakkas mu pea kohal häirekell lööma. Pärast selle ühe punni tekkimist jäi üks päev vahele (reede), mil ta oli lihtsalt kodus ja ma ei osanud eelseisvat aimatagi. Laupäeva hommikul aga ärkas ta üleni punnilisena. No ja sellest edasi muudkui neid punne aga tuli ja tuli ning HL silmad valgusid väga tihti pisaraid täis, sest paljud sügelesid ja ebamugav oli olla. Lisaks ei saanud ta aru, miks ta õue ei või minna. Mõnel korral oli tal ka väike palavik.

Kuskil nädalaga oli asi juba kontrolli all, aga igaks juhuks hoidsin ma teda veel nädala kodus.

Haigus alles algusjärgus. Kusjuures täiesti täpilisena HL endast pilti teha ei lasknud.

Ja no siis haigestus Henk! Ma teadsin ju kogu aeg, et on võimalus, et ta nakatub (sest olgugi et ta saab veel rinnapiima, ainuüksi sellest enam ei piisa), aga ikkagi lootsin, et ehk ta seekord veel pääseb. Selles suhtes ta pääseski, et me käisime ju iga päev Hannaloorel lasteaias järel, ja ta puutus teiste lastega kokku, aga lõpuks sai siiski oma õe käest nakkuse.

Vaene Henk! Tal algas haigus samamoodi ühe punniga, aga 3. ja 4. päeval tuli punne nii palju juurde, et kehal polnud ühtegi kohta, kus neid poleks olnud. Lisaks oli tal päris mitu õhtut-ööd kõrge palavik (kraadida kahjuks ei saanud, sest ta rahmis ringi, aga kehaga tundsin, et kuumas) ja ta ei saanud üldse magada. Kaks ööd olime poolärkvel kogu aeg, sest ta keha nii sügeles. Henk kiskus läbi une kogu aeg kõrvataguseid (hästi palju punne oli seal) ja mähkmepiirkonda (seal oli veel rohkem punne). Kahju!

Üleüldse jäin ma mõtlema, et see on ikka üks jube ja mõttetu haigus minu meelest. No milleks on vaja sellist haigust, kus lapsed lihtsalt kratsides piinlevad?! Ja eriti veel sellised beebid.

Aga nüüdseks on ka Henk paranemas, jäänud on veel oodata, millal kõik kärnad ilusti ära kukuvad. Otsa ees on tal eriti suur "kraater" (see oli ka kõige esimene punn), millest ma loodan, et ta pääseb ilma armita. Aga noh, kui arm, siis arm. Need pididki ju mehi ehtima.

Olge terved!