Igapäevane rutiin

Oeh, mõnikord hommikuti ärgates on kohe kuidagi eriti abitu tunne. Päevane sagimine eesotsas koristamisega hakkab jälle peale. Eks see emaks/koduperenaiseks olemise juurde kõik kuulu, aga no iga päev ühtemoodi... see rutiin on minu jaoks kohati liiga üle pea. Või noh, kas just see rutiin, aga tihtipeale on mul tunne, et mu jõud ei käi kõigist nendest kohustustest üle: taldrikuid täis kraanikauss (mille ma oleksin võinud ju juba eelmisel õhtul ära klaarida, aga no ei, eksju?!), pesu täis pesumasin, pesukuivatusresti täis kuivi riideid, juba ühest/kahest eelnevast korrast sorteerimata kuivad riided toanurgas, pesemata toapõrandad, tegemata voodid, tegemata toit, tegemata TÖÖ! Oeh, oeh, oeh! Selle viimase võtsin ise endale vabatahtlikult kaela. Olen rahul ja ei vingu, sest vanemahüvitis on niikuinii nüüdseks läbi, ja kuidagi peab ju arveid maksma. Mõnes mõttes olen enda üle uhke ka, sest lapse kõrvalt tööd teha on keeruline. Ja kui sellega hakkama saan, siis olen rahul. Tahaks teinekord muidugi rohkem aidata ja tublim olla, aga teen oma võimaluste piires.

 

Kui Hannaloore oma tavalisi 3-3,5-tunniseid lõunauinakuid teeb, saan väga palju tehtud. Teinekord isegi nii palju, et lausa imelik hakkab, et kõik "valmis" on. Aga viimastel nädalatel (ilmselt selle kuuma tõttu), ei taha ta enam nii hästi magada. Ei päeval ega öösel. Nt täna öösel vigises läbi une päris tihti. Vahepeal olin juba nii tuuga, et mõtlesin, et tõusen siis juba üles. Minu jaoks on kõige raskem ärgata nutu peale just siis, kui olen saanud silma kinni. Tihtipeale ei tule see uni kohe ka, ja no siis on kohe eriti raske.

 

Praegu olen natuke rohkem ette võtnud ka selle, et Hannaloore mähkuvabaks saada. Laseb mul siin aluspükste väel ringi ja kui pissi tulebki, siis lasen tal märgade pükstega ringi lasta. Eks see ka tekitab natuke stressi, sest kui mingi muu tegevus (nõudepesu või riiete sorteerimine) pooleli on, on väga tüütu seda pissiloiku taga otsida. Hannaloore ise aga muigab kõrval, kui ma käpuli maas loiku otsin. :-D

 

Samas olen ma väga tänulik Mariole, kes mind üha enam kodutöödes aitama on hakanud. Eriti siis, kui mul on kiirelt vaja mõni tööasi ära lõpetada. Ta peseb pesu (õigemini, paneb need masinasse, võtab sealt välja ja asetab kuivama), peseb nõusid, koristab, viib prügi välja ning tegeleb muuhulgas elegantselt ka lapsega. Tema jaoks pole raske pesta aknaid, küürida vannituba ning minna aiamaale salatimaterjali korjama (salati teeb ka ise valmis). Süüa teeb ka, ja paremini kui mina! Nädalavahetuste hommikuti teebki näiteks tema süüa. See on kuidagi märkamatult meil traditsiooniks kujunenud. Ja ma olen rahul, et mul selline mees on, kes aitab, sest muidu oleksin ma totaalselt aru kaotanud juba. No kes teab, võibolla tema arvates juba olengi?! :-D

 

Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et kodu on kogu selle tööhulga juures ikka VEEL lõpetamata! Hannaloore tuba on nagu üks suur kolikamber, kuhu ta vist ise hetkel küll ära ei mahu. Kes teab, miks meil ikka veel need põrandaliistud ja riiulimaterjalid põrandal vedelevad?! Kui saaks riiulid valmis, saaks edasi tegutseda. Ideaalis tahaks Hannaloore toa võimalikult kiiresti valmis saada, et ta saaks "sisse kolida". Plaan on ka talle pikendatav voodi osta, sest ma arvan, et ööuned läheksid veel paremaks, kui me üksteist öösiti vähkremisega ei segaks. Võibolla on need utoopilised unelmad, aga noh, elan siis hetkel nendega. :-D (Siinkohal oleks vast paslik küsida, ega keegi pikendatavat lastevoodit ei müü? Soovitatavalt valget värvi.)

 

Ah, tegelikult on kõik ju chill. Nii kaua, kuniks meie kõigiga kõik korras on, siis pole elul viga midagi. :-)

 

Lõpetuseks ütlen veelkord, et ma austan teid, kallid mitmelapselised perekonnad, ja eriti nende perekondade emad, sest te suudate seda kõike kordades paremini kui mina. :-D