... tuli peale vist. :) Olen seda blogi ikka aeg-ajalt kurvalt vaadanud ja ohanud, et miks mul ühtki postituse mõtet pähe ei tule, aga nii vist on, kui blogi pole su sissetulekuallikas, "kohustus", mingi asi, mida peaksid/oled "sunnitud" tegema; vaid kirjutad seda pere ja laste kõrvalt, siis kui aega on. Oeh, ma ei oska enam oma mõtteid normaalseteks lauseteks ka formuleerida. :D Laste kõrvalt on mul totaalne #mombrain (üllatus-üllatus, eks?) ehk siis multitask'ides tulevad kõik mõtted pähe nagu välk selgest taevast ja ühekorraga (!), siis segunevad üheks kaoseks a'la "kuhu poole joosta?" ning siis kaovad kuskile musta auku a'la "kas ma pidin midagi tegema?" või "kus ma pooleli jäin?". :D
Igatahes ma tahtsin jagada seda, et viimase kuuga on Henk kuidagi eriti tubli ja hakkaja olnud, ning on nii palju uusi asju ära õppinud. Eile sai ta 5-kuuseks ja tähistasime ka pisikese koogiga. Tuleme nüüd oskuste juurde tagasi. Kuigi koogisöömine on ka üks väga hea oskus, aga ma ei räägi siin täiskasvanutest, eks? :D
Igatahes mulle tundub, et Henk on endale pähe võtnud, et ta tahaks lähiajal käputama hakata. Ajab ennast aga neljakäpukile ja õõtsutab edasi-tagasi. Täna füsios igatahes pani juhendaja Henk Evani juba täitsa käputamise liigutusi tegema (toetas kõhu alt ja lükkas jalgu-käsi vastavalt). Päris naljakas oli vaadata, kuidas nii pisike (tegelikult pole ju pisike!) beebi käputab. Nagu suur inimene! If that makes sense.
Lisaks pöörleb ja keerleb ta kõhuli pannes ikka meeletult ringi. Teda peab kogu aeg jälgima, et kuskilt alla ei põrutaks. Süljevool on ka pidev, sest juba kaks kikut tahavad välja saada (eile oli alles üks, täna juba kaks). No ühesõnaga üks suureks kasvamine käib siin! Ja mul on nii hea meel, et käib, samas ei taha, et ta nii kiiresti kasvaks! Nad saavad liiga kiiresti suureks!
Nagu mu teine ihuvili siin. Käitub nagu eelteismeline! Mitte miski ei sobi. Ja kõik peab käima nii nagu tema tahab. Kergelt ekraanisõltlane on ka (kuigi selle asja oleme nüüdseks kontrolli alla saanud). Käib ja targutab ringi. Kuigi enamus kordi ta paneb selliseid pärleid, et hoia ja keela. Lapsesuu (mis ei pidavat valetama). :)
Homme on lasteaias isadepäevakontsert. Olen kaks õhtut "liiga vara" järele läinud ja juba saanud kaks eelkontserti. Väga vahva on tegelikult, kui pühendunult õpetajad neid väikeseid inimesi õpetavad ja juhendavad. Respekt ma ütlen!
Ja Aasta Ema nagu ma olen, siis mul tuli alles hetk tagasi meelde, et täna joostakse marti. Hannaloore teatas, et üks tema sõbrannadest olevat lubanud meie juurde marti jooksma tulla. Nojah, mis te arvate, kas mul on kapis kommi? :D Ja lisaks sellele taarun ma kodus ringi sall ümber selja seotud, sest tõmbasin hommikul oma selja ära. Mario juba tögas mind, et noh, kas vanus hakkab sinna Jeesuse 33 juurde jõudma? Et tema olevat sellel eluaastal kõige haigem olnud. :D No, kallis mees, mul veel natuke aega sinnani, aga I get the point!
Ja viimaks siia ikka üks kohustuslik mul-ei-vea-tehnikaga-fakt. Nimelt miks mul ei ole viimaste postistuste juures enam pilte olnud? Sest mu k*radi telefon laadis pärast viimast süsteemiuuendust endale mingi bug'i, mistõttu ei tunne mu arvuti enam mu telefoni ära. Ja mitte et mul vahvaid pilte poleks - neid on mul on kuhjaga! Ah, mis seal ikka - elame rõõmsalt edasi! :)
Igatahes ma tahtsin jagada seda, et viimase kuuga on Henk kuidagi eriti tubli ja hakkaja olnud, ning on nii palju uusi asju ära õppinud. Eile sai ta 5-kuuseks ja tähistasime ka pisikese koogiga. Tuleme nüüd oskuste juurde tagasi. Kuigi koogisöömine on ka üks väga hea oskus, aga ma ei räägi siin täiskasvanutest, eks? :D
Igatahes mulle tundub, et Henk on endale pähe võtnud, et ta tahaks lähiajal käputama hakata. Ajab ennast aga neljakäpukile ja õõtsutab edasi-tagasi. Täna füsios igatahes pani juhendaja Henk Evani juba täitsa käputamise liigutusi tegema (toetas kõhu alt ja lükkas jalgu-käsi vastavalt). Päris naljakas oli vaadata, kuidas nii pisike (tegelikult pole ju pisike!) beebi käputab. Nagu suur inimene! If that makes sense.
Lisaks pöörleb ja keerleb ta kõhuli pannes ikka meeletult ringi. Teda peab kogu aeg jälgima, et kuskilt alla ei põrutaks. Süljevool on ka pidev, sest juba kaks kikut tahavad välja saada (eile oli alles üks, täna juba kaks). No ühesõnaga üks suureks kasvamine käib siin! Ja mul on nii hea meel, et käib, samas ei taha, et ta nii kiiresti kasvaks! Nad saavad liiga kiiresti suureks!
Nagu mu teine ihuvili siin. Käitub nagu eelteismeline! Mitte miski ei sobi. Ja kõik peab käima nii nagu tema tahab. Kergelt ekraanisõltlane on ka (kuigi selle asja oleme nüüdseks kontrolli alla saanud). Käib ja targutab ringi. Kuigi enamus kordi ta paneb selliseid pärleid, et hoia ja keela. Lapsesuu (mis ei pidavat valetama). :)
Homme on lasteaias isadepäevakontsert. Olen kaks õhtut "liiga vara" järele läinud ja juba saanud kaks eelkontserti. Väga vahva on tegelikult, kui pühendunult õpetajad neid väikeseid inimesi õpetavad ja juhendavad. Respekt ma ütlen!
Ja Aasta Ema nagu ma olen, siis mul tuli alles hetk tagasi meelde, et täna joostakse marti. Hannaloore teatas, et üks tema sõbrannadest olevat lubanud meie juurde marti jooksma tulla. Nojah, mis te arvate, kas mul on kapis kommi? :D Ja lisaks sellele taarun ma kodus ringi sall ümber selja seotud, sest tõmbasin hommikul oma selja ära. Mario juba tögas mind, et noh, kas vanus hakkab sinna Jeesuse 33 juurde jõudma? Et tema olevat sellel eluaastal kõige haigem olnud. :D No, kallis mees, mul veel natuke aega sinnani, aga I get the point!
Ja viimaks siia ikka üks kohustuslik mul-ei-vea-tehnikaga-fakt. Nimelt miks mul ei ole viimaste postistuste juures enam pilte olnud? Sest mu k*radi telefon laadis pärast viimast süsteemiuuendust endale mingi bug'i, mistõttu ei tunne mu arvuti enam mu telefoni ära. Ja mitte et mul vahvaid pilte poleks - neid on mul on kuhjaga! Ah, mis seal ikka - elame rõõmsalt edasi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar