Aeg on vahepeal JÄLLE nii kiiresti läinud ja pean tunnistama fakti, et uuest nädalast olen kahe lapsega üksi, st Mario puhkus on läbi. Küll aga pean üksi "hakkama saama" VAID paar nädalat, sest õnneks on M-l veel kaks nädalat puhkust juuli keskel. Jumal tänatud!
Oleme mingi rütmi juba kätte saanud, kuid pean tõdema, et üsna raske on siiski. Mitte üldse beebi pärast - tema on väga chill-kutt - kuid just HL pärast, kelle ees on mul/meil väga suured süümepiinad. On ju selge, et väikese tita kõrvalt ei ole alati võimalust suurema lapsega nii palju tegeleda kui varem ja see võib lapses trotsi tekitada. HL-l on üldse olnud kuskil paar kuud selline enesekehtestamise periood, kus ta tahab näidata, et tal on ka oma arvamus ja paljud asjad peavad käima nii nagu TEMA ütleb, mitte nii nagu vanemad soovivad. Ja nüüd pisivenna sünniga seoses on ta hakanud minu ja Mario suhtes trotsi üles näitama. Tihtipeale küsib ta, et miks meil pole aega enam temaga mängida ja et "Emme ütleb alati, et ta ei saa tulla." (ehk siis, kui parajasti beebiga tegelen ja tal midagi vaja on ning ma palun tal oodata).
Loomulikult saame me aru, et tema jaoks on see suur elumuutus ja me püüame talle võimalikult palju tähelepanu pöörata. Nt praegu, kui Mario on puhkusel, veedab ta enamus oma aega HL-ga - nii et päris nii ka ei saa öelda, et me oma vanema lapse looduse rüppe oleks unustanud ja temaga üldse ei tegeleks. Aga jah, kurb on niimoodi, kui laps täiesti tõeseid asju küsib/ütleb ja sa pead seletama, et kahjuks tõesti ei saa emme/issi kohe reageerida. Ehk siis HL-l on nüüd lihtsalt VAJA iseseisvuda rohkem ja ise asjadega hakkama saada ning eks see ole igale lapsele keeruline.
HL armastab väga oma väikevenda ja käib teda kogu aeg musitamas, paitamas ja sülle palumas. Ta on vennakese üle rõõmus ja ma ei kirjuta seda lihtsalt suusoojaks, vaid me oleme mitmeid kordi sel teemal temaga rääkinud ja arutlenud. Jumal tänatud, et vähemalt hetkel (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole ta Henki vastu kuidagi negatiivne olnud ja teda nt näpistanud/löönud vms.
Pisike Henk Evan on väga mõnus ja rahulik kutt ning me oleme tohutult õnnelikud tema üle. Hetkel küll on tal suuremad gaasivalud, mis ei lase tal rahulikult olla, kuid püüame ta olemist võimalikult mugavaks teha. Ilmselt algasid tõsisemad gaasid D-vitamiinist, mida hakkasime andma, sest tema kaka ja olemine muutus pärast sellega alustamist. Kuigi D-vitamiin oli koos Gefilusega, kardan ikkagi, et see variant talle ei sobi (vähemalt praegu). Hetkel pole me D-vitamiini talle mõned päevad andnud ja tundub, et kaka muutub endiseks tagasi (vahepeal oli puhta vesine) ning püüame tema gaase leevendada ühe gaasirohuga (vaatame, kuidas see talle mõjub).
Mario on kogu oma puhkuse mulle toeks olnud ja ma olen talle selle eest nii tohutult tänulik. Mul on hea meel, et ta saab aru, et lapsed ei ole vaid naise "teema" ning kodused majapidamistööd ei tee end võluväel ise ära. Ta on ISA suure algustähega ning väga hea mees mulle. :)
Tahaksin blogida tihemini ja põhjalikumalt, aga tihtipeale jookseb aeg nii käest, et ei jõua kuidagi siia. Aga ma püüan vähemalt korra kuuski mingi kokkuvõtte teha. Ega see full-time-mommy-life pole kerge, eks? :D
Kirjutamiseni! Nautige neid väheseid päikesepaistelisi päevi, mis meile kingitud on. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar