Hiljuti tuli mul eredalt meelde, kui erinevad on nõukaaja ja tänapäeva lastekasvatusmeetodid. Saan aru, et vanasti mindi kuu pärast sünnitust kohe tööle ning last kasvatati n-ö graafiku alusel: ühel ajal magama, ühel ajal sööma jne. Kui oli vaja tööle minna ja kedagi last valvama polnud jätta, pandi titt lihtsalt aedikusse ja mindi tööle. Ma ei kujutaks seda praegu absoluutselt ette!
Kuna aeg on ju praeguseks totaalselt muutunud ja lapsi kasvatatakse täiesti teisiti, siis võiks ju naiivselt loota, et ka veneajal kasvanud ja oma lapsi kasvatanud inimesed lähevad uute suundumustega kaasa. Aga ei - kus sa sellega! Siin väike valik tõekspidamisi, mis ka mulle "õpetussõnadena" pärast sünnitust kaasa anti:
- Väikest beebit ei tohi tihti sülle võtta, sest muidu hellitad ta ära!
See on minu meelest kõige jaburam väide üldse. Mis mõttes ei tohi tihti sülle võtta? Beebi on ju nii lühikest aega beebi! Ta vajabki emme-issi lähedust ning seda talle mitte pakkuda on suurim viga, mida saab üldse teha. Ma suudan selle väite põhjenduse kirjutada vaid selle arvele, et tööle oli nii varakult vaja minna. See vist "lohutas" noori emasid, kui nad kodust ära olid. Who knows?!
- Iga "pisema" nutu peale pole vaja last lohutama minna - las ta karjub, kopsumaht suurenebki!
Okei, kui tita tõesti korra vääks-vääks teeb, siis tõesti võiks lasta tal endal rahuneda või siis korra teda silitada-lutti pakkuda, aga kui beebi sõna otseses mõttes röögib, siis mis kopsumahu suurendamisest me räägime? Esiteks on see kopsumahujutt loll jutt ning titat tulebki ja peabki lohutama! Muidu ta arvab, et ongi hüljatud ja tema kutsetele keegi ei reageeri.
- Müts peab lapsel toas KOGU AEG peas olema. Pane igaks juhuks kampsun ka veel selga! (Olgugi et toas on +23 kraadi).
Vaat sellest kubujussiks riietamisest ma aru ei saa! Meil on toas kogu aeg 22-23 kraadi sooja ja kui mul tital mütsi peas ei olnud, siis vaadati imelikult. Ma ütlen ausalt, et kasutasin toas mütsi vaid pärast vannitamist. Ja üleüldse on ülekuumenemine beebide puhul väga (elu)ohtlik seisund, mis võib kiiresti tekkida. Miks ma pean teda soojas toas ülepakkima?
- Jälle annad tissi? Alles ta ju sõi! Vähemalt 3 tundi peab söötmiste vahele jääma!
Oi, kuidas mul vererõhk tõusis, kui ma pidin ennast iga kord justkui õigustama, kui tita jälle rinnale küsis. Jah, laps võib süüa tahta ka tihemini kui iga 3 tunni tagant. See on vägagi normaalne ja talle ei tohi seda keelata!
- Sul piima ikka jätkub? Mul kadus pärast ühte kuud üleöö ära!
Ilmselt, kui sa tööle läksid ja enam rinda ei andnud, siis võõrutasid sa lapse rinnast. Sellepärast sul piim ära kaduski. Mingi seos võib ilmselt olla ka eelmise punktiga, kuna kui lapse piimatellimisperioodile positiivselt ei vastata, ei teki ka piima juurde. Fakt on see, et piim ei kao rindadest üleöö.
- Ikka veel tissitad? Ta nii suur juba ju! (kommentaar kerkis eriliselt päevakorda, kui laps oli vanem kui 6 kuud).
Oeh, mitte kellegi asi ei ole see, kui kaua ja miks keegi oma titat imetab. See on igaühe enda otsus. Ja pealegi - emapiim on kõige parem toit, mida beebile pakkuda (kindlasti esimesed 6 kuud, soovitatavalt kuni 2. eluaastani).
Milliseid "pärleid" on teile öeldud? Kas nõustute nendega või mitte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar