HL jutupärlid vol 6 ja minu kiiksud

Jälle on minu viimasest postitusest palju aega möödunud, kuid suvel kuidagi ei ole motivatsiooni siia kirjutama tulla. Mitte et poleks millestki kirjutada - on, ja kuidas veel! Näiteks langes meile sülle õnn külastada ühe väga hea sõbranna küünipulma, mis oli nii peensusteni läbi mõeldud, et mul vasardas pidevalt peas küsimus - kuhu siit veel edasi? Kõik oli lihtsalt nii täiuslik! :) Ja enne seda korraldasime sellele samale imekaunile neiule ühe vägeva tüdrukuteõhtu, kuid ma arvan, et K. hindab kindlasti privaatsust neid puudutavates asjades ja pole minu otsustada neist kirjutada (kuigi väga põnev oleks kirjutada sellest, kuidas me paljast meesmodelli savikojas voolimas käisime). :D

Aga igatahes, totaalne teemamuutus: vaatasin, et ma pole ammu-ammu siia üles märkinud Hannaloore jutupärleid. Eile ta taaskord meenutas mulle, kui vahva võib ühe 3aastase loogika olla. :)

Sõitsime üks päev autoga ning järsku preili küsib: "Emme, aga miks need nööridega bussid enam ei sõida?" Mina tummalt: "Nööridega... emme vist ei saa päris täpselt aru, mida sa mõtled." Tema: "No jaa, need nööridega."

Ja siis mul plahvatas: ta mõtleb trolle! Me olime ükskord varem rääkinud erinevatest transpordiliikidest. Et linnas saab sõita bussi, trolli ja trammiga - troll on selline sarvedega buss. Aga ilmselt tal sõna "sarved" ei jäänud meelde ja asendas selle nööridega. :)

Teine olukord (sama autosõidu ajal): "Emme, tead, Eliise on väga tark tüdruk - ta tunneb kohe mu ära, kui mind näeb. Vahel tal on teised riided seljas, siis ma kohe teda ei tunne. Aga tema tunneb."

:D No lihtsalt nii naljakas!

Viimasel ajal on Hannaloorel komme õuest tuppa tulles (välisuksel), kuid siis, kui ta soovib veel õue tagasi minna, tähtsalt teatada: "Emme, ma veel ei tule tuppa, aga..." (lisa põhjus, miks üks 3aastane võiks tuppa tulla ja sealt soovida).

Eile seletas ta mulle tähtsal ja tõsisel toonil, et mänguväljakul oli olnud üks poiss, kes lõhkus oma mänguauto ära ja kes pärast Hannaloore palvet tükid prügikasti panna, oli lihtsalt ära kõndinud. Vähemalt selles suhtes on meie preili küll tubli, et teab, et asju maha ei loobita ja endast maha ei jäeta (prügi). Imestasin, et ta julges endast suuremale poisile käsklusi jagada. :D Aga noh, hea ka - tuleviku tarbeks või nii. :D

Et see positus veel "põnevamaks" teha, siis teen siin ka kolmanda täispöörde: räägin oma kiiksudest.
Seoses soojemate ilmadega oleme rohkem sattunud ka veekogude äärde. Ja mul plahvatas eile seoses liivaste jalgadega üks minu kiiks: ma ei kannata liivaste jalgadega plätusid jalga panna. Veel hullem: mulle ei meeldi, kui ma pean nende samade liivaste jalgade ja jalanõudega autosse minema. Et teile nalja ka ikka teha, siis viimane kord toppisin oma liivased jalad väikestesse läbipaistvatesse prügikottidesse ja sõitsin niimoodi koju. No ega ma ei viitsinud ju hakata autot uuesti koristama, (sest alles eelmine päev olin seda teinud). Mario juhtis ja muudkui itsitas, kui "kaval" ma enda meelest olen. :D Te mõtlete, et miks ma jalgu siis ometigi puhtaks ei pühi. Mul tulevad külmajudinad, kui ma peaks seda tegema. See kuiv ja tolmune liiv ning siis mina oma rätikuga jalgu nühkimas... :D

Lisaks meenus mulle, et minu lemmikmaiuste hulka (see teema ei seostu kuidagi liivaste varvastega!) ei kuulu igasugu tarretised/želeed... No kuidagi ei kutsu üldse sööma neid võdisevaid olluseid. :D Ja mis iganes maitsega see ka poleks - minu tuim tundetu keel ei tunne seda! Ps. Selle asemel limpsan siin keelt oma kohupiima-ekleeri peale, mille just lõunamaiuseks ostsin.

Millised on teie kiiksud? :)