Tervisejutud

24. aprilli veetsime Henk Evaniga PERHis keelekida lõikusel. Haiglasse pidime minema vahemikus 7.15-7.30. Jõudsime ilusti õigel ajal kohale ning õnneks Henk magas autos kogu aja, kui linna sõitsime.

Enne oppi ei lubatud vähemalt 4 tundi süüa. Henk sõi enne oppi viimati rinnapiima kell 3.20 ja u kell 10.40 sai ta alles opisaali. Õnneks läks enne lõikust kõik ülihästi - Henk ei teinud tühjast kõhust hädakisa ja oli kuni lõikusele minekuni väga heas tujus.

Kõige rohkem muretsesin narkoosi pärast ja ausalt öeldes oli väga vastik tunne vaadata, kuidas anestesioloog talle maski näkku surub. Sellest hetkest muidugi saadeti mind opisaalist välja, sest no ma poleks suutnudki seal rohkem olla. Vastik tunne.

Mind saadeti ooteruumi istuma ja öeldi, et opp kestab 15 minutit. Ma ei tea, kui kaua reaalselt see opp kestis, aga mind kutsuti Henk Evani juurde kuskil 30 minutit hiljem. Henk oli vaikselt narkoosist ärkama hakanud, aga oli siiski veel une ja ärkveloleku vahepeal. Möirgas hästi haledalt. Vähkres voodis ja otsis tugipunkti. Üritasin teda sõnadega lohutada ja küsisin medõelt, kas ma võin ta sülle võtta ja talle rinda pakkuda (ta oli ju viimased 7 tundi söömata olnud). Õnneks võisin.

Vaeseke proovis rinda haarata, aga kogu see paistetus ja valu ilmselt ei lasknud. Ta lasi rinna lahti ja möirgas (ma ei oska paremini seda häält kirjeldada - see polnud ka päris puhas nutmine) edasi. Nii kahju oli teda sellisena näha. Proovisin kussutada, rääkida, kaisutada, uuesti rinda pakkuda... kuni lõpuks mõtlesin, et proovin lutti pakkuda. Ja ta õnneks võttis luti ja jäi magama.

Siis viidi meid palatisse (kus Mario ootas) taastuma. Henk magas kuskil 1,5-2 tundi (enam ei mäleta, sest ajataju kadus ära) ning ärkamishetkest oli aru saada, et tal on kõht tühi, aga paistetus ei lase imeda. Palusime talle valuvaigistit manustada. Tal oli kanüül jalas ja valuvaigisti manustamine oli ka omaette ooper. Henk siples ja nuttis, aga niipea kui rohi verre jõudis, oli ta justkui äravahetatud. Valu enam polnud ja "vana hea" Henk oli tagasi. Naeris ja naeratas ning otsis tähelepanu.

Kuskil kella 16 paiku õhtupoolikul saime haiglast välja ja asusime koduteele. Autos jäi ta uuesti magama.

Õhtul jäi ta suhteliselt hästi magama, aga kuskil 1.30 paiku, kui ta juba korduvalt nuttes üles oli ärganud, kasutasime paratsetamooliküünalt, et ta valu leevendada ning saime niimoodi hommikuni magada. Tol ööl ta rinda ei saanud, ta küll üritas võtta, aga ei suutnud ilmselt ebamugavuse tõttu. Samuti ei soovi ta pärast oppi enam nii varmalt lutti kui varem. Ta on muidu meil ikka suur lutisõber, aga praegu laseb luti korra suust läbi ja sülitab välja. Ma ei tea, kas midagi on suus siis nii teistmoodi, et lutt tekitab ebamugavust, või ta enam lihtsalt ei näe selles mõtet... Kes teab.

Eilseks olid talle näkku tekkinud ka punetavad põsed, mis pärast narkoosi saamist pidi loomulik reaktsioon olema. Üleüldse ta kuumas üle kogu keha, kuigi palavikku polnud, ja juba haiglas hirmutas see mu ära. Aga sealne medõde ütles, et pärast narkoosi on see loomulik reaktsioon kehas ning üldjuhul palavikku ei teki. Kontrollisime üle ja palavikku tõesti polnud.

Tänaseks (ehk siis kaks päeva pärast oppi) on Henk Evanil olemine juba parem. Ta magas juba öösel paremini ja kusjuures sõi vaid korra (muidu niheleb ikka tihti ja haarab rinna järele). Lutti ta endiselt väga ei soovi. Tänase lõunaune ajal kärutasin temaga väljas ja unustasin luti maha. Ta küll jauras kauem ja tegi lühema une kui tavaliselt, aga suutis ka ilma lutita uinuda. Eks näis, kuidas selle lutiasjandusega siis tulevikus on. Võibolla jättiski selle harjumuse maha.

Igatahes loodame, et nüüdseks on kõik korras ja enam haiglates olema ei pea!

Tahtsin Hannaloore kohta ka kirjutada.

Hannaloorel juhtus siin eelmisel nädalal selline seik, et ta sai mänguväljakul õnnetul kombel kiigega vastu esihambaid ja selle tõttu hakkas tal üks esimestest alumistest hammastest logisema. Helistasin ruttu hambaarstile ja sain aja paar päeva hilisemaks, aga üks õhtu enne arstiaega tuli hammas ise ära. Nojah, ma kartsin, et ehk murdus kuidagi poolikult ja jäi mõni kild sisse vms, aga hambaarst rahustas ja ütles, et kõik on ilusti välja tulnud ja et kõrvalolev hammas ka logiseb, ning on vaid aja küsimus, millal ka see ära tuleb. Niisiis olevat meil vedanud, et nii kiiresti hammastest lahti saime. Nojah, ma ise küll ei arva nii, sest Hannaloore alles sai viieseks, aga no kui arst on rääkinud, siis arst on rääkinud. :D Ma ei taha, et ta nii kiiresti suureks kasvab! Koolilastel vahetuvad ju hambad, mitte minu pisikesel 5-aastasel preilil! :D

Igatahes pani Hannaloore oma hambakese padja alla ja sai hambahaldjalt oma elu esimesed kaks eurot. Oh seda rõõmu! Nüüd ootame vaid, millal see teinegi hammas ära tuleb, et saaksime uue ringi teha.

Hannaloore on ühest küljest küll kange ja trotslik, kuid samas nii hell ja südamlik. Kui me hambaarsti juurest tagasi sõitsime, siis Henk hakkas turvahällis jaurama ja kuna ta enam lutti meeleldi ei võta, siis oli tal raskusi uinumisega. Hannaloore aga võttis tal käest kinni ja hakkas talle improviseerides laulma. Küll sellest, kuidas õde teda armastab kuni selleni, kes tal lasteaias käivad ja kellega ta mängib. Seda oli nii tore kõrvalt kuulata. Üritasin seda ka filmida, aga autoroolis ja esikaameraga polnud see väga lihtne.

Sellised terviselood siia veebipäevikusse, et kunagi hiljem, kui ma juba kõik ära olen jõudnud unustada, saaksin siit järele lugeda. Sest tegelikult on see kõik nii huvitav ja põnev. Selline me elu ongi. Ja kui arvate, et ma seda laste-üleskasvamis-tempot mängleva kergusega võtan ja sellega lihtsalt sammu jõuan pidada, siis te eksite, aga ma tõesti üritan kogu südamest. Õnneks on mul Mario, kes mind toetab ja aitab! Olen talle selle eest ütlemata tänulik!

Olge terved!

PS. Hannaloore on tõesti juba nii suur, et talle tuli uus ja suurem ratas osta. Siin väike videomeenutus sellest hetkest, kui ta ratta kätte sai.