Kuna umbes kuu aega on meie preilna väga hilja ööunne läinud (vahemikus 22.30-01.00), siis olen ma hommikuti eriti zombie. No ei saa ennast kuidagi n-ö käima. Hannaloore juba kriiskab kõrval, kuid mul on silmad ikka veel kinni. Kui kuidagiviisi end üles saan ja esmased toimetused tehtud, siis tabab mind igahommikune katastroof: elutuba on eelmisest õhtust nii sassi löödud, et selle koristamiseks läheb vähemalt pool tundi. Oi, kuidas ma seda korralagedust ei salli! Tavaliselt olen püüdnud ikka õhtul kõik mänguasjad korda seada, aga Hannaloore magamapaneku-trallis olen tavaliselt mina esimene, kes magama jääb. :-D Nii need mänguasjad siis jäävadki... Ja no ega Mariot need ju absoluutselt ei häiri! :-)
Lisaks ei anna mulle asu ka Hannaloore päevauinakud, sest ühe ajal kärutan temaga õues ringi ja teise ajal klammerdub ta mul nii sülle, et teda võrekasse või meie voodisse tõsta on pea võimatu. Ja kui isegi saan ta peaaegu voodisse tõstetud, on ta silmapilk üleval ning algab kriiskav nutt: "Miks sa mu sülest ära paned?!?" No ja kuna ma soovin, et ta kas või na-tu-ke-ne magaks, siis peangi teda oma süles ringi kussutama. Suht nõme, kui arvestada, et ta on nii suur tüdruk juba ja kaalub ka üsna palju. Aga ega mul musklis käte vastu pole midagi. :-D Kas kellelgi on nippe, kuidas laps oma voodisse magama harjutada?
Ühesõnaga, mu päevad mööduvad praegu umbes sellises rütmis et zombie'na üles-elutuba koristama-õue jalutama-laps süles tuttu-laps vanni-lapse ööunne panemise-trall... Vahepeale jäävad siis söögi tegemised/söömised ja muud (peamiselt koristamis-)tegevused. Ehk et väga vähe "oma"-aega. Tean, et lapsega kodus olles peadki kogu aeg tema päralt olema, kuid aeg-ajalt viskab ikka üle küll, kui isegi WC-sse ei saa minna. :-D Pisike vingu-vingu-jutt tuli nüüd. Ja selle kõige taustal tahan öelda, et mul on tohutu austus emmede vastu, kes kõike seda KAHE LAPSEGA suudavad! Te olete väga tublid! :-) Ma olen lihtsalt liiga nõrk vist (veel), et seda kõike suuta. Või siis teine võimalus, et mul pole praegu seda väljapääsmatut olukorda, kus ma lihtsalt olen SUNNITUD kahe lapsega tegelema. Ühesõnaga - kui oleks kaks last, eks siis saaks hakkama küll. Kõik ju saavad kuidagi.
Praegu vaatan, kuidas Hannaloore põrandal oma klotsidega asjatab ja mõnust "Mmmmm...." häälitseb. Nii tore!
Lõpetuseks küsin veel targematelt nõu: kuidas te oma lapsed mõistlikul ajal ööunne olete saanud? Meil on praegu see graafik ikka väga paigast ära. Kuidas seda muutma peaks hakkama? Oma last tundes, siis ma arvan, et seda ei ole nii kerge teha. Ta lihtsalt ei jää mul mõistlikul aja õhtul magama (nt vahemikus 20.30-21.30). Pole kunagi jäänud. Või siis, kui mõni erandlik kord jääb, on ta kuskil 5-st juba üleval. :-D Ja lisaks pole ta mitte kunagi teinud oma ea kohta vajalikku 12-14-tunnist und. Vaat sellised lood siis meil.
