Sel laupäeval oli imeilus õuesolemise ilm ning seepärast seadsimegi sammud loodusesse. Kuna issi tahtis "kulda otsida" (tegelikult niisama moodsat aparatuuri katsetada), siis läksime Vääna-Jõesuusse.
Hannaloore uudistas merd ja liivaranda ning unustas vahepeal meid sootuks. Ilmselt oleks ta mööda rannaäärt teadmatusse jalutanud, kui vahepeal poleks me meelde tulnud. Teisi inimesi ja koeri nähes hakkas preili rõõmust kilkama. Enamik koeraomanikke panid padavai-minekut, kui kilkavat last nägid. Ilmselt kartsid koera ja last kokku lasta. Ega ma ei olekski Hannaloorel võõrast looma sakutama lasknud minna, aga no natuke lähemalt oleks vaadata ikka lasknud. :-)
Erilisteks lemmikasjadeks kujunesid rannas vedelevad puuoksad. No need oleks HL koju ka kaasa vedanud. Pole ka ime, et õues "vabana" ringi rallimine tüdrukule nii palju rõõmu valmistas, sest eelmisel aastal sellel ajal oli ta veel liiga pisike, et õuevõludest aru saada. No nüüd siis trallib topelt! :-)
