Mõni postitus tagasi rääkisin sellest, et Hannaloore kolis enda tuppa magama ja "elama". Üldiselt on ta selle kolimisega ilusti leppinud - magab oma toas ja mängib seal tihti. Aga mida ma tähele olen pannud, on see, kui tujukaks ta on viimasel ajal muutunud. Alguses kahtlustasin, et ilmselt ta protesteerib (elab negatiivseid emotsioone välja) selle eraldi toas magamise vastu. Kuid siis turgatas mulle pähe, et tihti vanemad räägivad oma väikelapsest kui "kohutavast kahesest". Kas Hannaloore on siis ka nüüd üks selline kohutav kahene? Kuigi ise alles nii pisike. :-D
Need jonnihood tulevad tal ei-tea-kust ja lähevad sama teed edasi. Kas pole õiget värvi riided või õiget toitu või ei taha potile minna või tahab multikat vaadata või ei taha magama minna jne jne jne... Nimekiri on lõputu! Ja katsu siis sellist hüsteerikut rahustada - see on pea võimatu! Ma imestan, et selline jonnipunn meile nii äkki külla tuli. Täpselt nädalakese on see mure mind vaevanud ja tänasest saabki nädal tal oma toas magatud. Ilmselt kõik need ealised iseärasused + ümberkolimine kokku on selle põhjuseks?
Nagu Dr. Google ütles, siis esimesed jonnihood jäävad 1.-3. eluaasta vahele - seega tuleb külma närvi säilitada ning paks nahk manipulatsioonide suhtes kasvatada. Järgmine jonniperiood pidi koolimineku aega langema. Oh jah!
Rääkige, kuidas teie lapsel/lastel selle "armsa" jonniga lood on? Kuidas last rahustate? Kas kuidagi olete suutnud neid jonnihooge ka ennetada?
P.S. Head 1. septembrit kõigile lasteaia- ja koolilastele ka!
