Lugesin viimasest "Pere ja kodu" numbrist perest, kes elab Californias. Muu huvitava kõrval jäi mulle sellest artiklist silma üks tähekombinatsioon: FOMO ehk Fear of missing out. Väidetavalt on FOMO Silicon Valley kutsehaigus, mille tagajärjel vaevlevad tuhanded inimesed magamatuse käes ning on 30ndaks eluaastaks läbi põlenud.
Kardetakse, et kui sa ei ole pidevalt sündmuste keskel, ei suhtle Facebookis, Twitteris ja Instagramis, siis sa jääd millestki olulisest ilma. Hakkasin mõtlema, et kas mina põen ka seda "haigust".
Sellest hetkest, kui peaaegu kõik on internetti kolinud, siis on justkui loomulik, et hoiad end "asjadega kursis": muidu ei teakski ju, mis maailmas toimub. Aga mille arvelt ma end kursis hoian? Kas on vaja pidevalt olla up-to-date?
Kui mul veel nutitelefoni polnud, häiris mind väga, kuidas inimesed muudkui ninapidi oma telefonides olid. Nad uurisid midagi kohvikutes, töö juures, tänaval, kodudes, parkides, poodides... kogu aeg oli vaja midagi telefonist näppida. Samal ajal kui mina, nutitelefonitu, ootasin kohvikus laua teisel pool otsas, et minuga suheldaks, pidin ma omaette rääkima, saades vastuseks vaid lühikesi mõminaid. Tundsin end kuidagi imelikult. Ühelt poolt selle tõttu, et räägin iseendaga ja teiselt poolt, et miks mul seda paganama nutitelefoni pole.
Mida huvitavat nad seal teevad, mõtlesin ma. Hmm... mnjah, ega minagi (praeguseks küll nutitelefoni omanik) seal midagi väga tarka tee: aeg-ajalt uuendan oma postkasti, et äkki keegi on kirjutanud (ei kirjuta sulle, Karin, väga keegi, peamiselt potsatavad postkasti arved!); vahepeal viskan pilgu peale Facebookile, et äkki keegi teine on midagi huvitavat teinud ja tahab seda sõpradega jagada (jah, infot teiste kohta saab palju, aga kuivõrd tähtis on ikkagi teada saada, et nt Kalle sõi lõunaks pelmeene ja Malle ostis uue veekeetja?) ja loen ajalehti-foorumeid-blogisid. Seda viimast teen siiski kõige rohkem. Aga mida siis teised teevad? Ajavad äri? Võimalik. Ma ei tea. Aga ilmselt elavad ka Facebookis, Twitteris, Instagramis jm.
Samal ajal, kui sotsiaalmeedia kubiseb "elust", võiksin ma lapsega tegeleda, kooki küpsetada, metsas jalutada, raamatut lugeda, muusikat kuulata, käsitööga tegeleda, jumala eest kas või koristada... aga EI - ikka haarab käsi selle paganama telefoni järele. Kuidas sellest haigusest lahti saada? Telefonist loobuda? Aga siis jääb ju arvuti ja internet! Kuidas ma tööd teen? Tööst "vahepause" tehes saab ju ainult natukeseks FB-sse kiigata. :-D YOLO* nagu öeldakse, seetõttu olgem asjadega kursis!
Mario arvates veedan ma liiga palju aega arvutis ja ilmselt on tal õigus, ei hakka temaga vaidlema. Tihtipeale on raske tõmmata piiri töö tegemise ja vaba aja veetmise vahele, kui asi puudutab arvuti kasutamist. Kui ma tõlgin ja vahepeal viieks minutiks YouTube'i kiikan, siis Mario seda ju ei tea, et tegin just töö tegemisse pausi. Tema arvab, et ma niisama passin seda helendavat ekraani. Samas, eks ta ikka teinekord teab ka, et mul on vaja produktiivne olla ja tööd teha. Siis ta aitab mind sellega, et tegeleb ise lapse ja majapidamisega. Aga noh, mõte jääb ikka samaks - liiga palju rüperaali!
Kui palju teie päevas internetis veedate? Kas kasutate ka moodsaid nutiseadmeid, et pidevalt värskendusi saada? Kas tunnete, et see röövib teilt väärtuslikku aega või ei oskaks te teisiti olla?
