Hannaloore esimene hoiukuu on nagu linnutiivul möödunud. Meie pisikene preili on justkui üleöö nii suureks ja asjalikuks kasvanud, et me Marioga iga päev aina imestame ja ahhetame, kuidas see võimalik on. :D Mõnes mõttes on lausa kahju kohe!
Meie (töö)päevad on tihedad ja palju sõitmist täis, nii et õhtuks oleme ikka suhteliselt kapsad. See ei käi muidugi HL kohta, sest tema arvates on magamine siiamaani vaid nõrkadele. Võiks ju arvata, et seetõttu ei saa ta ka hommikuti üles, kuid mullegi üllatuseks on asjad hoopis vastupidi. Nii kui hommikul ta toast kardinad eest tõmban ja küsin, kas pisike Tibu Tupsu (üks tegelane raamatust, mida talle tihti loeme) üles ka ärkab, järgneb sellele üks pikk ringutus, lause "Ei tahhhaaa!" ning kärme voodist välja pugemine. Nii et pole siin mingit ei-tahhhaaaat! :D
Vahepeal oli Hannaloorel väikene hoidu jäämise tõrge ning sellest tulenevalt õhtuti kodus ka päris pikad... jonnihood emotsionaalsed piiride kompamised. Emme oli paha, sest jättis lapse pikaks päevaks hoidu ning selles tulenevalt ei tahetud minust midagi kuulda. HL ei kallistanud, ei musitanud, ei midagi... ainult issi ees ja taga! Eks see haiget tegi, aga sain aru, et tema jaoks oli kogu see hoiduminek ning muud ümberkorraldused väga suur elumuutus, millest tekkinud emotsioonid tuli turvalises keskkonnas (ehk õhtul kodus emme-issi juures) lihtsalt välja elada.
Praeguseks on asi vaikselt lahenemas: kallid ja musid on tagasi ning õhtuti nutetakse-jonnitakse vähem.
Mulle endale tundub, et Hannaloorele tegelikult hoius väga meeldib, sest praegu on tihtipeale nii, et kui talle järele läheme, siis ta ütleb, et ei taha koju minna. :D No kuidas sa tahaksidki koju minna, kui sul on nii vahva hoidja, kes viitsib sinu (ja teiste lastega) selliseid vahvaid asju meisterdada ja mööda ilma ringi uudistada?
 |
| Head Halloweeni! |
 |
| Maaelu uudistamas :) |
 |
| Printsid ja printsessid |
 |
| Pisike lepatriinu |
