Plirts-plärts, käes on märts, aga mina pole juba tükk aega siia midagi kirjutanud. :)
Teemasid isegi oleks, aga pärast tööpäeva kipub aeg nii käest libisema ning heal juhul saan oma tegemistega (loe: koristamise, söögi tegemise, pesu pesemise ja lapse kantseldamisega) ühele poole, kui juba kell on üle südaöö. Aga see selleks. Tegelikult tahtsin ma üles kirjutada jutupärlid, mis Hannaloore meil siin viimasel ajal visanud on.
Stseen 1: Köögis
Hannaloore kougib köögikapist välja ühe poti ja sõela. Asetab need põrandale ja teeb ise minekut. Minu pärimise peale, et miks need asjad nüüd põrandale jäid, vastab HL ise samal ajal kätt viibates: "Ah, ma unustasin!"
Stseen 2: Õhtusöögilauas
Hannaloore kühveldab korraga endale suhu mitu lusikatäit tatraputru. Niipea kui "olukord" juba rääkida võimaldab, mõmiseb preili: "Päris hea!" (Nagu Talleggi reklaamis see pisike tüdruk, kes kana kiidab. :))
Stseen 3: Lasteaia & sõprade teema
Iga päev uurin HL-lt, kuidas tal lasteaias läks ja mida huvitavat nad tegid. Eile hommikul, kui lasteaeda jõudsime, saabus meiega koos ka üks Hannaloore lasteaiakaaslane, kes polnud väga heas tujus ja puikles aeda jäämise vastu. HL vaatas seda olukorda pealt ja tema näoilmest oli näha, et ta elab väga elavalt kogu asjale kaasa.
Õhtul, kui koju olime jõudnud, uurisin tavapäraselt, kuidas lasteaias oli.
HL: "Rasmus nuttis. (Tahtis) Emme juurde."
Mina: "Kas sulle meeldis lasteaias täna?"
HL: "Jah."
Mina: "Kellega sa mängisid?"
HL: "Martaga. Mina paha."
Mina: "Miks sa paha oled?"
HL: "Marta lükkas."
Mina: "Kas sina lükkasid Martat?"
HL: "Jah."
Mina: "Kas te leppisite lõpuks ära?"
HL: "Jah."
Mina: "Lükata ei tohi, eks? Muidu saate haiget ja lähete tülli. Siis pole kellegagi mängida."
HL: "Mina Marta sõber."
Täna hommikul saabusime lasteaeda jälle Rasmusega samal ajal. Täna oli tal aga palju parem tuju. HL piilus silmanurgast kogu aeg Rasmust. Lõpuks, kui poiss oli rühma läinud, siis HL vaatas mind ja ütles: "Täna ei nuta." (Täna Rasmus ei nutnud.)
Pärast läksime HL-ga rühma järele ja ta läks kohe eriti kiiresti mängima. (sest Rasmus oli ju seal! :))
Üleüldse on tal mingi keiss endast "vanemate meestega" - Kristeli hoius käis üks tore poiss Jaan, kellega HL väga sõbrunes. Kohe nii palju, et esimesel lasteaianädalal küsis ta Jaani kohta igal õhtul:
"Jaan on?" (Kus Jaan on?) ise samal ajal käsi laiutades ja tõdedes, et: "Jaani ei olnud."
Jaaniga seoses tuli ka meelde seik hiljutiselt Generti sünnipäevalt. Hannaloore teadis juba mitu päeva varem, et Jaan tuleb ka sünnipäevale. Iga päev küsis ja uuris. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et kui peole lähme, siis saad Jaaniga palju mängida ja et tee ikka tervituseks talle kalli-kalli ka. "Jah," ütles preili kõige peale.
Jõudis siis kätte kauaoodatud sünnipäev. Tuba lapsi ja tralli täis. Jaan ka. :) Hannaloore piilus terve õhtu minu selja tagant ja Jaan oma emme sülest. Kõrvuti neid küll kordagi ei näinud.
Kui õhtu juba nii kaugele jõudis, et Jaan koos oma emmega koju läks, vaatas HL toas otsivalt ringi ja küsis mu käest: "Jaan on?" (Kus Jaan on?, küsisõna jätab HL sujuvalt vahele.)
Tüüpiline naine, eks? Kui mees olemas on, siis ei tee välja, ja kui mees ära läheb, siis on paanika lahti. :D
Note to myself: Peaks sellest õppima ja Mariole rohkem tähelepanu pöörama! :)))
