... just sellise lause ütles täna hommikul u kell 5:30 mulle Hannaloore, kui olin teda unenutust (lühem variant läbi une nutmise terminile) toibumiseks lohutama läinud. Mu süda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest enne seda oli ta mitu korda nuttes öelnud, et tema ei taha lasteaeda minna. Mul on nii kurb meel, et Hannaloore jaoks on lasteaias käimine nii stressirikas.
Samas, kui ta oli toibunud ja ma ta käest erinevaid küsimusi küsisin (alustades sellest, et mis talle lasteaias ei meeldi ja kas keegi teda kiusab ning lõpetades kinnituse saamiseks väitega, et mõni hea sõber peaks ju tal ka lasteaias olema (sest nii on ta ise mitu korda varem rääkinud) - pärast mida kõlaski postituse pealkirjaks olev lause) - väitis ta, et tegelikult talle lasteaias ikkagi meeldib, ja see ja see laps on tema väga head sõbrad, kellega nad mänguasju vahetavad ning tihti mängivad.
Oeh! Keeruline ja raske on vaadata nii pisikese lapse vaimset stressi!
Hiljem, kui lasteaeda jalutasime, küsis ta nagu täiskasvanu: "Emme, kui kaua meil suvepuhkuseni aega on?" ja saades mu vastuse, et kõigest kaks nädalat veel, noogutas rõõmsalt "Mhmh" justkui IDEAALSELT aru saades, kui pikk periood see on, ning kiirustas oma uute meisterdamisasjadega (sest täna on kolmapäev - ja kolmapäev on lasteaias mänguasjapäev, mil võib kodust midagi põnevat kaasa haarata) rühma poole, et teistelegi neid näidata ning koos meisterdama hakata.
Lapsel on puhkust vaja ja ma juba nii ootan, et saaksime piiramatult koos lihtsalt järve ääres käia, aiamaalt magusaid tomateid nosimiseks kaasa võtta, jalgrattaga sõita, batuudil kilgates hüpata ja vahepeal lihtsalt jalad seinale visata... Suvi, tule ometi kiiremini!
