Hei-hei! Mõtlesin, et kirjutan väheke mõtteid enne peatset pudenemist üles, et hiljem oleks hea (ja naljakas) lugeda, kui jaburalt ma mõelda suudan.
Emotsioonid on laes ja närvid on läbi - võib vist kokkuvõtvalt öelda. :D Vahepeal on mul Mariost lausa kahju, et ta minusugusega koos peab elama. Ja kõiki mu tujusid taluma. Aga noh, mis teha, sellistena me üksteist valinud oleme. Jumal tänatud, et tema see rahulikum pool on. (Mario, kui sa seda kunagi loed, siis anna mulle andeks mu tujud!)
Igatahes, üks teema, mis mind juba üle kuu aja närvi on ajanud, on beebitarbed. :D Jah, just nii! Me nimelt tellisime ühest Saksamaa e-poest kõik suuremad (ja ka väiksemad) asjad korraga ära - vankri, turvahälli, turvahälli aluse, vanni, voodi, kandekoti, mängumati jm nipet-näpet. Peamised argumendid sealt poest tellimisel olid need, et oleme sealt ka varem tellinud ja kauba (minu mäletamist mööda) kiirelt kätte saanud, hinnad on soodsamad kui Eestis ja valik on teistsugune kui meil pakutav. Kõik ilus-kena, aga kui sa pead asju ootama üle kuu (!), kuigi tellimuse kinnituses lubati 9 päevaga kaup kohale toimetada, siis paneb natuke auru välja laskma küll. Ja lisaks häiris mind kohutavalt puudulik kommunikatsioon - kui ma ise poleks oma tellimuse kohta uurima hakanud, siis ei teaks ma siiani, et nt voodi, vanni ja turvahällile mõeldud adapterid, millega saab hälli vankriraamile kinnitada, saan ma alles ma-ei-tea-millal-kätte. Ilmselt alles siis, kui beebipoiss on sündinud.
Tegelikult olen ma praeguseks juba maha rahunenud, sest vanker ja häll on olemas, nii et me saame lapse koju sõidutada ja ka sobivate ilmade saabudes (sest no mis talveilm see praegu on, eks?) temaga küla vahel ringi rallida. Aga jah, emmede probleemid. :D Aa, aga kas ma seda mainisin, et meilt kasseeriti veel transpordi eest lisaks, sest väidetavalt olevat vann liiga suur. Ilmselt nad mõtlesid ikkagi voodit, aga no sakslased ja nende inglise keel, eks!? :D No maksime siis natuke juurde (kuigi sellise summa juures, mis meie sinna poodi jätsime, oleksid võinud nad meile vastu tulla, ja selle 20 eurot ise tasuda, aga no... jällegi... sakslased!)
Ärevaks teeb mind ka minu aina kasvav kaalunumber ja fakt, et varsti ma omal jõul küll voodis ringi ei pööra ega kuskilt istuvast asendist püsti ei saa. Aga no see ei takista mind HL-le rattale järele jooksmast ning teda lasteaeda viimast... ning loomulikult igatpidi teenindamast. Kuigi ma olen talle korduvalt seletanud, et emme ei saa, emmel on suur kõht või sa oled juba piisavalt suur tüdruk, et ise a) vetsus käia, b) enda järelt koristada, c) õuest tulles riideid seljast võtta, aga ta on lihtsalt nii mugav ja teab, et kui ta piisavalt abitut mängib, siis kõik aitavad. Aga see peab lõppema! Ja see ilmselt lõppebki siis, kui beebi on kodus, sest ma ei saa lihtsalt füüsiliselt kahes kohas korraga olla. Ning jah, ma tean, et mu omad vitsad siinkohal mind peksavad, aga no mis teha... Proovin!
Öösiti käin sada-miljon korda vetsus ja oigan, kui pean külge vahetama, sest no nii paganama ebamugav on selle suure õhupalliga manööverdada. :D Oeh, peaasi, et beebil kõik korras on! Vahepeal mul on selline tunne, et ta ägab mulle meelega ribidesse, et ma saaks aru, et kõik on hea eesmärgi nimel. Ja lisaks on see beebi mind säästnud kohutavast okserallist, mida vastupidiselt ei saa öelda tema eelkäija kohta. Nii et on lootust üks džentelmen majja juurde saada. :)
Vahepeal näen unenägusid ka. Ütleme nii, et erootilised unenäod on asendunud sünnitus-/haigla-unenägudega. Päris hea progress, jah? :D Väga mitte, kui ärkad poolhigisena ja saad aru, et kurat, nii palju vaeva, aga last ikka pole. :D
Mu sisetunne ütleb, et järgmise nädala jooksul hakkab midagi toimuma (ja kui ei hakka, siis ettevaatust, mu kaal plahvatab) ning mu (ootus)ärevus saab rahuldatud. Meie igatahes ootame sind, pisike pojake!
Uus postitus on ilmselt juba meie uue pereliikme kohta. ;)
