Nimelt algas veebruar meie pere jaoks nii, et Hannaloore jäi tuulerõugetesse. Juba jaanuari keskpaigast saime lasteaiast kirja, et need seal ringlevad. Eelmisel aastal õnnestus Hannaloorel neist pääseda ja ka paar aastat varem, kui paljud mu sõbrannade lapsed selle "imelise" haiguse läbi põdesid, sai preili "vabastuse", aga kolm on ikkagi kohtu seadus ja seekord ta need läbi põdes.
Haigus algas ühe punniga. Ma ei osanud alguses tegelikult väga sellele tähelepanu pöörata, sest see oli sellise peidus koha peal ja alles siis, kui HL kurtis, et üks punn sügeleb, hakkas mu pea kohal häirekell lööma. Pärast selle ühe punni tekkimist jäi üks päev vahele (reede), mil ta oli lihtsalt kodus ja ma ei osanud eelseisvat aimatagi. Laupäeva hommikul aga ärkas ta üleni punnilisena. No ja sellest edasi muudkui neid punne aga tuli ja tuli ning HL silmad valgusid väga tihti pisaraid täis, sest paljud sügelesid ja ebamugav oli olla. Lisaks ei saanud ta aru, miks ta õue ei või minna. Mõnel korral oli tal ka väike palavik.
Kuskil nädalaga oli asi juba kontrolli all, aga igaks juhuks hoidsin ma teda veel nädala kodus.
 |
| Haigus alles algusjärgus. Kusjuures täiesti täpilisena HL endast pilti teha ei lasknud. |
Ja no siis haigestus Henk! Ma teadsin ju kogu aeg, et on võimalus, et ta nakatub (sest olgugi et ta saab veel rinnapiima, ainuüksi sellest enam ei piisa), aga ikkagi lootsin, et ehk ta seekord veel pääseb. Selles suhtes ta pääseski, et me käisime ju iga päev Hannaloorel lasteaias järel, ja ta puutus teiste lastega kokku, aga lõpuks sai siiski oma õe käest nakkuse.
Vaene Henk! Tal algas haigus samamoodi ühe punniga, aga 3. ja 4. päeval tuli punne nii palju juurde, et kehal polnud ühtegi kohta, kus neid poleks olnud. Lisaks oli tal päris mitu õhtut-ööd kõrge palavik (kraadida kahjuks ei saanud, sest ta rahmis ringi, aga kehaga tundsin, et kuumas) ja ta ei saanud üldse magada. Kaks ööd olime poolärkvel kogu aeg, sest ta keha nii sügeles. Henk kiskus läbi une kogu aeg kõrvataguseid (hästi palju punne oli seal) ja mähkmepiirkonda (seal oli veel rohkem punne). Kahju!
Üleüldse jäin ma mõtlema, et see on ikka üks jube ja mõttetu haigus minu meelest. No milleks on vaja sellist haigust, kus lapsed lihtsalt kratsides piinlevad?! Ja eriti veel sellised beebid.
Aga nüüdseks on ka Henk paranemas, jäänud on veel oodata, millal kõik kärnad ilusti ära kukuvad. Otsa ees on tal eriti suur "kraater" (see oli ka kõige esimene punn), millest ma loodan, et ta pääseb ilma armita. Aga noh, kui arm, siis arm. Need pididki ju mehi ehtima.
Olge terved!
