Tundsin, et ma pean blogi lahti võtma ja siia kõik mõtted, mis hetkel peas tiirlevad, kirja panema. Enne, kui ma hulluks lähen.
Ma ei hakka salgamagi, et mul on hetkel emotsionaalselt üpris raske aeg. Me oleme umbes aastakese (või isegi juba rohkem) pidanud rahaliselt vähemaga hakkama saama, kui enne seda harjunud olime, ja see kõik kurnab mind/meid. Miks oleme pidanud vähemaga hakkama saama, puudutab eelkõige Mario töökohta, ja ma ei hakka sellel siin pikemalt peatuma, aga selge on see, et see olukord näitab, et vähegi keerulisemas situatsioonis saame väga vähest aega oma rahaliste kohustuste täitmisega hakkama. See on mõttekoht ja vajab parandamist! Me juba tegelemegi sellega.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma (peamiselt) rääkida. See lihtsalt on taustteave, millelt edasi kirjutada ja mis mind on pannud viimasel ajal mõtlema nii nagu mõtlen ja tundma nii nagu tunnen.
Kõigi nende asjade koosmõjul (raha planeerimine, unevõlg, igasugused muud argipäeva-mured), mis meil siin igapäevaselt teemaks on, olen ma tundnud, et ma ei suuda teatud (stressirikkaid) olukordi enam mängleva kerglusega võtta (mitte et ma kunagi neid nii mänglevalt võtnud olekski :D), vaid kogu see pinge ja kohustuste koorem (lisaks UNEVÄHESUS) on mind muutnud ülilühikese süütenööriga inimeseks, kelle käitumist ma kõrvalt vaadates taunin ja õigeks ei pea. Ma vajan und, puhkust, restart'i! Aga kuidas seda kõike teha, kui sa oled EMA ja peaksid olema ka hea NAINE?!
Üks nüanss siin juures on ka see, et kõigil teistel emadel (see on ka meelevaldne arvamus mul siin, sest ma TEGELIKULT ju ei tea, kuidas kõigil teistel on) tundub, et on nii ideaalsed lapsed, kes lähevad vastuvaidlemata juba kell 19 magama, jättes emmele-issile ka omaette olemise aega õhtuti. Kes on mu blogi juba varasemast lugenud, teab, et meie kallis Hannaloore on meil paras öökull ja tema ööuni algab üldjuhul kell 00 või isegi hiljem. Kuigi me ise oleme kogu päevast rampväsinud ja tahaksime palju varem magama jääda, siis viimased 5 (!) aastat pole meil seda luksust olnud. Mis on ka normaalne, kui sa oled lapsevanem. Aga lihtsalt see nüanss, et HL meil selline öökull on, ei ole meile asja lihtsamaks teinud. Ja kõigile peavangutajatele - jah, me oleme igasuguseid meetodeid proovinud, kuidas saaksime oma tütre päeva- ja öörütmi paika, aga tema ongi teise rütmiga inimene lihtsalt. Meil võttis see ka aega, et sellest aru saada. Sest kõik teised ju ütlesid, et see pole normaalne! Te peate saama ta kell X või Y magama, sest nii on normaalne! Ta ei saa ju muidu oma öötunde täis. Jne. Jne. Jah, me teame seda. Aga me teame ka seda, et ta on indiviid, kes ei ole sellise klassikalise päeva- ja öörütmi-inimene. Lihtsalt ei ole ja kõik. Vangutage nii palju päid kui tahate, meid see ei aita. Tulge ja aidake parem me lapsi hoida! :D
Siit sujuvalt edasi. :D Oleks vaja mingit restart'i, oma aega, kohta/tegevust, mis laseks ennast laadida ja olla/tunda end normaalse inimesena. Aga siis me jõuame ringiga tagasi teise lõigu juurde - raha! Okei, jalutamiseks ei ole raha vaja - jalutamas ma käin ka päris tihti, kuigi võiks muidugi rohkem, aga mingiks hobiks oleks ju raha tarvis? Teine probleem: mis hobi see võiks olla? Raamatute lugemiseks keskendumisaega hetkel ei ole, sest kui ma plaanin kodus raamatut lugeda, ja lapsed teavad, et ma olen teises toas, siis jõuavad nad hiljemalt 5 minuti pärast meie magamistoa ukse taha ja vajavad midagi. Ja ma ei saa keskenduda. See hobi/tegevus peaks olema midagi, mida ma saan teha kodust väljas, mis ei nõuaks (vähemalt hetkel) suurt väljaminekut (kuu lõikes) ja mis aitaks mul ennast maha laadida ja siis uue (parema) energiaga täis laadida - hea laadimise jutt - nagu telefoniaku oleks. :D
Viimastel päevadel olen ma Hannaloore suhtes ka nii ülekohtune olnud. See juhtub alati siis, kui ma olen ise üleväsinud. Keelan ja pahandan temaga ilmaasjata. Või noh, mitte päris ilmaasjata, aga ütleme siis nii, et liiga intensiivselt. Et kui võiks teadlikult seletada ja üritada temaga arutada, et miks üks või teine olukord on tekkinud, siis ma lihtsalt plahvatan ja kärgin. See pole õige, saan sellest aru. Aga lapsesse jätavad need ebaõiglased kärkimised jälje. Ja sedasi ma ei taha.
Ja eile oli meil kodus üks kohutavamaid olukordi, mis ühe lapsevanemal ette võib tulla. Nimelt oli Henk Hannaloore toa põrandalt midagi endale suhu saanud (ma ei teagi, kas see oli paberitükk, põrandamatitükk või midagi muud), aga igatahes ta hakkas LÄMBUMA! Ja mida tegin mina?! Ma läksin paanikasse! Kuigi ma olen korduvalt lastelt suust mingeid tükke kätte saanud ja olen alati suutnud rahulikult asja ära lahendada (olen ju mitmeid kordi saanud ka koolitusi, kuidas käituda), siis seekord mitte. Süüdistan magamatust ja stressi. Ma läksin paanikasse ja selle asemel, et Henki aidata, ma lihtsalt karjusin Hannaloore peale, et ta peab kõik väiksed vidinad oma toa põrandalt kohe kokku korjama. Hannaloore muidugi oli šokis ja hakkas nutma. Lõpuks saime asja nii kaugele, et Henk öökis selle tüki (või misiganes see asi oli) endal kurgust alla, jõi vett peale ja rahunes. Kui mina olin rahunenud, läksin Hannaloore juurde, seletasin ja vabandasin ta ees, võtsin ta sülle ja kallistasin. Ka tema rahunes. Aga pärast seda hetke ma sain aru, et ma vajan puhkust. Aga kust EMA selle puhkuseaja võtab? Kogu selle vastutus- ja kohustuskoorma juures? Kuidas teised (emad) seda teevad? Ulme! Samas siin on ka see pool, et kes meist ikka tunnistada julgeb, et raske on?! Ma tean väga väheseid (emasid).
Oleme Marioga arutanud korduvalt, et kuidas neid asju lahendada (just seda oma aja ja koosolemise aja teemat), aga meil jääb justkui järjekindlusest puudu või ma ka ei tea, millest. Meil oli plaan, et ühel ööl nädalas jääb Hannaloore oma vanaema juurde. Paar nädalat nii oligi. Siis jäi jälle katki. Ma isegi ei tea miks. Vanaema on pakkunud, et kärutab Henki, kui mul on vaja midagi kodus teha. Jah, kõik on tore, aitäh, aga minu jaoks kuidagi see abi palumine on nagu lisapingutus, mida ma sel hetkel, kui ühe käega kantseldan lapsi, liigutan kulpi ja teisega imen tolmu ning trükin arvutis, ei viitsi teha... Ma ise ka ei tea. Ja ma justkui ei taha paluda abi. Tunnistada, et mul on raske. Sest (see toob jälle tiiruga tagasi 10 aasta tagusesse aega, kus mulle öeldi mitte-just-kõige-ilusamaid-asju ja ma ei ole ilmselt sisimas ikkagi andestanud ja üle saanud) siis mul tekib tunne, et tal on õigus ja ta saab parastada. Mis on jube lapsik mõtlemine ja destruktiivne pealekauba, aga kuidas ennast lahti harutada? Selleks oleks vaja profi abi ilmselt. Lapsed ja Mario ei ole ju süüdi, et ma nii tunnen ja nende peale plahvatan. Aga sel hetkel ma tunnen, et mul on lihtsam ISE kõik ära teha, kui abi paluda. Nojah... Kas teistel on ka nii?
Ja kui ma neil hetkedel mõtlen asjadele-inimestele, mille-kelle eest ma vastutan, siis ma saan aru, et ma pean kiiremas korras end lahti harutama.
Marioga neist asjust rääkides saan ma tuge ja arusaamist, et jah, peame midagi muutma-lahendama, aga mingil kriisihetkel, kus sa saad aru, et no nii, nüüd sõidab katus ära, on ikka väga raske inimeseks jääda. :D Oeh, ma ei tea, kas mu mõttelõng üldse selge tundub. Liiga palju mõtteid ühes lauses koos ilmselt.
Ühesõnaga: on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Ja ma vaikselt püüangi.
Rõõmsamal teemal edasi: Henk kõnnib! Esimesed sammud tegi ta juba vahetult enne 9-kuuseks saamist, aga nüüd, kui ta on 9 kuud ja 13 päeva vana, ta täitsa kõnnib! Ma ei oleks never uskunud, et ta nii varakult kõndima hakkab. Füsioterapeut ütles kunagi, et tavaliselt kulub 3-4 kuud käputama hakkamisest, mil võib oodata kõndima hakkamist ning et see on samas ikkagi väga individuaalne. Ja Henk käputas ilusti 6-kuuselt, nii et meie puhul pidas see paika. Hannaloore hakkas kõndima u 10,5-kuuselt. Mis minu meelest on ka pigem varem. Aga see selleks. See polegi oluline, millal keegi midagi tegema hakkab/hakkas, aga emasüda ikka rõõmustab!
Hannaloore on väga tragi ja suur tüdruk. Ta ise ütleb, et ta on suur (eriti siis, kui ma ütlen, et ta on emme pisike tütar) ja et Henk on väike. Henki ta hoiab ja nunnutab nii mis jaksab! Mingit kadedust ega negatiivsust Henk Evani suunal ma küll täheldanud ei ole. Pigem vastupidi: vaid suurt armastust. Vahel Hannaloore õhtuti ütleb, et: "Ma armastan Henki kuuni ja tagasi, päikeseni ja tagasi, maani ja tagasi, tuhat-miljon korda!" Ja siis ma tunnen, et kõik on hästi, ma olen õnnelik!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma (peamiselt) rääkida. See lihtsalt on taustteave, millelt edasi kirjutada ja mis mind on pannud viimasel ajal mõtlema nii nagu mõtlen ja tundma nii nagu tunnen.
Kõigi nende asjade koosmõjul (raha planeerimine, unevõlg, igasugused muud argipäeva-mured), mis meil siin igapäevaselt teemaks on, olen ma tundnud, et ma ei suuda teatud (stressirikkaid) olukordi enam mängleva kerglusega võtta (mitte et ma kunagi neid nii mänglevalt võtnud olekski :D), vaid kogu see pinge ja kohustuste koorem (lisaks UNEVÄHESUS) on mind muutnud ülilühikese süütenööriga inimeseks, kelle käitumist ma kõrvalt vaadates taunin ja õigeks ei pea. Ma vajan und, puhkust, restart'i! Aga kuidas seda kõike teha, kui sa oled EMA ja peaksid olema ka hea NAINE?!
Üks nüanss siin juures on ka see, et kõigil teistel emadel (see on ka meelevaldne arvamus mul siin, sest ma TEGELIKULT ju ei tea, kuidas kõigil teistel on) tundub, et on nii ideaalsed lapsed, kes lähevad vastuvaidlemata juba kell 19 magama, jättes emmele-issile ka omaette olemise aega õhtuti. Kes on mu blogi juba varasemast lugenud, teab, et meie kallis Hannaloore on meil paras öökull ja tema ööuni algab üldjuhul kell 00 või isegi hiljem. Kuigi me ise oleme kogu päevast rampväsinud ja tahaksime palju varem magama jääda, siis viimased 5 (!) aastat pole meil seda luksust olnud. Mis on ka normaalne, kui sa oled lapsevanem. Aga lihtsalt see nüanss, et HL meil selline öökull on, ei ole meile asja lihtsamaks teinud. Ja kõigile peavangutajatele - jah, me oleme igasuguseid meetodeid proovinud, kuidas saaksime oma tütre päeva- ja öörütmi paika, aga tema ongi teise rütmiga inimene lihtsalt. Meil võttis see ka aega, et sellest aru saada. Sest kõik teised ju ütlesid, et see pole normaalne! Te peate saama ta kell X või Y magama, sest nii on normaalne! Ta ei saa ju muidu oma öötunde täis. Jne. Jne. Jah, me teame seda. Aga me teame ka seda, et ta on indiviid, kes ei ole sellise klassikalise päeva- ja öörütmi-inimene. Lihtsalt ei ole ja kõik. Vangutage nii palju päid kui tahate, meid see ei aita. Tulge ja aidake parem me lapsi hoida! :D
Siit sujuvalt edasi. :D Oleks vaja mingit restart'i, oma aega, kohta/tegevust, mis laseks ennast laadida ja olla/tunda end normaalse inimesena. Aga siis me jõuame ringiga tagasi teise lõigu juurde - raha! Okei, jalutamiseks ei ole raha vaja - jalutamas ma käin ka päris tihti, kuigi võiks muidugi rohkem, aga mingiks hobiks oleks ju raha tarvis? Teine probleem: mis hobi see võiks olla? Raamatute lugemiseks keskendumisaega hetkel ei ole, sest kui ma plaanin kodus raamatut lugeda, ja lapsed teavad, et ma olen teises toas, siis jõuavad nad hiljemalt 5 minuti pärast meie magamistoa ukse taha ja vajavad midagi. Ja ma ei saa keskenduda. See hobi/tegevus peaks olema midagi, mida ma saan teha kodust väljas, mis ei nõuaks (vähemalt hetkel) suurt väljaminekut (kuu lõikes) ja mis aitaks mul ennast maha laadida ja siis uue (parema) energiaga täis laadida - hea laadimise jutt - nagu telefoniaku oleks. :D
Viimastel päevadel olen ma Hannaloore suhtes ka nii ülekohtune olnud. See juhtub alati siis, kui ma olen ise üleväsinud. Keelan ja pahandan temaga ilmaasjata. Või noh, mitte päris ilmaasjata, aga ütleme siis nii, et liiga intensiivselt. Et kui võiks teadlikult seletada ja üritada temaga arutada, et miks üks või teine olukord on tekkinud, siis ma lihtsalt plahvatan ja kärgin. See pole õige, saan sellest aru. Aga lapsesse jätavad need ebaõiglased kärkimised jälje. Ja sedasi ma ei taha.
Ja eile oli meil kodus üks kohutavamaid olukordi, mis ühe lapsevanemal ette võib tulla. Nimelt oli Henk Hannaloore toa põrandalt midagi endale suhu saanud (ma ei teagi, kas see oli paberitükk, põrandamatitükk või midagi muud), aga igatahes ta hakkas LÄMBUMA! Ja mida tegin mina?! Ma läksin paanikasse! Kuigi ma olen korduvalt lastelt suust mingeid tükke kätte saanud ja olen alati suutnud rahulikult asja ära lahendada (olen ju mitmeid kordi saanud ka koolitusi, kuidas käituda), siis seekord mitte. Süüdistan magamatust ja stressi. Ma läksin paanikasse ja selle asemel, et Henki aidata, ma lihtsalt karjusin Hannaloore peale, et ta peab kõik väiksed vidinad oma toa põrandalt kohe kokku korjama. Hannaloore muidugi oli šokis ja hakkas nutma. Lõpuks saime asja nii kaugele, et Henk öökis selle tüki (või misiganes see asi oli) endal kurgust alla, jõi vett peale ja rahunes. Kui mina olin rahunenud, läksin Hannaloore juurde, seletasin ja vabandasin ta ees, võtsin ta sülle ja kallistasin. Ka tema rahunes. Aga pärast seda hetke ma sain aru, et ma vajan puhkust. Aga kust EMA selle puhkuseaja võtab? Kogu selle vastutus- ja kohustuskoorma juures? Kuidas teised (emad) seda teevad? Ulme! Samas siin on ka see pool, et kes meist ikka tunnistada julgeb, et raske on?! Ma tean väga väheseid (emasid).
Oleme Marioga arutanud korduvalt, et kuidas neid asju lahendada (just seda oma aja ja koosolemise aja teemat), aga meil jääb justkui järjekindlusest puudu või ma ka ei tea, millest. Meil oli plaan, et ühel ööl nädalas jääb Hannaloore oma vanaema juurde. Paar nädalat nii oligi. Siis jäi jälle katki. Ma isegi ei tea miks. Vanaema on pakkunud, et kärutab Henki, kui mul on vaja midagi kodus teha. Jah, kõik on tore, aitäh, aga minu jaoks kuidagi see abi palumine on nagu lisapingutus, mida ma sel hetkel, kui ühe käega kantseldan lapsi, liigutan kulpi ja teisega imen tolmu ning trükin arvutis, ei viitsi teha... Ma ise ka ei tea. Ja ma justkui ei taha paluda abi. Tunnistada, et mul on raske. Sest (see toob jälle tiiruga tagasi 10 aasta tagusesse aega, kus mulle öeldi mitte-just-kõige-ilusamaid-asju ja ma ei ole ilmselt sisimas ikkagi andestanud ja üle saanud) siis mul tekib tunne, et tal on õigus ja ta saab parastada. Mis on jube lapsik mõtlemine ja destruktiivne pealekauba, aga kuidas ennast lahti harutada? Selleks oleks vaja profi abi ilmselt. Lapsed ja Mario ei ole ju süüdi, et ma nii tunnen ja nende peale plahvatan. Aga sel hetkel ma tunnen, et mul on lihtsam ISE kõik ära teha, kui abi paluda. Nojah... Kas teistel on ka nii?
Ja kui ma neil hetkedel mõtlen asjadele-inimestele, mille-kelle eest ma vastutan, siis ma saan aru, et ma pean kiiremas korras end lahti harutama.
Marioga neist asjust rääkides saan ma tuge ja arusaamist, et jah, peame midagi muutma-lahendama, aga mingil kriisihetkel, kus sa saad aru, et no nii, nüüd sõidab katus ära, on ikka väga raske inimeseks jääda. :D Oeh, ma ei tea, kas mu mõttelõng üldse selge tundub. Liiga palju mõtteid ühes lauses koos ilmselt.
Ühesõnaga: on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Ja ma vaikselt püüangi.
Rõõmsamal teemal edasi: Henk kõnnib! Esimesed sammud tegi ta juba vahetult enne 9-kuuseks saamist, aga nüüd, kui ta on 9 kuud ja 13 päeva vana, ta täitsa kõnnib! Ma ei oleks never uskunud, et ta nii varakult kõndima hakkab. Füsioterapeut ütles kunagi, et tavaliselt kulub 3-4 kuud käputama hakkamisest, mil võib oodata kõndima hakkamist ning et see on samas ikkagi väga individuaalne. Ja Henk käputas ilusti 6-kuuselt, nii et meie puhul pidas see paika. Hannaloore hakkas kõndima u 10,5-kuuselt. Mis minu meelest on ka pigem varem. Aga see selleks. See polegi oluline, millal keegi midagi tegema hakkab/hakkas, aga emasüda ikka rõõmustab!
Hannaloore on väga tragi ja suur tüdruk. Ta ise ütleb, et ta on suur (eriti siis, kui ma ütlen, et ta on emme pisike tütar) ja et Henk on väike. Henki ta hoiab ja nunnutab nii mis jaksab! Mingit kadedust ega negatiivsust Henk Evani suunal ma küll täheldanud ei ole. Pigem vastupidi: vaid suurt armastust. Vahel Hannaloore õhtuti ütleb, et: "Ma armastan Henki kuuni ja tagasi, päikeseni ja tagasi, maani ja tagasi, tuhat-miljon korda!" Ja siis ma tunnen, et kõik on hästi, ma olen õnnelik!
