Emaks kasvamise teekond

Märkamatult on jälle üks kuuke möödunud ja ma polegi midagi siia kirjutanud. Ja tundub, et kui ka kirjutan, siis pigem negatiivsest ja halamis-võtmes. Seda tegelikult üldse ei tahaks, aga mis teha, kui  kõige halva välja kirjutamine teinekord teraapiliselt mõjub ja kuidagi kosutab. Loodan, et tulevikus on mu kirjutised ikka pigem positiivsed.

Tegelikult tahan seekord kirjutada lastest.

Henk Evan saab järgmise kuu alguses juba aastaseks ja see on nii uskumatult tore aasta olnud! See emaksolemise kogemus on olnud hoopis teistsugune kui Hannaloorega. Hannaloorega pidin ma kõike õppima algusest ja esimest korda. Ei olnud ma veel nii osav oma sisetunde järgimises. Kahtlesin-kõhklesin palju ja ei nautinud kogu seda protsessi 100%. Lasin endale kõrvalt liiga palju õpetussõnu jagada.
Seekord on lihtsalt ka selles suhtes erinev, et mul ei ole nii palju aega kahelda ja kõhelda - nüüd on kaks last, kes minu tähelepanu vajavad. See on küll väsitav, kuid samal ajal hea, sest nüüd on võimust võtnud tõeline go-with-the-flow-mentaliteet. Pole aega väga süveneda ja paljudes asjades peab usaldama oma sisetunnet. Läheb kuidas läheb! Mõningate eranditega.

Hannaloore paljud beebiea probleemid olid põhjustatud minu kogenematusest. Seda kõike olen muidugi mõistnud nüüd, mil ta on juba 5-aastane. Ja siiamaani saan aru, et olen tegelikult lapsevanemana nii toores ja roheline ning vajaksin paljudes asjades n-ö järeleaitamist. Aga no selle endale tunnistamine on juba pool võitu, eks? No igatahes olen nüüd Henk Evaniga kodus olles avastanud, et kuivõrd erinevad on lapsed (üllatus-üllatus, Karin!) ja kuivõrd erinevalt saab lapsehoolduspuhkust veeta (jätame siinkohal kõrvale kõik lisakohustused, mis ma otseselt või kaudselt endale selleks ajaks kanda olen võtnud) ning mida nendest kahest täiesti erinevast kogemusest õppida.

Henk on sünnist saati andnud silmade hõõrumisega märku, et ta tahab magada. Ta on sünnist saati olnud rõõmsameelne ja rahulik. Nutab ainult siis, kui haiget saab. Naerab südamest, kui oma suurt õde näeb. Sööb peaaegu kõike, mida pakutakse (hetkel ei soovi midagi kuulda tomatitest ega mustikatest). Armastab vett ja liiva; silitamist-sügamist ning tähelepanu. Talle meeldivad teised lapsed. Eriti väiksemad. Armastab muusikat ning kui mõnda rütmikat lugu kuuleb, hakkab tantsuliigutusi tegema. Lehvitab minejatele. Plaksutab. Naerab, kui teised naeravad (teinekord saab naljast liiga hilja aru. :D) Chillib tihti emme või issi süles ja vaatab muusikavideoid. Täielik idüll-beebi.

Vastukaaluks meie esimene kogemus, kus preili Hannaloore ei lasknud meil 2,5 aastat üldse magada. Kussutasime Marioga teda kordamööda öösiti-varahommikuti magama (põhiliselt jäi magama kell 2-4 hommikul). Hannaloore ei tahtnud 1 aasta ja 1 kuu mitte midagi muud süüa kui rinnapiima. Ta vihkas lutti. Ta ei maganud oma voodis, ainult kaisus. Ta sai šoki, kui pidi hakkama käima lasteaias, kus koos temaga oli veel 15+ last. Ta oli heas mõttes emmekas ja mu süda purunes igal hommikul ja õhtul kildudeks, kui pidin ta aeda jätma. Oeh, kõik need erinevad etapid, kogemused, aastad. 

Nüüdseks oleme aga Marioga aru saanud, et Hannaloore ongi Hannaloore. Ta pole hommikuinimene - armastab põõnata nii kaua, kui torust tuleb. Talle meeldib, kui mina või Mario talle õhtujutte loeme. Talle meeldib arutleda maailmaasjade üle. Tal on kõige kohta oma arvamus. Ta küsib julgeid küsimusi. Ta on armastav ja hell; samas teinekord suslik ja jäärapäine. :D Ta ei sobitu raamidesse. Raamidesse, mille on täiskasvanud seadnud. Tal on oma maailm, milles talle meeldib elada ja see ei tähenda, et ta ei saaks raamides maailmas hakkama. Vastupidi - ta on kõige ideaalsem laps, kellega aega veeta. Seniks, kuni ta saab oma vanematega ja omas kodus kõik emotsioonid turvaliselt välja elada. Nagu teisedki lapsed.

Need kaks nii erinevat kogemust on mulle õpetanud veel kord: never judge a man on a mission! Sest et sa ei tea kunagi, mis eluetapis üks inimene võib olla ja miks ta teatud asju teeb nii, nagu ta teeb. Proovigem mõista selle asemel, et hukka mõista. Ja lapsevanema(te)ks tuleb ka kasvada. Sest kohe ju ei oska. Nagu kohe ei oska jalgrattaga sõita, autot juhtida ega ujuda. Kõike tuleb õppida. Ma loodan, et tulevikus oskan ma olla nõu ja jõua abiks näiteks oma õele, kui tal peaks minema vaja minu nõuandeid lapsevanemaks olemise kohta. Ja et ma ei annaks hinnanguid ja ei suhtuks tema valikutesse eelarvamustega. Seda kõike on vaja õppida. Ja kui see on selge, on teisel poolel nii palju lihtsam usaldada enda sisetunnet, kuid samas olla kindel teadmisele, et kui vaja, siis saab alati head nõu ja abi.

Minul on igatahes see lapsevanemaks/emaks kasvamise teekond alles poole peal (kui sedagi!) ja ma loodan, et ma jõuan kunagi vähemalt selle tõdemuseni, et nii vähe aega, aga nii palju teadmisi oleks vaja veel omandada! :D

Mõnusate soojade ilmade jätkumist!