Me oleme 5-liikmeline pere! What?! 😄
Kasutan võimalust ja trükin siin haiglas olles mõned read meie tutika tütre sünni kohta. Kodus olles siia enam mahti tulla ilmselt pole. 🤔😊
Laupäeval, 12. septembril käisime Mimosas tähistamas mu ema 60. juubelit. Pidu oli tore ja täis head sööki-jooki. Peolauas istudes tundsin alakõhus sellist päevade-eelset pakitsemist ja ütlesin veel naljatades Mariole, et mõtle, kui ma siit otse haiglasse pean minema. Mario vastas rahulikult, et hea lähedale minna ju. 😁
Jõudsime siis ilusti peolt koju, kell oli kuskil 22.45, kui ma otsustasin, et mul on mugavam diivanil laiutada, kui oma (praegu) liiga pehmes voodis magada (aka pikutada).
Aga minu kõhuelanik ei arvanud sest pikutamisest midagi. Alates kella 23st kuni 4ni hommikul käis mu kõhus selline valulik triangel, et ma pole varem sellist asja näinud ega kuulnud. Kui ma siis kuskil paar tundi sõba silmale sain ja pissihäda peale end üles ajasin, voolas mul lootevett püksi. Siis sain aru, et TÄNA lähebki asjaks.
Vahetasin pidevalt sidet, sest lootevett ikka tilkus ja tilkus. Lugesin netist, et kui looteveed on puhtad, siis võib kuni 8 tundi kodus olla. No okei, veidike rahunesin, aga kuklas oli ikkagi mõte, et kolmas sünnitus ja võib jube kiireks minna.
Mario tegi veel viimased asjatoimetused ja kutsusime Rita meie poole lapsi hoidma. Kell 14.10 jõudsime ITK vastuvõttu. Mario alguses sisse tulla ei tohtinud ja ootas mind autos.
Pidin paari raseda järel ootama, et valveämmaemand saaks mu üle vaadata. Kui lõpuks minu kord saabus, katsus ta avatust, mis oli 3 cm, tuhud käisid u 5 min tagant, aga olid sellised kerged.
Kuskil kella 15 paiku saime sünnitustuppa. Küsisin küll vanniga varianti, aga ei saanud seda. No polnud hullu.
Minu peamine juhtmõte oli võimalikult palju liikuda või seista. Sest voodis lamades on suht võimatu valu üle hingata ja mäletan veel liiga hästi seda kogemust, mis mul Hengi sünni ajal oli. Ühesõnaga: seista, ringi liikuda, palju valu üle hingata ja vett juua.
Seda mantrat mõtlesin kogu aeg. Lisaks motiveerisin ennast sellega, et saan lõpuks kõhu eest ära. 😄
Valud läksid tihedamaks ja valusamaks, kui järsku tundsin, et ma pean pressima. Ei osanud nagu seisukohta võtta, et kas tõesti on avanemine seekord nii kiiresti läinud. Ja tõesti, ämmakas tuli ja lubas pressida.
Seekord see pressimise osa osutus mulle ikka päris raskeks. No tagantjärele mõeldes polnud ka ime, sest laps oli kõige suurema sünnikaalu ja pikkusega senistest. Pressimisi üritasin ikka omajagu, ämmakas üritas omaltpoolt kogu aeg kaasa aidata ja kiitis mind, et olen tubli. Lõpuks beebi välja sai, kell oli 18.28. Mario panustas 19.30 kanti, mille lähedal Henk sündis. Mario ütles hiljem, et ämmaemand aitas ikka väljatõmbamisega kõvasti kaasa, lapse õlad olid kuidagi pahasti jäänud.
Igatahes ma jäin ämmaemandaga (Katrin Toomingas) väga rahule, ta oli sõbralik ja tähelepanelik. Ei käinud liiga peale ega jätnud unarusse. Täpselt selline nagu mulle meeldis! Lisaks tõi ta palatisse kaks aroomiõli, mille hulgast palus valida. Valisin sellise lõhna, mis pidi aitama kaasa emakakaela avanemisele. Nii et ehk see siis aitaski. 😃
Meie tütar Heete Heleen sündis 13.09 kell 18.28, kaalus 3846 g ja oli 54 cm pikk.
Me oleme väga õnnelikud ja põnevil - ei tea, kuidas see kolme lapsega elu meil kulgema hakkab, aga seda arvan ma küll: igav pole kunagi!
Homme saan koju teiste juurde. Igatsen neid juba nii väga.
