Ma olen elus! Just nii - sain täna glükoositesti tehtud. Ütleme nii, et nii pikalt söömata-joomata olla oli minu jaoks paras katsumus. Hommikul linnapoole sõites kippus iiveldus ja uni korraga peale, aga ma püüdsin ennast kogu aeg mõtte jõul üleval hoida. Ma olen üldse sellist tüüpi inimene, et ma lihtsalt PEAN hommikuti midagi sööma, muidu viskab mul üsna kiiresti veresuhkru/vererõhu madalaks ja pildi tasku.
Aga et seekord ei tohtinud ka midagi juua, muutis see kogu asja selle võrra VEEL ekstreemsemaks.
Aga et seekord ei tohtinud ka midagi juua, muutis see kogu asja selle võrra VEEL ekstreemsemaks.
Kui haiglasse jõudsin, siis andsin 6 (!) erinevasse katsutisse verd. Üks neist oli siis glükoositesti tarbeks. Kõigepealt võeti söömata-joomata olles proov; siis kulistasin selle sigamagusa läkke sisse (väkk!) ja ootasin 15 minutit. Siis võeti uus proov. Pärast seda ootasin tund aega ning sain veel ühe proovi võtta. Õnneks medõde oli kogenud ja ei torganudki mu veene läbi. :D Käed jäid päris okeid.
Alguses mulle tundus, et ma teen selle testi nagu naksti ära, aga kuskil 45 minutit pärast joomist läks mul süda nii läilaks ja pahaks, et ma mõtlesin, et ma oksendan sinnasamasse ooteruumi (kus peale minu oli veel 5-6 inimest). Kui ma lõpuks selle viimase proovi ära sain anda, siis kugistasin ruttu peale oma "hapuka" õuna, mis tundus ülimagus. Sõitsin ruttu õe juurde ja kulistasin alla ILMA SUHKRUTA (ma tavaliselt ei joo kunagi suhkruta) tee ja paar võileiba. Aga ikkagi tundus mulle kõik nii imal ja magus. Ja oksemaik oli kogu aeg suus. Siis ma sõitsin koju ja magasin u 2,5 tundi. Pärast seda oli eluisu tagasi ja suutsin süüa.
Ma nüüd loodan, et mu näidud on kõik korras ja ma pääsen sellest ä-e pidevast "murest" minu kaalu ja suhkru tarbimise pärast. C´mon, ma olen rase ja ma tahangi suhkrut tarbida. :D
Alguses mulle tundus, et ma teen selle testi nagu naksti ära, aga kuskil 45 minutit pärast joomist läks mul süda nii läilaks ja pahaks, et ma mõtlesin, et ma oksendan sinnasamasse ooteruumi (kus peale minu oli veel 5-6 inimest). Kui ma lõpuks selle viimase proovi ära sain anda, siis kugistasin ruttu peale oma "hapuka" õuna, mis tundus ülimagus. Sõitsin ruttu õe juurde ja kulistasin alla ILMA SUHKRUTA (ma tavaliselt ei joo kunagi suhkruta) tee ja paar võileiba. Aga ikkagi tundus mulle kõik nii imal ja magus. Ja oksemaik oli kogu aeg suus. Siis ma sõitsin koju ja magasin u 2,5 tundi. Pärast seda oli eluisu tagasi ja suutsin süüa.
Ma nüüd loodan, et mu näidud on kõik korras ja ma pääsen sellest ä-e pidevast "murest" minu kaalu ja suhkru tarbimise pärast. C´mon, ma olen rase ja ma tahangi suhkrut tarbida. :D
Aga et mitte nii dramaatiliselt postitust lõpetada, siis näitan teile ka kaisujänkut, mille lihavõttepühade lõpuks valmis sain. Esimese korra kohta ei tulnudki nii õudne välja, kui ma kartsin. Kui kaugelt vaadata, siis ei saa arugi, et käed, jalad ja kõrvad kõik veits erinevad on ja et originaalsilmade asemel kasutasin tavalisi nööpe (sorry, kihvtBOX, aga need originaalsilmad olid nii raskete kinnitustega, et isegi Mario ei suutnud neid kinni klõpsutada, kuidas siis veel üks "õbluke" rase naine seda peaks suutma... Who knows?!)
Homme oleme HL-ga koos kodus ja vaatame, äkki võtame midagi põnevat ette. Seniks nägöš! :D
