Viimases postituses mainisin, et pärast nii ilusat suve võiks sügis ka meid natuke poputada, ja tõsi ta on, et on ju täitsa helde teine olnud - sellekski nädalavahetuseks lubab päris arvestatavaid soojakraade, küll aga oleme sellest hoolimata suutnud juba haiged olla.
Küll kimbutas lapsi mingi kummaline köhalaine (oli ka lähikondlaste hulgas sellist imelikku köha, mis iseenesest taandus - mingi viirus?), siis olime järjest hullus kõhu- ja okseviiruses (Mariol õnnestus teist korda pääseda, jumalale tänu, vastasel juhul poleks ma haigusest jõuetuna lastega üldse suutnud tegeleda - samas on Hannaloore tegelikult juba nii asjalik, et temast on ka suur abi), ja nüüd on "vana-hea" nohu platsis. Aga küll me selle ka seljatame! Lõpp veel ainult jäänud!
Hannaloore on tõesti nii suur ja arukas inimene, et mul tuleb hirm peale mõeldes, kui lähedal on aeg, mil ta läheb kooli, mil tuleb puberteediaeg, ülikooliaeg, oma elu aeg... siis me oleme vanad juba Marioga. 😁 Kusjuures Hannaloore ise ütleb, et tema ei taha kunagi ära kolida ja muutub lausa kurvaks, kui räägime talle tulevikust ja kuidas igaüks omale kodu valib ja sinna elama läheb. Aga sinnani veel õnneks aega. Minu õnneks. 😍
Hannaloorel on hetkel üks suur "õppimisfaas" peal. Talle nii meeldib täita igasuguseid kooliks ettevalmistavaid töövihikuid. Ta täidab neid nii usinalt ja hakkamist täis näoga, et vahel mõtlen, et võibolla tõesti võiks ta juba järgmine sügis kooli lasta. Ta ise muidugi nii tahaks, aga samas ma leian, et koolis saab küllalt käia, las käib vennaga ühe aasta koos lasteaias ka. Mul süda rohkem rahul. 😊 Praegu ta on Henkile ikkagi nagu tugisammas ja kui mind või Mariot lähedal ei ole, siis Hannaloore lähedus aitab palju kaasa sellele, et Henk on rahulikum ja lepib paremini teiste hoidjatega.
Hannaloore räägib palju sellest, et lasteaias on koolieelikud, aga tema veel ei ole koolieelik. Et järgmisel aastal tema on ka ja siis ta saab töövihikut täita. Tegelikult mul on plaan talle raamatupoest ise need töövihikud osta, mida nad lasteaias kasutavad, las siis proovib ka ja harjutab. Ta on praegu nii õhinas sellest temaatikast, et lasku käia! 😉
Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ollas oma rühma kõige noorem, siis tahtsin ka väga koolieelik olla, sest nemad said töövihikut täita. Ja kui ma lõpuks siis sellises vanuses olin, et saingi selle kauaigatsetud töövihiku, siis milline rõõm sellest oli! Nii et oskan samastuda küll!
Aastalõpp hakkab ka juba lähenema ja nii õudne on mõelda, et pean varsti hakkama Henki lasteaeda harjutama. Praeguse seisuga võin öelda küll, et Henk on kordades klammerduvam minu külge, kui Hannaloore omal ajal oli. No eks tegelikult Hannaloorega me olime ses suhtes "karmimad" ka, et hakkasime kohe pikki päevi tegema (küll hoius, mitte tavalasteaias), ja talle see meist eemalolek ikka jättis jälje ka, aga praegu on Henk ikka palju klammerduvam. Ja me pole tegelikult temast väga kaua eemal olnud. Mõnel laadapäeval on ta olnud vanaemaga ja nüüd igal teisipäevaõhtul, kui me Marioga koolitusel oleme, pisema lastekollektiiviga hoius 2,5 tundi, aga ei midagi rohkemat. Eks isegi need mõned võõrad lapsed, võõram keskkond ja võõras hoidja (kes nüüd juba ju tuttavamad) viivad stressi, sest kõik on uus.
Lisaks on Henk lutimees (Hannaloorel ju polnud lutti, millest võõrutama oleks pidanud), tissimees (seda annab vast niimoodi sättida, et päevased imetamised jääksid ära), ning mähkumees (Hannaloore sai mähkmetest hoius kiiresti lahti tänu kambavaimule ja ülitoredale hoidjapreili Kristelile). Eks siis näis, kuidas noormehega läheb. Praegu igatahes meeldib talle oma pisikesse potti pigem jalgupidi sisse ronida. 😂
Ja aastalõpp tähendab muidugi päkapikke ja kingikotte... ja seda, et uuest aastast enam emmel raha pole, aga võtame praegu ühe päeva korraga. Sounds like a plan or what?
