Väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured

Kes siis seda ütlust ei teaks, eks? Laste vaatevinklist on ilmselt väiksena probleemiks liiga vähe kommi ja magamaminek; suurena aga nõmedad riided ja vähene taskuraha? :-D Aga emmede vaatevinklist? Minul näiteks on praegu selline tunne, et kui keegi tark inimene õpetaks mind, kuidas Hannaloore korralikult sööma saada (söömisena ei lähe arvesse toidutükkide suus ringi käimine, emmele nende näkku puristamine ja toiduste kätega mööda söögilauda plätserdamine), siis annaksin talle kiituskirja ja suure kommikarbi! Mida suuremaks Hannaloore saab, seda suuremaks lähevad minu mured seoses sellega.

Enne sünnitust mõtlesin, et oh issand, kuidas teised kõik sellise suure elumuutusega hakkama on saanud nagu lapse sünd... Tita on ju sündides nii tilluke, et ei julge teda puudutadagi, lisaks kõik muu sellega kaasnev, AGA praegu kogu selle söömistralli juures tunduvad need esimesed kuus elukuud nagu lapsemäng! (hea sõna siinses kontekstis peaks mainima :-D)
Praegu on minu jaoks kõige hullem see, et Hannaloore hemoglobiin on NII madal ning ma tunnen ennast seetõttu maailma halvima emana. Ma ei suuda kuidagi ka arsti ainsat toidusoovitust täita: LIHA-LIHA-LIHA! No kuidagi ei suru seda talle sisse.
Hannaloore ise on väga rõõmus ja aktiivne: sebib mööda tube ringi ja üritab kõikvõimalikke pättusi teha. Kui vereproovi ei võetaks, siis ei teakski, et näitajad nii pahad on.

Rääkige nüüd välja, armsad emad, kuidas teie laps(ed) lisatoiduga harjus(id), kuidas neil üldse toitumisharjumused on ning mis soovitusi mulle jagate? (vihjeks nii palju, et toidu sisse ei saa ma midagi rauarikast segada, sest preili lihtsalt EI SÖÖ. :))

Äkki peaksin Hannaloorele isu tekitamiseks toidupilte näitama? Nt see siin on veiseliha seesami kastmega.