Kirjutasin eelmises postituses, et loodetavasti Hannaloore pääseb seekordsest kõhu- aka okseviirusest. Aga mkm, "Soovi uuesti," kriiskas Hr Murphy ja naeris oma kuratlikku naeru (see tuletab mulle veelkord meelde, et blogisse ei tohi midagi positiivset kirjutada, eriti tervise kohta, sest niipea kui kirjutad, oled haige).
Niisiis Hannaloore sai ka selle pisiku, mis ta elus ESIMEST korda oksendama pani. Lasteaias. Ilma minuta. Niuks. Ta lihtsalt oli nutnud ja oksendanud vaheldumisi. Ta ei saanud ju aru, mis see on, mis temaga juhtub. Ja kui õhtul küsisin ta käest, et kas sa oksendasid, siis ta oli vait. Tavaliselt, kui ta kuuleb mõnd uut sõna, siis ta kordab seda minu järel justkui kinnistamiseks, kuid seekord mitte, sest a) ta ei teadnud, mis see on, b) tema jaoks oli see lihtsalt nii õudne.
Õhtul istus ta enamuse ajast mu süles. Vahepeal küsis vett juua ja saia nosida. Ja kuskil 10 minuti pärast oli kogu see mant kausis. Ehk et midagi ei seisnud sees.
Kui HL ööunne jäi, turvasin kogu voodiümbruse ära: laotasin froteerätikud maha ja kausi panin kõrvale, et juhul kui,... siis kohe jooksen. Aga ta magas nagu nott hommikuni. Ja täna nagu polekski midagi olnud.
Täna olime kodus ja käisime mäe peal kelgutamas. Kuna ilm oli selline lörtsine, siis kaua ei saanud olla, saime lihtsalt nii märjaks juba.
Loodetavasti kosutab nädalavahetus ka teda piisavalt ja saame selle jubeda loo seljataha jätta.
Olge terved!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar